viga, las nutab täna isu täis. Täna võib. Kõik on läbi saanud.
„Lobnja!”
Ühele teele jäi seisma elektrirong, teine oli silmapiirini kaubarongi all: härmas tsisternid naftasaadustega. Härmatisele oli sõrmega maalitud: „Krimm on meie”, „Obama on luuser”, „14/88”, „Vitalik + Daša”, „Minu kodumaa – Minsk” ja veel midagi. Ülekäigu poole astudes luges Ilja neid mehaaniliselt. Krimmi sündmused juhtusid, kui Ilja oli tsoonis, ja see läks temast kuidagi mööda. Kinnipeetavad olid Krimmi suhtes ükskõiksed, valvurite riigi vallutused neid ei kottinud. Kinnipeetavad on juba olemuslikult opositsioon. Sellepärast ei antagi kolooniatele valimistel hääleõigust.
Ta otsustas jaamast koduni jalgsi minna. Oli vaja kõik esimesel korral jalgsi läbi käia. Selline tahtmine oli. Ja nii saab kiiremini ka, kui marsruuttaksot ootama jääda.
Lobnjas oli teistsugune ilm. Moskva hingas palavust, oli autode kõrbehaisust kuumaks köetud. Lobnjas oli õhk läbipaistvam, pakaselisem; siin pudenes taevast külma soola, peksis põski. Kõnniteed polnud üles sulanud, asfaldi asemel oli kõikjal kõvaks tambitud lumi. Lumised autod keerutasid ratastega hallikaspruuni segu. Laiade vuukidega plokkmajad seisid, tuuletunud, pahurad. Inimesed olid valvel. Paksult mingitud kahvatud naised leekisid otsustavalt kuhugi, külmetades sukkades jalgu.
Kõigest pool tundi elektrirongiga Moskvast, aga tundus, nagu oleks Solikamskisse saabunud.
Moskva oli seitsme aastaga vanemaks jäänud, aga Lobnja polnud põrmugi muutunud: see oli samasugune nagu siis, kui Ilja kinni võeti. Samasugune nagu tema lapsepõlves. Ja Ilja oli Lobnjas oma.
Ta keeras Lenini tänavalt Tšehhovi peale. Seal oli kolm tänavajuppi, need nõjatusid ühes otsas Lenini tänavale, teises Promõšlennajale: Tšehhov, Majakovski, Nekrassov. Tšehhovi tänavas asus ema kool, kaheksas. Ema ja Ilja kool.
Ema sokutas Ilja muidugi enda juurde, kuigi maja kõrval – hoovis – oli teine kool, neljas. Seal olnuks mugavam käia, lähemal: kaheksandani oli lapse sammudega pool tundi. Aga ema võttis ta oma tiiva alla. Seitsmenda klassini käisid nad koos kooli. Siis hakkasid plikad naerma ja Ilja pani kodunt kümme minutit varem plehku, et tõestada täiskasvanulikkust ja iseseisvust. Sigaretid tulid samal ajal.
Ilja tardus kooli välisukse juures. Kollakasvalge, plokkidest, kolmekorruseline, aknad on kolmeosalised, nagu lapsed joonistavad majadele – samasugune kool, nagu kõigil teistel riigis. Seda polnud vist viimase kahekümne aasta jooksul kordagi remonditud, säilitati Iljale algsel kujul. Et oleks kergem kõike meenutada.
Ta hingas sügavalt. Vaatas akendesse: teisel korrusel jooksid väikesed. Pikapäevarühm. Kell oli kolm päeval.
Ema oli koolist juba ära läinud.
Oleks võinud temaga siinsamas kohtuda, piirdetara ääres, kui rong oleks jõudnud varem. Ja minna koos tagasi koju, mööda lund, tavalist rada pidi – maantee, ülesõit.
Aga emaga koos oleks majast väljunud ju ka teised õpsid. Õppealajuhataja, mõrd. Nad oleksid Ilja muidugi ära tundnud, hoolimata mullakarva jumest ja pöetud juustest. Kui palju aastaid tagusid nad talle pähe oma tähti ja numbreid … Kindlasti oleksid ära tundnud.
Ja mis siis? Kuidas seletas ema oma kolleegidele tema kinnikukkumist? Kuidas ta ise seda seletas? Ema pidi uskuma jääma: ta ei saanud ju uskuda, et poeg on narkomaan ja äritseb uimastitega. Aga kõik need koolitädid … Nemad ei pidanud temasse uskuma. Silme ees noogutavad, ohivad, aga selja taga? Kas ta häbistas ema kõigi ees? Kas nad oleksid teda teretanud? Aga Ilja neid?
Ta pistis käed taskutesse, ajas end puhevile, kiirustas edasi. Et teda tõesti ei märgataks. Kohtume nende kõigiga hiljem, kui oleme välja mõelnud, mida rääkida ja kuidas serveerida. Kohtume varem või hiljem. Lobnja on väike linn.
Promõšlennajal jõudis ta piki vene betoontarasid Bukinskoje maanteele ja hakkas teepervel astuma, lume kiuste, libisedes, aga jalgele jäädes. Läbi lume helendas МФЮА1, Vera oli siin õppinud.
Kahekümne seitsmenda maja juures jäi Ilja veel kord seisma.
Vera maja.
Hall kuueteistkümnekorrulisene hoone kollaste klaasitud lodžadega: nii nimetavad inimesed rõdusid, kui püüavad endale veel paari ruutmeetrit krahmata. Ilja loendas seitsmenda korruse. Huvitav, kas Vera on veel seal? Või oli Moskvasse kolinud, nagu tal plaanis oli? Ta on praegu kahekümne seitsme aastane, nagu Iljagi. Vaevalt et ta ikka veel vanemate juures elab.
Sääraseid räsitud kuueteistkümnekorruselisi paneelmaju nagu Vera oma oli siin kolm, nad seisid massiivi serval üksi. All haakus nende külge omavolilist ehitist meenutav punane telliskivihoone: siin täiesti kohatuna näiv teater. Teist korrust katsid hiiglaslikud, miskipärast gooti kirjas tähed KAMMERLAVA. Ilja kompis neid pilguga. Muigas kõveralt vana nime uue tähenduse peale2.
Teater oli siin alati olnud ja alati sama nime kandnud, nii kaua kui Ilja end mäletas, nii kaua kui ta oli käinud selle maja juurde Verat saatma ja talle vastu tulnud. Repertuaar: „Baal”, „Tuli mees naise juurde”, „Viis õhtut”. Varsti on uusaastapeod.
Ilja vajus kühmu. Nende paneelidest-tellistest dekoratsioonide keskel haaras viledaks pestud minevik teda täies kirkuses. Kõik meenus teravamalt, kui oleks tahtnud.
Kümnendas klassis, aprillis, kutsus ta Vera siia. „Häda mõistuse pärast”. Vanemad lubasid. Ta silitas terve etenduse Vera põlve, kuulas neiu katkendlikku hingamist. Kuulas ja oli õnnis. Süda peksis. Näitlejad pomisesid midagi kuuldamatult.
Aga Vera lükkas tema käe eemale ja põimis oma sõrmed hüvituseks tema omadega. Veral oli magus lõhnaõli, ent vürtsika alatooniga.
Hiljem sai Ilja teada: teravus lääges kokteilis – see oli Vera ise, tema muskus. Tõld, andke tõld ette.
Pärast suudles Ilja Verat kohmakalt trepikojas. Lõhnas kasside ja lekkiva aurkütte järele: kodutunne. Maitselt oli Vera keel samasugune nagu ta endagi oma. Suudlus ei sarnanenud üldse raamatusuudlustega. Alakõhus hakkas valus, see tegi häbi ja polnud jõudu peatuda. Vera sosistas. Kui isa hõikas Verat seitsmendalt korruselt trepišahti, kriipis Ilja võtmega samale kohale „Vera + Ilja”. Ilmselt pole see ülestunnistus siiani kuhugi kadunud. Vera käib sellest iga päev mööda ja tal on ükskõik.
Pärast vaheaega, kui kõik olid juba väga täiskasvanud, kutsus Vera Ilja endale külla. Vanemaid polnud. Õpime koos. Diivan oli triibuline, äraistutud. Muskus. Tuleb välja, see ei ole lõhnaõli. Oli valge ja valgus tekitas ebamugavust. Põrandal oli kaheliitrine pooltühi Fanta pudel. Pärast jõid nad – higised, kõhnukesed – ahnelt kordamööda oranži kihisevat jooki ja vaatasid teineteist, teadmata, kuidas edasi elada.
Ja edasi. Edasi kuidagimoodi siiski veel kolm aastat. Elasid.
Ilja vaatas kissitas tema rõdule, akendele: ega siluett ei vilksata? Ei paistnud. Ei ole seal vist Verat. Moskvasse sõitnud. Tühi silmitu rõdu. Aken on tuhm, selle taga on jalgratas, hoidisepurgid, isa õnged.
Ta läks üle tee, liikus mööda Bukinskojet edasi, püüdes maalida endale lumisel pimeneval maanteel suve ja nende suviseid jalutuskäike Veraga sama teed pidi. Ei õnnestunud. Selle asemel rippus silme ees tüütult nagu sigaretisuits, mida ei saa käega laiali ajada, pilt Paradiisist. Tollel ööl. Tantsupõrand. Tõbras. Kõik, mis juhtus. Rippus ja söövitas suitsuga silmi, pisarateni. Kas ta tegi toona kõik õigesti?
Moskva õigusteaduse ja majanduse akadeemia (siin ja edaspidi tõlkija märkused)
Камерный tähendab vene keeles nii kammerlikku kui viitab ka vangikongile.
