detektiivitöö vastu armastuseks mehe vastu, kes oli talle selle töö andnud? Muidugi imetles ta Strike’i ja mees meeldis talle tohutult. Neil oli olnud üheskoos palju karme läbielamisi, nii et oli loomulik, et ta tunneb temaga lähedust, aga kas see on armastus?
Üksinda soojas moskiitodest sumisevas öös, hoides oma valusat kätt, samal ajal kui lained rannale sahisesid, tuletas Robin endale rõõmutult meelde, et kahekümne kaheksandale eluaastale läheneva naise kohta on tal meestega väga vähe kogemusi. Ta oli olnud ainult Matthew’ga, Matthew oli olnud tema ainus voodipartner, turvaline paik nüüd juba kümme pikka aastat. Juhul kui tal tõesti on Strike’i vastu tunded tekkinud – Robin kasutas vanamoodsat väljendit, mida oleks võinud kasutada tema ema –, kas pole siis võimalik, et need on loomulikuks kõrvalnähuks, kuna erinevalt enamikust temaealistest naistest pole tema saanud nautida vaheldust ja katsetamist? Ta oli olnud Matthew’le nii pikalt truu, kas pole siis endastmõistetav, et ta tõstab ühel päeval pilgu ja talle meenub, et on ka teisi elusid, teisi võimalusi? Kas tal polnud juba ammu aeg märgata, et Matthew pole ainus mees maailmas? Strike, nagu ta endale ütles, oli lihtsalt see mees, kellega ta oli kõige rohkem koos olnud, nii et loomulikult sidus ta temaga oma kahtlused, oma uudishimu, oma rahulolematuse Matthew’ga.
Mesinädalate kaheksandal õhtul, kui Robin oli, nagu ta endale kinnitas, pannud aru pähe sellele osale endast, mis ihkas endiselt Strike’i, jõudis ta raskele otsusele. Ta tahtis varakult koju minna ja nende lahkuminekust perekondadele teatada. Ta peab Matthew’le ütlema, et see pole seotud kellegi teisega, kuid pärast vaevarikast ja tõsist järelemõtlemist ei usu ta, et neil oleks kohane abiellu jääda.
Ta mäletas siiamaani paanika- ja kabuhirmusegast tunnet, kui ta majakese ukse lahti lükkas, olles valmis võitluseks, mida aga ei tulnudki. Matthew kössitas diivanil ja pomises teda nähes: „Ema?”
Tema nägu, käed ja jalad läikisid higist. Kui Robin talle lähemale läks, nägi ta tema vasaku käsivarre siseküljel inetuid musti veresooni, justkui oleks keegi need tinti täis lasknud.
„Matt?”
Tema häält kuuldes mõistis Matthew, et ta pole tema surnud ema.
„Mul… on paha, Rob…”
Robin sööstis telefoni juurde, helistas hotelli ja palus arsti. Kui arst kohale jõudis, kõikus Matthew meeltesegaduse äärel. Tema käeseljalt leiti kriimustus ja murelikult tehti järeldus, et tal võib olla sidekoe põletik, ning arsti ja õe murelikest nägudest sai Robin aru, et asi on tõsine. Matthew nägi kogu aeg majakese hämarates nurkades liikumas kogusid, inimesi, keda seal polnud.
„Kes see on?” küsis ta ühtelugu Robinilt. „Kes see seal on?”
„Siin pole peale meie kedagi, Matt.”
Nüüd hoidis ta Matthew’ kätt, samal ajal kui õde ja arst arutasid, kas paigutada Matthew haiglasse.
„Ära jäta mind, Rob.”
„Ma ei jäta sind.”
Ta pidas silmas, et ei lähe kohe praegu kuhugi, mitte seda, et ta igaveseks Matthew’ juurde jääb, kuid mees hakkas nutma.
„Oh, jumal tänatud. Ma mõtlesin, et sa lähed minema… Ma armastan sind, Rob. Ma tean, et keerasin kõik nässu, aga ma armastan sind…”
Arst andis Matthew’le suukaudseid antibiootikume ja läks helistama. Meeltesegaduses Matthew klammerdus Robini külge ja tänas teda aina. Mõnikord vajus ta seisundisse, kus nägi jälle varje toa tühjades nurkades liikumas, ja veel kaks korda pomises ta midagi oma surnud emast. Üksinda troopilise öö sametises pimeduses, kuulas Robin, kuidas tiivulised putukad vastu aknavõrke põrkasid, ning vaheldumisi lohutas ja valvas ta meest, keda ta oli armastanud sellest ajast peale, kui oli seitseteist.
Tegu polnud sidekoe põletikuga. Järgmise kahekümne nelja tunni jooksul allus infektsioon antibiootikumidele. Ootamatust ägedast haigusest paranedes silmitses Matthew Robinit kogu aja, nii nõrk ja abitu, nagu Robin teda veel kunagi näinud polnud, ja kartis, nagu Robin teadis, et tema lubadus jääda oli olnud ajutine.
„Me ei saa seda kõike ju tuulde heita?” palus mees teda kähedalt voodist, kuhu ta oli arsti korraldusel jääma pidanud. „Kõiki neid aastaid?”
Robin laskis tal rääkida headest aegadest, nende ühistest aegadest, ja tuletas endale meelde itsitavat tüdrukut, kes nimetas Strike’i „Cormiks”. Ta kujutas ette, kuidas läheb koju ja palub abielu kehtetuks tunnistamist, sest nad polnud siiamaani jõudnud selle kinnitamiseni voodis. Ta meenutas, kui palju raha olid tema vanemad kohutavale pulmapäevale kulutanud.
Samal ajal kui mesilased tema ümber kirikuaia rooside vahel sumisesid, mõistatas Robin tuhandendat korda, kus ta praegusel hetkel oleks, kui Matthew poleks end koralliga kriimustanud. Suurema osa tema nüüdseks lõpetatud teraapiaseanssidest oli sisustanud tema vajadus rääkida kahtlustest, mis olid vaevanud teda sellest ajast peale, kui ta oli nõustunud abiellu jääma.
Järgnenud kuudel, eriti nendel aegadel, kui läbisaamine Matthew’ga oli olnud üsna hea, tundus talle, et oli olnud õige abielu vähemalt proovida, kuid tal oli alati meeles mõeldagi sellest kui prooviajast, ja juba see iseenesest viis ta mõnikord unetutel öödel niikaugele, et ta piitsutas ennast ara suutmatuse eest end Matthew’st lahti kiskuda, kui mees oli juba paranenud.
Ta polnud Strike’ile seletanud, mis oli juhtunud, miks ta oli nõustunud proovima abielu vee peal hoida. Võib-olla just sellepärast oligi nende sõprus muutunud nii jahedaks ja eemalolevaks. Kui ta oli mesinädalatelt tagasi jõudnud, avastas ta, et Strike’i suhtumine temasse on muutunud – ja võibolla, tunnistas ta, oli muutunud ka tema suhtumine mehesse, sellepärast, mida ta oli telefonis kuulnud, kui meeleheitel olles Malediivide baarist helistas.
„Jätad selle siis alles?” küsis Strike rohmakalt, kui oli heitnud pilgu tema sõrmusesõrmele.
Strike’i toon ärritas Robinit, nagu ka see, et mees polnud kordagi küsinud, miks ta üritas, polnud küsinud, milline oli pärast seda tema kodune elu, polnud isegi vihjanud sellele, et ta mäletab kallistust trepil.
Kas sellepärast, et Strike oli asjad nii korraldanud, või mitte, aga pärast Shacklewelli Kõrilõikajat ei olnud nad ühegi juhtumi kallal koos töötanud. Büroo vanempartneri eeskujul oli ka Robin tõmbunud jahedasse professionaalsusesse.
Kuid mõnikord kartis ta, et nüüd, mil ta oli näidanud, et on nii tavaline ja arg, ei hinda Strike teda enam nii, nagu oli kunagi hinnanud. Mõne kuu eest oli toimunud piinlik jutuajamine, kus Strike soovitas, et ta võtaks puhkust, küsis, kas ta on enda meelest noarünnakust täielikult paranenud. Robin, kes võttis seda solvanguna oma vapruse aadressil, kartis, et ta jäetakse jälle aktiivsest tööst kõrvale ja ta kaotab ainsa osa oma elust, mis talle praegu rahuldust pakkus, niisiis kinnitas ta, et temaga on kõik korras, ja kahekordistas tööalaseid pingutusi.
Tema kotis hakkas värisema hääletuks pandud mobiil. Robin pistis käe kotti ja vaatas, kes helistab. Ta märkas, et Strike oli helistanud ka varem, siis, kui ta Villiersi Fondi Kliinikuga rõõmsalt hüvasti jättis.
„Tere,” ütles ta. „Ma ei kuulnud enne, et sa helistasid, anna andeks.”
„Pole midagi. Kolimine läks hästi?”
„Ikka.”
„Ma tahtsin sulle lihtsalt teada anda, et ma võtsin palgale uue lepingulise. Tema nimi on Sam Barclay.”
