meenus, et ta peab hommikul varakult ülevalt olema, et teha tööd, mille eest ka makstakse, ja ta ajas end jalule. Enne büroost lahkumist pistis ta paberitüki, millel olid nii Billy kirjutatud aadressi jäljend kui ka Farraday elukoht, oma rahakotti.
London, mis oli äsja olnud kuninganna teemantjuubeli epitsentris, valmistus nüüd olümpiamängudeks. Igal pool olid Briti lipud ja logod „London 2012” – siltidel, loosungitel, lippudel, võtmerõngastel, kruusidel ja vihmavarjudel – ning olümpiaga seotud kaubad risustasid sama hästi kui kõiki poeaknaid. Strike’i meelest meenutas logo juhuslikult kokku visatud hõõguvaid klaasikilde, sama vähe oli ta vaimustunud ka olümpia ametlikest maskottidest, mis tema meelest nägid välja nagu kaks ühesilmset purihammast.
Pealinnas oli tunda elevust ja närvilisust, mille põhjuseks oli kahtlemata alaline britilik hirm, et riik võib ennast lolliks teha. Kurtmine olümpiapiletite kättesaamatuse üle oli valitsev jututeema, õnnetuma käega osalejad tegid maha loteriid, mis pidi andma kõigile ausa ja võrdse võimaluse võistlusi oma silmaga näha. Strike’il, kes oli lootnud näha poksi, ei olnud õnnestunud pileteid saada, kuid ta pahvatas naerma oma vana kooliaegse sõbra Nicki pakkumise peale minna tema asemel hobuste koolisõitu vaatama – piletid, mille hankimise üle Nicki naine Ilsa oli rõõmust seitsmendas taevas.
Harley Street, kus Strike pidi veetma reedese päeva, jälgides üht ilukirurgi, oli jäänud olümpiapalavikust puutumata. Uhked Victoria-aegsed fassaadid näitasid maailmale oma tavalist karmi palet, mida ei rüvetanud kirevad logod ega lipud.
Strike, kes oli selle töö jaoks pannud selga oma parima Itaalia ülikonna, asus vastasmaja ukse lähedal positsioonile ja teeskles, et räägib telefoniga, tegelikult aga valvas ta kalli vastuvõtukabineti sissepääsu – kabinet kuulus kahele kirurgist äripartnerile, kellest üks oli tema klient.
„Tõprast Tohter,” nagu Strike oli oma saagile nimeks pannud, ei kiirustanud, et oma hüüdnime ära teenida. Võimalik, et talle oli hirmu nahka ajanud ja ta oma kombeid muutma pannud tema partner, kes oli temaga otse rääkinud, kui sai teada, et Tõbras oli hiljuti teinud kaks rinnasuurendusoperatsiooni, mida ametlikust raamatupidamisest läbi ei kantud. Vanempartner, kes kahtlustas kõige halvemat, tuli Strike’i juurde abi saama.
„Tema õigustused olid viletsad, need ei pea vett. Ta on,” lausus valgejuukseline kirurg reserveeritult, kuid halbaennustavalt, „ja on alati olnud, khm… naistemaias. Ma vaatasin enne temaga rääkimist tema internetiajalugu ja leidsin veebilehe, kus noored naisterahvad paluvad ühemõtteliste piltide eest sularahaannetusi kosmeetilisteks kohendusteks. Ma kardan… ma ei teagi õieti, mida… aga on võimalik, et ta on leppinud nende naistega kokku tasumisviisi, mis pole… rahaline. Kahel nooremal naisel paluti helistada numbrile, mis on mulle võõras, kuid see andis mõista, et operatsioonid võidi korraldada tasuta, „eriteenete” eest.”
Strike polnud seni näinud, et Tõbras väljaspool tavalist tööaega ühegi naisega kohtuks. Esmaspäevad ja reeded oli ta Harley Streeti konsultatsioonikabinetis, nädala keskel aga erahaiglas, kus ta opereeris. Alati, kui Strike teda tema töökohtadest eemal jälitas, tegi mees lihtsalt väikese jalutuskäigu, et osta šokolaadi, millest ta paistis sõltuvuses olevat. Igal õhtul sõitis ta oma Bentleyga koju naise ja laste juurde Gerrard Crossis, Strike oma vana sinise BMW-ga sabas.
Täna õhtul pidid mõlemad kirurgid minema koos naistega Kuningliku Kirurgide Kolledži pidulikule õhtusöögile, niisiis jättis Strike oma BMW selle kallisse garaaži. Tunnid veeresid üksluiselt ja Strike’i kõige suuremaks mureks oli, kuidas käsipuudele, parkimismõõdikutele ja uksepiitadele toetudes proteesiga jalal iga natukese aja tagant puhata lasta. Pidevalt tilkusid kliendid, kes vajutasid Tõpra kellanuppu ja lasti üksteise järel sisse. Kõik olid naisterahvad ja enamik olid uhked ja klanitud. Kell viis värises telefon Strike’i rinnataskus ja ta nägi kliendilt tulnud sms-i.
Võib lõpetada, varsti lähen koos temaga hotelli.
Strike jäi jonnakalt edasi passima ja nägi umbes viisteist minutit hiljem, kuidas kirurgid lahkusid. Tema klient oli pikka kasvu ja valgete juustega, Tõbras aga sale, vilgas, oliivikarva naha ja läikivmustade juustega mees, kes kandis vestiga ülikondi. Strike vaatas, kuidas nad taksosse ronisid ja minema sõitsid, haigutas siis, ringutas ja kaalus, kas suunduda koju ja võtta võib-olla kuskilt toitu kaasa.
Peaaegu vastu tahtmist tõmbas ta välja rahakoti ja võttis selle vahelt kortsus paberitüki, millelt tal oli õnnestunud Billy tänavanimi nähtavale tuua.
Kogu päeva oli ta kusagil alateadvuses mõelnud, et võiks minna ja Billy Charlemont Roadilt üles otsida, kui Tõprast Tohter peaks töölt varakult ära minema, aga ta oli väsinud ja jalg oli hell. Lorelei tahaks, et ta helistaks, kui tal on õhtu vaba. Teisest küljest lähevad nad homme õhtul niikuinii koos Robini soolaleivapeole ja kui Strike on täna Lorelei pool, on tal homme pärast pidu raske temast vabaneda. Ta polnud kunagi kahte ööd järjest Lorelei korteris, isegi kui selleks avanes võimalus. Ta tahtis seada piirid sellele, kui suurele osale tema ajast on naisel õigus.
Justkui loodaks, et ilm sunnib ta ümber mõtlema, heitis ta pilgu selgesse juunitaevasse ja ohkas. Ilm oli selge ja ideaalne, büroos aga oli nii palju tööd, et ta ei teadnud, millal tal jälle paar vaba tundi tekib. Kui ta tahab Charlemont Roadil käia, tuleb seda teha täna.
5
Ma mõistan täiesti, miks sa tunned õudust rahvakoosolekute ees ja… rahvarämpsu ees, kes neid sageli külastab.
HENRIK IBSEN, „ROSMERSHOLM”
Kuna Strike’i käik langes kokku tipptunniga, kulus tal Harley Streetilt East Hami jõudmiseks rohkem kui tund aega. Kui ta Charlemont Roadi viimaks üles leidis, valutas tema jalakönt juba ja pikka elumajade tänavat nähes hakkas ta kahetsema, et pole selline inimene, kes võiks Billy kui hullumeelse jutu lihtsalt maha kanda.
Ridamajad olid kõik isesugused – mõned olid paljast tellisest, teised värvitud või killustikkrohviga kaetud. Akendel rippusid Briti lipud – järjekordsed tõendid olümpiahullusest või jäänused kuninglikust juubelist. Väikesed platsid majade ees olid muudetud olenevalt eelistustest taskumõõdus aedadeks või kolahunnikuteks. Poole tänava peal lebas vana räpane madrats, jäetud selle hooleks, kes tahes peaks tahtma sellega tegeleda.
Esimene pilk James Farraday elupaigale ei andnud Strike’ile lootust, et ta võiks olla jõudnud oma teekonna sihtpunkti, sest see oli üks paremini hoolitsetud maju tänaval. Esiukse ette oli ehitatud tilluke värviliste klaasidega veranda, kõigi akende ees rippusid rüüskardinad ja messingist postkast kiiskas päikese käes. Strike vajutas plastmassist kellanuppu ja jäi ootama.
Lühikese ootamise järel avas ukse vaevatud olekuga naine ja päästis välja hõbedase tiigritriibulise kassi, kes paistis ukse taga kerratõmbunult olevat oodanudki esimest võimalust põgeneda. Naise pahane ilme ei sobinud hästi põlle kohale, millel oli kiri „Armastus on see…” kahe palja lapsepõnniga. Majast uhkas tugevat küpseva liha aroomi.
„Tere,” ütles Strike, kellel oli lõhna peale suu vett jooksma hakanud. „Ma ei tea, kas te saate mind aidata. Ma üritan leida Billyt.”
„Teil on vale aadress. Siin pole ühtegi Billyt.”
Naine tahtis ukse kinni panna.
„Ta ütles, et elab Jimmy pool,” lisas Strike, kui pragu ukse ja piida vahel juba kitsamaks vajus.
„Siin pole ka ühtegi Jimmyt.”
„Vabandust,
