Rhya surus sõrmed vastu laupa. „Sa vist ei saa ikka aru? Vaene laps on kogu elu jäägitult mind armastanud. Minagi olen teda armastanud ja armastan siiani, rohkem kui kedagi teist. Sa võtad suure riski, aga sa ei tohi lõhkuda olevat ainuüksi sellepärast, et ei suuda olnut selja taha jätta. Sa ei või minu elutööd ainsa hetkega põrmustada.”
Vikram sirutas käe ajalehe järele, et õe eest selle taha varjuda, aga Rhya jõudis selle talt käest napsata.
„Sa jääd siia ja võitled minuga edasi, Vikram Fernandes. Ma ei lase sul end selle tobeda ajalehe taha peita.”
„Minu meelest on kõik öeldud. Ma ei taha tülitseda,” vastas Vikram tuhmil toonil.
„Muidugi mitte, sa tahad lihtsalt, et kogu tants käiks sinu pilli järgi. Aga ma ütlen sulle, Vikram Fernandes, kui sa peaksid Rosale sõnakesegi tõtt poetama, siis ei räägi ma sinuga enam kunagi.”
Rhya seisis veel viivu rõdul, kartes, et oli ehk liiale läinud.
Vikram küünitas lehte võtma ja krabistas sellega valjult, enne kui asus kriketimatši tulemusi lugema.
Rhya taandus vaikselt rõdu piirde äärde ning hingas sügavalt sisse, püüdes mõista, mis oli juhtunud. Ta käed värisesid ja pea lõhkus valutada. Vikramil oli eriline anne jama kokku keerata ja jätta tagajärgede lahendamine talle. Ta kuulis, kuidas öövaht all kurku puhtaks köhatades end koikule pikali seadis. Rhya teadis, et peaks magama minema, kuid ärevad mõtted ei lasknud tal seda teha.
Ta läks magamistuppa, võttis suurest võtmekimbust, mida ta harilikult vööl kandis, ühe võtme ja avas kapi, kus hoidis oma sarisid. Alati, kui ta oli mures, sobras ta saride hulgas – ajalugu, eredad värvid ja luksuslikud kangad pakkusid lohutust ja tõid hingerahu.
Ta libistas käega üle riiulite. Sõrmed jäid pidama raskest siidist saride juures, millest paljusid oli ta kandnud vaid korra, mõne erilise sündmuse puhul. Ta surus käe riiuli tagaservas olevasse väikesesse riidekuhja ja võttis välja selle sari, mida ta oli kandnud tol õhtul, kui nad olid aastaid tagasi Vikrami Iirimaale saatnud.
Rhya heitis roosa sari üle voodi laiali, nii et see aeglaselt alla vajus. Sari lilla ja kuldsega kaunistatud servad värelesid palja elektripirni valguses ning teda valdas ääretu üksildustunne. Ta teadis, et nüüd on ta sellise värvi kandmiseks liiga vana. Teenijanna Rani oli aidanud tal tol õhtul riietuda, vaadates, et kõik voldid oleksid kenasti paigas ja sirged. Pluus, mis tal oli seljas olnud, oli pisut sügavamat lillakasroosat tooni ning moodustas ta kõrgesse soengusse seatud pikkade juustega kauni kontrasti. Emalt saadud tilgakujulised kuldkõrvarõngad kõikusid ja kilgendasid valguse käes. Vikram sõitis Iirimaale, tema aga oli oma abielunaisetee alguses. Pintod olid õhtuks külla palutud, et proua Pinto ja Rhya ema saaksid koos spetsiaalselt paaripanekut korraldama kutsutud Flavia Nairiga pulmaplaane arutada.
Ta oli tahtnud mitu korda selle sari ära visata, aga kanga pehmus ning mälestused sellest, kuidas ta oli olnud noor ja täis lootust nii enda kui ka Vikrami tuleviku suhtes, olid väga jõulised, kuigi samas ka nii valusad, et ta oli pidanud selle alles hoidma. Ta ohkas meenutades, mis järgnenud aasta jooksul oli juhtunud ja kuidas see oli terve perekonna elu pea peale pööranud. Ta oli näinud Sanjay Pintot enne abiellumist vaid ühe korra, aga ilma tema ja ta jäägitu toetuseta poleks ta eales suutnud nende peret tabanud skandaali üle elada.
Ema oli Vikrami Iirimaale saatmise õhtul kandnud rohelisest toorsiidist, roosade ääristega tihedalt kuldtikanditega kaetud sari. See seisis nüüd Rhya riidekapi tagumises otsas, et ta ei peaks nägema selle kanga volte, mida ta ema oli kandnud austusest maa vastu, mida hakkas hiljem vihkama.
Ta rullis roosa sari kiiruga kokku ja viskas tagasi riiulile, liikudes edasi rõõmsamate sündmuste juurde: tumesinine ja kuldne rüü, mida ta oli kandnud tütre pulmas Bangalore’i klubis, suurejooneline sari suurejoonelisele peole. Ning sügispruun ja roheline õhkõrn siidsari, mis tal oli olnud seljas poja meditsiinikooli lõpetamise puhul. Nende saridega seotud ilusad mälestused panid ta uhkustundest ja rõõmust õhetama.
Siin seinakapis olid tallel mälestused, mida ta julges meenutada: õnnelikud päevad olid eespool, kergesti kättesaadavad, kurbi ja halbu perekonnalugusid kätkevad mälestused aga olid lükatud taha, kus need võis kergesti tähelepanuta jätta.
Kõige ülemisel riiulil seisis korralikult kokku voldituna ta ema pulmasari, mis oli seal olnud nii kaua, kui ta mäletas. Rhyale meenus ikka ja jälle, kuidas Shruthi oli vaiksel omaetteolemise hetkel mitmekordselt kokku volditud kanga välja võtnud ja selle tuulutamiseks laiali raputanud ning kuidas kanga tihe siidine kude oli valguse käes hubisenud. Sari ehtsast kullast niidiga tikitud serv oli lai ja raske. Mõned Shruthi sõbrannad olid lasknud oma pulmasarid üles sulatada, nii et alles jäi tilluke kullakänkar, aga Shruthi polnud raatsinud seda teha. See oli meeldiv mälestus parematest aegadest. Rhya sõrmitses rasket siidi. Ja Rosa? Kas ka tema hoiab ema pulmasari sama hoolikalt alles? Kas ta üldse enam Rhyaga rääkidagi tahab, kui sealt maalt tagasi tuleb? Vikram oli isekas. See oli Rhyale liiga raske taluda. Tütar, keda ta kogu hingest armastas – ainuüksi mõte sellele, et nende suhe võiks mõraneda, tegi talle hingepõhjani haiget. Rhyale kerkisid pisarad silma. Ta näppis rasket kuldtikandiga kanga serva. Ta ei tohi unustada homme varahommikul seda sari rõdule riputada ja siis, enne kui päike liiga kuumalt kütma hakkab, seda tagasi sisse tuua.
Neljas peatükk
Neitsi Maarja psühhiaatriahaigla, Knockavanagh, märts 1954
Tekk oli liiga lühike. Kuidas ta ka ei püüdnud, varbad jäid ikka teki alt välja ning külm imbus pahkluudest ülespoole ja seadis end sisse põlvedesse, nii et aeglased painavad valuhood ta keha ägisema panid. Ta tukastas, kuid ärkas kohe varsti jälle võpatades üles.
Grace’i aju ketras ikka veel imiku nuttu. Ta tõusis istuli ja jäi pimedusse vahtima, kuuvalgus heitis vooditele veidraid halle varje.
Ämmaemand oli temaga tegelenud üheksa tundi järjest. Parnell Square’i maja number üheksateist aknaluugid olid kinni tõmmatud ning kui keegi kuuliski sünnitusvaludes naise karjeid, ei teinud ta sellest välja.
Grace kujutles, kuidas kohtunik oli istunud laua taga, pea madalale töödokumentide kohale langetatud.
Ämmaemand oli pahandanud, et Grace liiga valju häält tegi, et ta Vikrami nime hüüdis ja palus, et keegi mehele teataks. Hämaras toas lapse esimesi häälitsusi kuuldes oli ta käed välja sirutanud. Kaks voodi jalutsis oodanud tundmatut naist olid nagu vaimud, tekipuntrad süles, vaikselt välja libisenud.
Ta karjus endal kurgu valutama, ta rabeles ja peksis, püüdes voodist välja pääseda. Jalad ei kandnud teda, ta sai vaid anuda ja nutta.
Tädi Violet oli magamistuppa kutsutud ning seisis nüüd jäigalt ta voodi kõrval.
„Surnud. Arst annab sulle midagi, mis aitab magada.”
Grace libistas end madratsil jalutsi poole ja tõmbas teki üle pea.
Suure palati teises otsas hakkas patsient, kes oli terve päeva laulnud, nüüd karjuma, lastes pursata vihastel sõnadel, nagu oleks ta kanal, mille kaudu paiskub välja kogu siinsete müüride sügavusse kogunenud äng ja valu.
Grace ärkas alles päevavalges selle peale, et naine naabervoodist teda kõvasti õlast raputas. „Ruttu, tõuse üles ja seisa voodi kõrvale.”
„Miks?”
„Tee
