Parim vaade linnas. Seda võis imetleda tundide kaupa.
Depoosse saabusid kusagilt ja siin lõppesid roostes rööpad: see oli tupik. Aga Ilja elas selles tupikus, nii et tema perspektiiv oli pahupidi pööratud. Depoo oli tema jaoks lähtepunkt, siit algas tee, mis viis liipreid mööda silmapiiri taha.
No nii – ta käis köetava kaubavaguniga teispool Venemaad. Viibis seitse aastat peeglitaguses Moskvas. Tuli koju tagasi: ikkagi tupik. Lõppjaam.
Ta lõi depooga kokku.
Ilja lappas huvitult oma vanu raamatuid; varem oli ta arvanud, et neis on tõde täiskasvanuelust, aga selgus, et tõde ei kannata trükimusta. Ta jõi Strugatskitega, jõi Platonoviga, jõi Jesseniniga.
Ema õpetas kirjandust ja vene keelt.
Ilja astus ema magamistuppa. Laskus ema voodi ette põlvili. Pani pea tema padjale. Hingas sisse. Pole viga: keegi ei vaata. Kui keegi ei vaata, siis pole häbi.
Hapu lõhn. Lõhnas üksinduse, kangekaelsuse, läheneva vanaduse järele. Ema saatus oli siin hapuks läinud. Ta tõi Ilja ilmale kolmekümne kahe aastaselt, juhuslikult. Ei hakanud Iljale isegi isa kohta muinaslugusid luuletama, kuidas poiss neile ka ei vihjanud: kui ei ole, siis ei ole, kõigil polegi. Nii et Ilja oli majas mehe eest.
Varem võis ema juures kergesti sellele terasele sattuda: nagu vitsutaks mahlast kotletti ja äkki – arvestad valesti – hammustad täie hooga kahvlit, tähekesed silme ees. Klassis kutsus ema teda ainult perekonnanimega. Gorjunov, tahvli juurde. Kolm, Gorjunov. Istu. Häbi teed.
Kohtus oli ema üleni terasest. Ta oli terasest, kui pobiseti kohtuotsust. Ja karistusaja alguses. Aga siis hakkas murenema: üle kuumutati.
Mees majas.
Kas emal oli olnud teisi mehi? Üks on selge: enda juurde ei toonud ta kedagi. Ilja küsimused lõikas läbi. Vihjeid naeruvääristas. Aga ta oli ju elus inimene, kuidas ta ilma armastuseta hakkama sai? Kas tõesti sai kõik osaks Iljale? Iljasse ei mahtunud kogu emaarmastus, aga pääsu polnud. Ja selle armastuse eest nõudis ema palju.
Ilja püüdis aru saada, kas ema oli olnud ilus. Aga sai hoopis aru, et ei suuda ema nägu meenutada. See ehmatas teda. Ta tuulas kummutis, leidis fotoalbumi.
Alles siis tulvas jäine hingus temast üle.
Alles siin nägi ta ema. Alles siin sai aru, et ei näe teda enam kunagi. Rüüpas pudelist.
Hakkas lappama. Värskeid fotosid ei olnud. Kõik pildid albumis olid ühised: Ilja emaga koolis, Ilja emaga Koktebelis. Ilja emaga sõbranna suvilas. Kui Ilja ära viidi, ei teinud ema enam pilte. Algasid aastad, mida oli parem mitte pildistada.
Ilja rüüpas veel kord.
Albumi lõpus oli ainult Ilja. Ülikooliaegsete sõpradega, pärast Veraga. Ema oli leidnud kuskilt tema ja Vera fotod. Need, mis Ilja oli jõudnud välja lasta. Sest telefon printimata fotodega võeti temalt ära ja lisati toimikule. Mida seal lisada oli? Alasti, magav Vera? Serjoga ja Sanka kõrghoone katusel, peadpööritaval serval? Purjus augustikuine rulapidu VDNH-l?
Miks?!
Miks temaga nii tehti?! Mida ta oli teinud, et temaga nii tehti?!
Kohtuotsuse neelas alla, tsooni neelas alla, Vera petmise neelas alla, joonistas valvuritest ülemustele usinalt seinalehte. Aga kõike ei saanud alla neelata. Kõige eest ei saanud kõrvale pöörata. Aga võibolla pidi? Pidi istuma lõpuni selles neetud taskus, nagu ütles ema? Kui ta oleks tulnud pool aastat varem!
Viinal polnud enam maitset. See oli mingi ime läbi veeks muutunud. Isegi õhk oli kibedam.
Ilja istus, vaatas lauatelefoni. Tuba sulas kuumusest. Vera vaatas teda ema albumist rõõmsalt; tuleb välja, et ema oli Verale andeks andnud. Polnud hakanud Verat Ilja elust välja kiskuma.
Ilja võttis toru – kuulata lihtsalt, kas toon on. Toon oli.
Hädaldas, lunis.
Ilja mäletas kolme numbrit peast. Ema. Vera. Serjoga.
Ta ei mäletanud isegi mõistusega. Pöial tantsis ise nuppudel džiigi. Iljal jäi üle vaid seda vaadata. Ta surus külma toru vastu kõrva. Ilja tahtis selle eemale rebida, kuni pole hilja, aga see kasvas tema külge. Süda peksis.
Nagu poleks katuse serval istunud mitte Serjoga, vaid Ilja. Kõlgutas jalgu ja kummardus ettepoole, et paremini sügavikku näha.
„Halloo.”
Vera. Ilja kaotas pea.
„Halloo, kes see on?”
Vera oli tema koduse numbri ära kustutanud. Aga võibolla oli telefoni koos kõikide kontaktidega ära kaotanud. Ära kaotanud või ära kustutanud? Kõik sõltus praegu sellest.
„Vera?”
„Kes räägib?”
„Vera. See olen mina, Ilja.”
„Milline Ilja?”
„Sinu Ilja. No … Gorjunov. Mind lasti välja. See tähendab … Kandsin karistuse ära. Sain vabaks, Vera.”
„Kas sa oled purjus? Issand, kell on kuus õhtul.”
„Mis see siia puutub! Vera … Jah. Kas sa oled Moskvas? Kas sa sõitsid ära?”
„Mis vahet seal on? Jah. Miks sa küsid? Sina … Kas sa said tõesti välja?”
See on vale jutt, et viin kurdistab: lolliks teeb – jah, segab ladusalt mõelda, vestlust pidada, kaasvestlejat säästa. Aga kuulmise teeb see paremaks. Ennast kuuled paremini ja teist inimest ka – kuidas ta ka ei püüaks peita sinu eest oma tundeid kaine mõistusega sõnade taha. Viin on röntgen.
Vera häälest kostis hirm. Hirm ja rahulolematus. Vera küsis: kas sa said tõesti välja? Ja tahtis, et Ilja ütleks talle: nali.
„Tõesti.”
„Ja mida sa minust tahad?”
„Mina … Ma mõtlesin, et saame kokku … Trehvame? Kas võiks?”
„Ei. Ilja, ei. Ei, anna andeks.”
„Vera … Oota … Vera! Sa saad ju aru … Olin seal seitse aastat … Seitse. Sina olid siin, mina seal, saad aru?”
„Mul on oma elu, Ilja. Oma elu. Juba ammu.”
„Selge see, et oma elu. Sinul. Aga mina olin tsoonis. Ja tulin tagasi.”
Vera oli sellest juba aru saanud, ei hakanud midagi lisama. Lihtsalt vaikis. Justkui ei hinganudki.
„See mees … On ta hea? Lahe? Jah?”
Vera ei vastanud, aga ei katkestanud ka kõnet. Vera oleks võinud toru hargile panna, purjakil pomiseva Ilja välja lülitada, aga vastas talle miskipärast. Võibolla mõistis, et on talle selle vestluse võlgu. Kõikide protsentidega, mis olid seitsme aastaga kogunenud. Aga võibolla andis ta Iljale tagasisõidupileti?
„Kuule!” ütles Vera lõpuks otsustavalt. „Sina olid tsoonis, aga mina olin siin. Pole vaja seda minu kaela ajada, eks? Ja pole vaja mulle
