style="font-size:15px;"> Angie pigistas Emmat käsivarrest. „Sel pole enam tähtsust.”
Emma ei vastanud ja Angie läks välja trepile.
Emma sulges ukse ja läks tagasi kohtuniku raamatukokku. Ta lülitas laua kõrval seisva elektriradiaatori sisse, istus ja jäi avatud kohvrit vahtima. Ta tõmbas sealt aeglaselt välja punase linase seeliku ning päästis selle tihkest rullist valla. See andis kergesti järele, rulludes kortsude värinal lahti pikaks sirgeks seelikuks, peenikesed voldid ikka veel kenasti vormis. Hall kampsun, mille pehme vill meenutas talle, kuidas majapidajanna oli ta lapsepõlves ta riideid külmas vees leotanud, et vill lõtvuks ja muutuks pehmeks. Emma nööpis aeglaselt kampsuni lahti ning libistas käed boolerovarrukatesse. Kampsun istus talle nagu valatult. Ta tõmbas seeliku selga, linane riie pühkis tuuleiilina üle ta pahkluude. Toa kaugema seina ääres kapis oli kohtuniku peegel, kinnitatud ukse siseküljele, et kohtunik saaks igal hommikul enne, kui saabus auto, mis viis ta kohtumajja, oma väljanägemist kontrollida. Kui Emma kapi ukse avas, hõljus temast mööda magus mahagonihõng ning ta tundis tuttavat teravat sigarilõhna. Ta raputas pead ja püüdis seda mitte sisse hingata.
Emma keerutas end ja kurruline seelik läks kergelt puhevile. Sel hetkel tundis ta end õnnelikuna nagu väike tüdruk, kes on salaja vanemate tuppa hiilinud, et seal ema riideid selga proovida.
Kolmas peatükk
Bangalore, India, märts 1984
„Rosa, tule minuga kaasa. Ainult kaks nädalat.”
„Oi, onu, Anilile ei meeldiks, et ta naine nii kaugele sõidab. Kas sa oled emale neist plaanidest rääkinud?”
Vikram naeris valjult. „Talle rääkinud? Sa tead, kuidas Rhya reageeriks.”
„Võib-olla tal on õigus, see on liiga ruttu pärast su tervenemist.”
Vikram võttis eest lugemisprillid, mis ta oli Indian Expressi lehitsemiseks pähe pannud. „Millal selle pere naised ükskord aru saavad, et meie, mehed, oleme võimelised ise oma elus olulisi otsuseid vastu võtma?”
„Ema ei rõõmusta – ta vihkab seda maad. Lähme parem kuhugi, kus on ajalugu. Londonisse. Kuningannat vaatama?”
Vikram patsutas rõdul endal kõrval seisva korvtooli padjale. „Istu. Mul on sulle midagi rääkida.”
Valjult ohates vajus Rosa ta kõrvale istuma.
„Ma pean sõitma sinna selleks, et minna selle ainsa naise hauale, kes oli mu tõeline armastus.”
„Mida?”
„Grace suri ära. Mina tulin tagasi Indiasse.”
„Grace? Kes oli Grace?”
Vikram kõhkles.
„Ta oli iirlanna?”
Vikram noogutas ja astus jakarandapuu juurde selle lillasid õisi näppima. „Ma pean seda tegema, Rosa.”
„Onu, see kõlab nii, nagu valmistuksid sa teise ilma minema.”
„Otse vastupidi, mu armas Rosa. Ma tahan seista armastatud naise haual. Mis selles halba on?”
„Miks ma sellest alles nüüd kuulen?”
„Kui inimene seisab surmale nii lähedal kui seisin mina, käib tal peast läbi palju kohti, mida ta võimalusel uuesti külastaks. Grace oli minu jaoks kõik. Olen teda armastanud terve elu, ma tahan vaikselt ta haual seista. Mulle oleks suureks auks, kui sa tunneksid, et võid mulle sellel teel seltsiks olla.”
Rosa võttis Vikramil käest kinni. „Anil peab siis lihtsalt leppima. Räägi mulle sellest Grace’ist.”
„Grace’ist? Mis Grace’ist?” Rhya paterdas puuvillases kodukitlis rõdule, punudes voodisseminekuks valmistudes juukseid patsi. Ta heitis pilke vaheldumisi vennale ja tütrele ning jättis juuste palmitsemise katki. „Rosa, sa peaksid koju minema. Kas su mees ei hakka muretsema, kus sa oled?”
„Ah jäta, ema, see ajast ja arust jutt!”
Vikram lõi ajalehe mõõdetult laiali, püüdes naiste mõtted nägelemiselt mujale viia. „Me räägime homme edasi, Rosa. Mul on kuri kahtlus, et su ema kavatseb mind nüüd voodisse ajada.”
Rhya tõstis käed õhku. „Vikram, sa olid ise kunagi arst. Sa tead, et selles paranemise järgus on puhkus ülimalt oluline.”
Enne kui Vikram vastata jõudis, pööras Rhya ringi ja läks koos Rosaga ära.
„Sa oleksid pidanud talle juua tooma, Rosa, vaeseke higistab ikka veel kõvasti. Vaene Vik, tema elu pole kerge olnud.”
„Ta ei kurda.”
Sõrmedega nobedalt pikki halle juukseid keerutades pöördus Rhya ägedalt ringi. „Kas mitte see just polegi kogu aeg Vikrami probleem olnud? Liiga heasüdamlik, liiga leplik.”
Rosa asetas käe Rhya õlale. „Kuss, ema, nüüd on ta terveks kuulutatud. Pole enam vaja nii hirmsasti muretseda.”
Rhya jättis juuste näperdamise ja lasi neil vabalt õlgadele langeda, Rosa aga tuhnis diivani kõrval seisvas asjade hunnikus, lootes sealt oma käekotti leida.
„Sa poleks tohtinud seda siia jätta. Sa tead, et ma seda uut teenijat ei usalda,” noomis teda Rhya.
„Ma tulen hommikul vara läbi ja toon talle Nilgiri’se poest tema lemmiksuupisteid.”
Kuulnud Rosat lifti sisenemas ja alla sõitmas, tõttas Rhya tagasi venna juurde. „Teil on Rosaga midagi plaanis, jah?”
Vikram pani ajalehe käest ja viipas Rhyale, et too istet võtaks. „Ma tahan, et Rosa minuga reisile tuleks.”
„Mis laadi reisile?”
„Välismaareisile.”
Vikram kõhkles ja Rhya hakkas juba aimama, mida järgmiseks kuuleb.
„Ma sõidan Iirimaale, Rhya. Ma tahan, et Rosa tuleks kaasa.”
„Kas sa oled hulluks läinud, Vikram Fernandes?”
„Ära nüüd päris niimoodi ütle. Mul on aeg tagasi minna. Ma pean Grace’i kalmu üles leidma. Ma tahan talle viimast austust avaldada.”
„Ja kuidas sa seda kõike teha saad ilma tüdrukule tõtt rääkimata?”
Vikram sirutas käe Rhya poole, kuid viimane ei teinud seda märkamagi. „Ta pole enam laps, Rhya, võib-olla tal ongi aeg teada saada.”
„Ja mis saab minust? Mida ta minust arvama hakkab?”
„Rhya, sina oled ta ema. Ta jumaldab sind.”
Mööda Rhya põski jooksid pisarad. „Sa ei või minuga nii teha, Vik. See lööb Rosa ja minu suhtesse igavese lõhe.”
„Sa tead, et see pole nii.”
„Kas
