neli ruudukujuliselt seatud pinki kõrgepingeliini hiiglasliku masti jalamil ning siinsamas kasesalu, kõrgepinge lähedusest kidur ja sandistatud. Vaatamata jääsoolale valvasid pinkidel kärudega emmed, toitsid põngerjaid hapnikuga.
Ilja keeras Batareinajale.
Ta möödus mälestussambast suurtükipatareile, mis kaitses Lobnjat sõja ajal: postament iidse seniitkahuriga, mis oli paigaldatud justkui graniidiga vooderdatud hiiglaslikku kaevikusse. Kaeviku siseseintel olid tahvlikesed langenud kangelaste nimedega. Sinna viis üksainuke kitsuke sissepääs tänavalt, rohkem pole kaeviku sisemust kusagilt näha. Siin suitsetasid nad Serjogaga tavaliselt pärast kooli, aga kõrval mürgitasid kodutud end häguste siltidega viinaga. Ilja ja Serjoga lugesid, otsisid tahvlikestelt nimesid: võitis see, kelle nimi ajas rohkem hirnuma. Kodutud rääkisid keeruliselt elust oma paralleeluniversumis. Ilja jättis sõnad meelde. Siis mindi Serjoga poole Playstationiga mängima, kuni esivanemad koju saabuvad. Pärast lonkis Ilja veel üksi tänaval, tuulutas suitsuhaisu. Kui ema oleks teda suitsetamiselt tabanud, oleks tal ots peal olnud.
Ta jooksis patarei juures üle tee ja algaski juba Depovskaja tänav. Süda kiskus valust kokku.
Õu koosneb hruštšovkadest: hallikaspruun tellis, valged raamid. Kiivas karussell on kaetud lumekirmega. Raagus kuuekorruselised kased.
Maja juba paistis, Ilja leidis isegi oma otsaakna. Kas ema näeb teda praegu? Jookseb teda kindlasti vaatama, kuni toit soojeneb. Ilja lehvitas emale.
Möödus garaažidest.
Prügikasti ümber on Sojuzmultfilmi tegelased: Lõvikutsikas, Kilpkonn, Winnie Pooh, Notsu. Koltunud, ketendavad, naeravad. Garaažide kohale on tõmmatud okastraat: nende taga on raudteedepoo territoorium, mille järgi on ka tänav nime saanud. Vanaeit pudistab läbikülmunud prügikastituvidele leiba ja kasvatab neid tasuta leiva eest. Võõras plika jooksis koduses plüüsdressis prügi välja viima. Märkas Iljad: nad oleks prügikastide juures kohtunud. Tüdruk otsustas eemale hoida ja tippis külma käes oma kottidega kaugemate prügikastide poole. Ilja surus ainult käed sügavamale taskutesse.
Trepikoda.
Ilja tõstis sõrme fonoluku nuppude juurde. Pea hakkas ringi käima. Nupud olid samad, mis seitse aastat tagasi. Uks oli sama. Ent sõrm oli hoopis teistsugune. Aga trepikoda on ju seest samasugune? Ja korter. Ja ema.
Ilja vajutas: null, üks, üks. Kutsub. Kostis vingumist. Süda peksis. Ta ei arvanud, et läheb ärevile. Milleks ärevus?
Ta oli endale seda päeva nii palju ette kujutanud. Nii palju sellele mõelnud. Kui koloonias tuli kannatada, mõtles ta sellele trepikojale, sellele koodlukule. Tagasitulekule. Oli asju, mis tuli alla neelata, et tagasi tulla. Et jälle normaalseks muutuda.
Kuidas?
Õpingud lõpule viia. Ema rääkis telefonis: sa ei tohi lasta end neil sandiks teha. Nad võtsid sinult nii palju aastaid, aga sa oled veel noor. Me ajame kõik joonde. Kui sa suutsid üks kord Moskva Riiklikku Ülikooli ilma altkäemaksuta sisse saada, suutsime su kuidagimoodi ette valmistada, suudad ka tagasi minna. Kui mitte filoloogia, mitte MRÜ, siis midagi muud. Sa oled andekas, sul on paindlik mõistus, ära ainult lase sellel kivistuda, tarduda. Ära loomastu. Sul on kaitsekiht. See tõukab kogu jäleduse eemale. Mis sinuga vanglas ka ei juhtuks, ära lase seda enda sisse. Nagu see poleks seal sina. Nagu see oleks roll, mida sa pead mängima. Tõeline sina on peidus põuetaskus ja ootab õiget aega. Ära ainult ürita, jumala pärast, kangelast mängida. Tee, mis kästakse. Muidu murravad ära, Iljuša. Teevad katki või löövad päris maha. Süsteemist ei saa võitu, kuid võib muutuda nähtamatuks ja see unustab su. Tuleb oodata, kannatada. Tuled tagasi ja me ajame kõik korda. Kui naabrid hakkavad viltu vaatama, kolime sinu ihaldatud Moskvasse. Seal ei tunne keegi kedagi nägupidi, seal on inimeste mälu päevapikkune. Sa leiad endale veel neiu, las olla see Verka, temast võib isegi aru saada. Tule ainult elusalt, tervena tagasi. Kasvõi joonistama, olgu peale, mine! Kahekümne seitsme aastane – kõik on alles ees!
Fonolukk vaikis.
Nii, veel üks kord. Null. Üks. Üks. Äkki läks toidupoodi? Hapukoort pole või leiba. Ilja vaatas nõutult ringi: tal polnud koduvõtit. Ta ei saanud ilma emata tagasi.
Ta sikutas jäist ukselinki.
Astus paar sammu tagasi. Leidis oma akna kolmandal korrusel. Tuulutusaken näitab musta pilu – õhutab kööki –, aga teistes akendes peegeldub taevas voolava tsemendina. See tiheneb. Kas pole aeg tuld süüdata? Naabritel juba põleb.
„Emps! Eemaa!”
Kas ema on ikkagi välja läinud? Kui kaua Ilja siin nüüd seisma peab? Või peaks ümberkaudsed toidupoed läbi käima? Leiba pole ja kurat sellega! Oleks võinud ta ära oodata, ta oleks ise lipanud. Kaks ööpäeva teel, peakolu sügeleb, soolikad on keerdus, häda tuli ka veel peale, kuni ta jaamast kõmpis.
„Ema! E-ma!!! Oled sa kodus?!”
Aknad olid tinased.
Äkki hakkas hirmus.
Null-kaksteist.
„Kes on?” kähistati sealt.
Jumal tänatud.
„Tädi Ira! See olen mina! Ilja! Gorjunov! Jah! Ema ei tee miskipärast lahti! Tulin tagasi! Lasti välja! Kõik istusin ära! Kas teete ukse lahti?”
Naabrinaine vahtis teda algul uksesilmast. Ilja seisis spetsiaalselt lambi alla, et tädi Ira võiks tema südamiku pealekasvanud aastaringidest ära tunda.
Lukk krigises. Naine astus mademele: püksid, lühikeseks lõigatud juuksed, paistes nägu, daami sigarett. Depoo raamatupidaja.
„Ilja. Iljuška. Mis nad sinuga teinud on.”
„Ega te ei tea, kus ema on? Ta ei võta toru ja nüüd …”
Tädi Ira klõpsutas välgumihkliga. Veel kord. Põsed vajusid lohku. Ta vaatas korrustevahelist prügitoru – vältis Ilja silmi.
„Üleeile … Tal hakkas südamega halb. Suitsetad?”
„Suitsetan. Ja mina helistan … Kas ta viidi haiglasse? Millisesse? Kas ta ei võtnud telefoni kaasa?”
Tädi Ira andis talle peenikese, valge, kuldrõngaga sigareti.
„Kiirabi ütles, et infarkt. Ulatuslik.”
Naine tõmbas terve sigareti riginaga endasse. Süütas esimese sabast teise.
„Kas …” Ilja raputas pead. Suitsetamiseks ei jätkunud õhku. „Kas?… Reanimatsioonis? Sellepärast?”
„Ja siis nad … Ühesõnaga, nad püüdsid. Aga sõitsid kaua. Siin pole ju maadki.”
Naine oli vait. Ta ei tahtnud välja öelda, tahtis, et Ilja saaks kõigest ise aru.
„Me ju alles … Me ju alles rääkisime üleeile … Kui ma välja sain … Helistasin talle … Ta ütles … Umbes lõuna paiku …”
„Just, lõuna paiku. Aga mina koputasin tema uksele umbes kell viis … Läksin lihapoodi. Mõtlesin, et võtan talle ka midagi. Noh ja … Uks ei olnud lukus, ta istus põrandal, riided seljas. Helistasin kohe kiirabisse!”
„Kas teda pole enam? Tädi Ira!”
Ilja
