kohver, kus on mu kohver? Kas ma saaksin palun oma kohvri?”
Grace’i tõugati teda ootava matsaka õe poole.
„E-osakond. Läksime!”
Üleval kõrgel tantsisklesid mustunud ruudukujulistest akendest paistvad pilvetupsud. Alumiselt korruselt kostis naeru, kaks põetajat pahvisid seal sigaretti ning tegid personali kööginurgas üksikasjaliku ettekande sellest, kuidas kohtuniku naine oli hullumajja toodud.
Teine peatükk
Parnell Square, Dublin, märts 1984
Kohver oli väike ja pruunist nahast, pandlaga tihedalt suletud. Keskelt oli kohver punaseträpsulise nööriga tugevasti kinni seotud.
Kohtuniku kirjutuslaua ja tagaaeda avaneva vaatega akna vahele kiilutuna näis see olevat ammu unustatud, justkui kiiruga eest ära tõstetud, üksi pimedasse ruumi maha jäetud.
Emma sirutas käe. Kohtunik oli surnud, muidu poleks ta julgenud kohvrit uurida. Sang oli tolmust libe; nahk kägises, kui ta seda ülespoole tõmbas. Kohver ei liikunud paigast. Emma tõmbas tugevamalt, tundes kasvavat otsusekindlust teada saada, mis see on, mille kohtunik oli siia ära peitnud. Ta kummardus, haaras sanga paremini pihku ja sikutas kõvasti, jäik nahk ägises tõmbejõule järele andes ning kerkis otsapidi üles ja paiskas õhku tolmupilve, enne kui Emma selle paigalt suutis nihutada.
Kohver oli raske. Selle lamedale kandilisele ülaosale oli pruuni kleeplindiga kinnitatud ümbrik, millel oli adressaadina märgitud kohtunik Martin Moran, Parnell Square 19, Dublin. Katki kistud ümbrik oli ajahambast pruuniks tõmbunud ja selle sees polnud midagi.
Emma kõhkles. Martinile ei meeldiks, et ta tema asjades tuhnib, eriti arvestades, et ta oli tagasi tulnud alles pärast tema surma. Sellest oli möödas kaksteist aastat, kui nad olid viimati rääkinud.
Siinsamas toas oli Emma tema peale karjunud, öelnud, et ta pole mitte isa, vaid vangivalvur. Kohtunik oli end aknaaluse kirjutuslaua taga seisva nahkpolstriga tugitooli seljatoe vastu nõjatanud ning teda üksisilmi vaadanud, tegemata vähimatki katset vahele segada.
Kui Emma kangel sammul ukse poole kõndides üle õla tagasi vaatas, nägi ta, kuidas kohtuniku õlad jäigastusid, kuid ta ei kutsunud Emmat tagasi. Ta teadis, et Emma kotid olid pakitud. Selle asemel kummardus ta kaalutletud liigutusega laual lebavate paberite kohale ning võttis aeglaselt telefonitoru ja palus endale köögist õhtusöögikandiku üles saata. Vihahoos haaras Emma riiulilt raamatu ja viskas teda. See lendas mööda ja maandus surnud lindu meenutava mütsatusega kohtuniku selja taga aknalaual.
Emma nihutas kohvri laia kirjutuslaua keskele ja pühkis sellelt varrukaga maha tolmukihi. Vaevumata kääre otsima, püüdis ta nööri katki rebida, ent see lõikas talle sõrme ega katkenud. Ärritunult ründas ta seda kohtuniku kirjanoaga, hakkides nagu lihunik, kuni nöör järele andis.
Ta tõmbas rihma lahti ja avas kinnitusklõpsud, sumadan nagises ja majasoomukad põgenesid igasse suunda laiali. Ninna lõi pahvak vana naha lõhna ning kohvri hinged kääksusid, kui ta kaane üles tõstis. Kohvrist hõljus kõhklevalt välja liiga kaua luku taga seisnud parfüümi magus hõng. Korralikult kokku pakitud kohvri sisu nähes lõi Emma üllatusest õhetama: siidist öösärk, mis oli rullitud kokku, et see kortsu ei läheks, pehme juuksehari ja kamm, pisike parfüümipudel, mida hoidsid püsti kahvatusinised siidist toatuhvlid ja väike jumestusvahenditega kosmeetikakotike. Kaks värvilist kardigani olid kenasti kokku pandud, nagu ka tihedalt kokku volditud tviidjakk, kurrutatud linast seelikud, üks hall, teine punane, ja paar musti kingi.
Aeglaselt kobas Emma sõrmedega kohvris ringi, krabistas mööda kohvri põhja, kuni talle sattus pihku nelinurkne ese. Punane märkmik. Märkmiku ümber oli seotud lai pael. Kaane siseküljel seisis nimi Grace – kaarjas käekiri, kirjutatud lilla tindiga. Emmal tõmbus kõht krampi. Käekiri oli ühtlane ja korralik. Kirjutatud oli ainult esimesele leheküljele, nagu oleks kirjutaja eeldanud, et tal on ülejäänu täitmiseks aega veel terve elu.
22. märtsil 1954
Martin ütleb, et ma pean ära sõitma, et toibuda, aga ta ei ütle, kuhu. Ta on nii muutunud, tema vihast tõrjumist on kinnise ukse tagantki tunda. Võim on tädi Violeti käes, ma tean. Ta on mulle öelnud vaid mõne sõna, mitte ükski neist pole olnud lahke. Ta on halb inimene. Kuidas ta võib lihase sugulasega nii koledasti käituda?
Kus sa oled, Vikram? Ma olen väga mures. Kas keegi on sulle rääkinud, mis juhtus? Ma olen nii hirmus väsinud ja nõrk.
Oleksin pidanud koos sinuga ära sõitma, ma tean seda nüüd. See kahetsus jääb mind painama. Kas sa oled läinud tagasi Indiasse? Palun anna mulle andeks, palun ära jäta mind. Palun võta ühendust, palun otsi mind üles. Ma kirjutasin sulle kirja, sellel on juba isegi mark peal, pean vaid leidma postkasti, et see teele panna. Võib-olla, kui olen kosunud, saan jalutada külla või mujale, või vahest paneb mõni lahke inimene selle minu eest posti, kuigi kahtlemata tekitab India aadressiga lennupostikiri kuulujutte.
Emma lehitses märkmiku läbi, lootes veel midagi leida. Ta pea valutas. Grace oli tema ema – naine, kes oli ta sünnitanud, naine, kes oli surnud, enne kui oli saanud teda süles hoida, ema, keda ta polnud iial tundnud. Grace oli see naine, kellest ta polnud kunagi rääkida tohtinud. Kohtunik polnud lubanud enda kuuldes isegi mitte ta nime nimetada; keegi teinegi polnud tohtinud Grace’ist rääkida. Kui Emma oli seda üritanud, oli ta süngestunud ja nähvanud: „Palun lõpeta!” ning ta nägu oli valust nii moondunud, et Emmal polnud kunagi jätkunud julgust seda teemat edasi arendada.
Pahaselt, et ta ei suuda seda mõista, viskas ta märkmiku käest. See lendas läbi toa ja maandus tuhmi tümpsuga esiku põrandale ning selle vahelt libises esikulaua alla väike roosa ümbrik. Emma hakkas ümbrikule järele minema, aga just sel hetkel helises uksekell ja ta kartis, et helistaja võib kuulda, kuidas ta esikus kõnnib. Ta pööras kõrvale, järelejätmatu kellahelin kumises läbi tubade, ent ta ei teinud sellest välja. Mõnda aega oli vaikus ja Emma arvas juba, et väljas ootav inimene on alla andnud, aga siis hakkas kell uuesti helisema, lühikeste teravate torgetena, mis väljendasid helistaja kannatamatust. Kella „tirrrr” kriipis ta aju ja sundis teda vihaselt uksele kiirustama. Ta tõmbas ukse nii suure hooga lahti, et see lõi talle valusasti vastu õlga. Väljas ootav naine astus võpatades tagasi.
Emma mõõtis teda pilguga. Keskealine, kõrgesse krunni keeratud blondide juustega. Naise nurgelist nägu kattis paks puudrikiht, kreemroosa huulepulk oli jätnud esihammastele kaks täppi, silmalaud olid tugevalt siniseks võõbatud.
„Olen teie naaber Angi Hannon, külalistemajast. Ma olin väga kurb, kui kohtunikust kuulsin. Käisin talle abiks, aitasin tal viimastel aastatel üht-teist korraldada. Mõtlesin, et peaksin end tutvustama. Tõin teile söögipoolist, et te ei peaks end praegu poes käimisega vaevama.”
„Ma tänan teid, proua Hannon, aga ma saan hakkama.”
„Mulle ei meeldi mõelda, et te siin üksi olete. Kui soovite, võite minu pool ööbida. Külalistemajas pole praegu kuigi palju kliente. Ruumi on küllaga.”
Angie Hannon kummardus ja tõstis maast üles suure kasti. „Kas toon selle sisse?”
Emma astus tagasi, et Angie esikusse lasta. „Pange see vast siia lauale.”
Angie libistas kasti mahagonipuust lauale, nii et paksu tolmukihti jäi jälg. Paberkottides toiduainete vahelt paistis veinipudel, mis viitas sellele, et proua Hannon polnud käinud üksnes toidupoes.
