lõviosa tööst tegid juurde võetud töötajad – peamiselt endised politseinikud ja sõjaväelased, paljud eraturvafirmade maailmast –, Strike aga võttis enda peale öised otsad ja paberitöö. Pärast aastat, mil oli tegeldud nii paljude ülesannetega, kui laienenud büroo suutis vastu võtta, oli Strike’il õnnestunud lõpuks ometi Robini palka tõsta, õiendada ära viimased ülesjäänud võlad ja osta kolmteist aastat vana kolmanda seeria BMW.
Strike’i sõbrad ja Lucy eeldasid auto ja lisatöötajate järgi, et Strike on viimaks saavutanud jõukuse ja sellega kaasneva kindlustunde. Tegelikult aga ei jäänud Strike’ile pärast Londoni kesklinna pöörase garaažitasu maksmist ja palkade äraklaarimist enda jaoks peaaegu midagi üle, nii et ta pidi endiselt elama kahes toas büroo kohal ja tegema süüa ühe keeduplaadiga minipliidil.
Vabakutseliste töövõtjate administreerimine ning saadaolevate meeste ja naiste lünklik kvaliteet põhjustasid pidevat peavalu. Strike oli leidnud ainult ühe mehe, kelle ta oli pool-alaliselt tööle jätnud – Andy Hutchinsi, kõhna, sünge olekuga endise politseiniku, kes oli oma uuest ülemusest kümme aastat vanem ja keda oli soojalt soovitanud Strike’i sõber politseist, inspektor Eric Wardle. Hutchins oli läinud varakult pensionile, kui tema vasak jalg jäi ootamatult peaaegu halvatuks, ning seejärel diagnoositi tal multiskleroos. Kui Hutchins end lepinguliseks töötajaks pakkus, hoiatas ta Strike’i, et ei tarvitse alati vormis olla – ta seletas, et see haigus on ettearvamatu, kuid tal polnud juba kolm aastat hooge olnud. Ta järgis erilist väherasvast dieeti, mis Strike’ile tundus kohutava karistusena – keelatud olid punane liha, juust, šokolaad ja kõik friteeritud toidud. Metoodilise ja kannatliku Andy puhul võis olla kindel, et ta teeb töö ära, ilma et tal peaks pidevalt silma peal hoidma, ja seda ei saanud öelda ühegi teise kohta Strike’i palgal, kui Robin välja arvata. Strike’ile tundus endiselt uskumatu, et Robin oli tulnud tema ellu ajutise sekretärina, kuid saanud tema partneriks büroo juhtimisel ja suurepäraseks kolleegiks.
Kas nad olid aga endiselt ka sõbrad, see oli iseküsimus.
*
Kaks päeva pärast Robini ja Matthew’ pulmi, kui reporterid Strike’i tema korterist välja peletasid ja tal oli võimatu televiisorit käimagi panna, ilma et ta oleks sealt oma nime kuulnud, otsis ta sõprade ja õe kutsetest hoolimata pelgupaika odavast hotellist Monumenti metroojaama lähedal. Sealt oli ta leidnud üksinduse ja omaetteoleku, mida ihkas, seal sai ta tundide kaupa segamatult magada ja seal kummutas ta kõrist alla ka üheksa purki õlut ning iga tühja purgiga, mille ta aina väheneva täpsusega toa teises otsas seisvasse prügikasti viskas, tekkis tal aina kangem soov Robiniga rääkida.
Nad ei olnud suhelnud pärast kallistust trepil, mille juurde Strike’i mõtted sellele järgnevatel päevadel korduvalt tagasi pöördusid. Ta oli kindel, et Robinil on põrgulikult raske, ta konutab Mashamis, vanematekodus, ja murrab pead, kas nõuda lahutust või laulatuse kehtetuks tunnistamist, korraldab enda ja Matthew’ korteri müüki ja maadleb samal ajal nii pealetükkiva pressi kui sugulastega. Mida täpselt Strike ütleb, kui ta kätte saab, seda ta ei teadnud. Ta teadis ainult, et tahab Robini häält kuulda. Just sel hetkel, joomasena oma varustusekotti läbi otsides, avastas Strike, et oli unepuuduses ja kiirustades korterist lahkudes jätnud mobiili laadija kotti panemata, mobiili aku on aga tühi. Laskmata end sellest heidutada, valis ta numbriinfo numbri ja pärast paljusid palveid selgemalt korrata õnnestus tal saada ühendust Robini vanemate majaga.
Vastu võttis Robini isa.
„Ter’, pal’n k’s masaksinRobiniga r’kida?”
„Robiniga? Kahjuks on ta pulmareisil.”
Ühe joogisegase hetke ei mõistnud Strike päriselt, mida oli kuulnud.
„Halloo?” ütles Michael Ellacott, ja seejärel pahaselt: „Kindlasti jälle mõni ajakirjanik. Minu tütar on välismaal, ärge helistage meile koju.”
Strike pani toru hargile, siis aga jätkas joomist, kuni ära vajus.
Tema viha ja pettumus püsisid mitu päeva ning neid ei leevendanud vähimalgi määral mõistmine, et paljude meelest pole tal mingit õigust oma töötaja eraelus sorkida. Robin polnud selline naine, nagu Strike oli arvanud, kui ta võis minna vaguralt lennukile koos mehega, keda Strike nimetas mõttes „selleks tolvaniks”. Sellest hoolimata rõhus teda midagi masendusetaolist, kui ta istus hotellis juba uhiuue laadija ning ka uute õllede seltsis ja ootas, et tema nimi uudistest kaoks.
Püüdes mõtteid teadlikult Robinilt mujale viia, oli ta sellele isevalitud isolatsioonile lõpu teinud ning võtnud vastu kutse, mida oleks muidu vältinud – õhtusöök inspektor Eric Wardle’iga, Wardle’i naise Apriliga ja nende sõbra Cocoga. Strike mõistis väga hästi, et ta veetakse lõksu. Coco oli püüdnud juba varem Wardle’i kaudu välja uurida, kas Strike on vallaline.
Coco oli väike, nõtke ja väga kaunis tomatipunaste juustega tüdruk, ametilt tätoveeringukunstnik ja osalise ajaga burleskitantsija. Strike oleks pidanud ohumärke nägema. Tüdruk itsitas ja oli pisut hüsteeriline juba enne, kui nad jooma hakkasid. Strike viis ta hotellitoa voodisse sama tuima sihikindlusega, millega oli joonud ära üheksa purki õlut.
Coco maharaputamine oli nõudnud järgnenud nädalatel omajagu vaeva. Strike ei teinud seda hea meelega, kuid üheks eeliseks ajakirjanduse eest põgenedes on see, et üheöösuhetel on palju raskem sind üles leida.
Nüüd, aasta hiljem, ei olnud Strike’il vähimatki aimu, miks Robin oli arvanud heaks Matthew’ga kokku jääda. Ilmselt olid Robini tunded abikaasa vastu nii tugevad, et ta oli pime ega näinud, milline mees tegelikult on. Strike ise oli nüüd uues suhtes. See oli kestnud kümme kuud – kõige pikem suhe pärast lahkuminekut Charlotte’ist, ainsast naisest, kellega abiellumist Strike oli kaalunud.
Jahedus kahe detektiivist partneri vahel oli saanud lihtsaks igapäevaseks faktiks. Robini tööle ei saanud Strike midagi ette heita. Robin tegi kõik, mida kästi, kiiresti, hoolikalt ning algatusvõimeliselt ja nutikalt. Kuid ikkagi oli Strike märganud naise ilmes pinget, mida polnud seal kunagi varem olnud. Strike’ile tundus, et Robin on ka natuke närvilisem kui tavaliselt, ning ühel-kahel korral, kui Strike jagas oma partnerile ja alltöövõtjatele ülesandeid, tabas ta Robini näol tavatult tühja, äraoleva ilme, mis tegi talle muret. Strike teadis mõningaid traumajärgse stressihäire sümptomeid, Robin aga oli nüüd üle elanud juba kaks kallaletungi, mis oleksid talle peaaegu saatuslikuks saanud. Kohe pärast poole jala kaotamist Afganistanis oli Strike ka ise kogenud tõelisusest eemaldumist, ta avastas ühtelugu, et on kistud tegelikust ümbrusest eemale, neisse paari terava eelaimuse ja metsiku hirmu sekundisse, mille järel lendasid tükkideks soomusauto, milles ta istus, tema keha ja tema karjäär sõjaväes. Sellest oli jäänud talle mälestuseks sügav vastumeelsus selle suhtes, et autot, milles ta istub, juhib keegi teine, ning seniajani kestvad verd ja valu täis unenäod, mis ta mõnikord higist märjana üles ajasid.
Kui ta aga püüdis tööandja rahuliku ja asjaliku tooniga Robini vaimse tervise küsimusi arutada, tegi naine tema jutule lõpu otsustavuse ja pahameelega, mille jäljed, nagu Strike kahtlustas, viisid tema vallandamise juurde. Pärast seda oli Strike tähele pannud, et Robin pakkus end välja keerulisemate, pärast pimeduse tulekut täidetavate ülesannete jaoks, nii et oli olnud paras peavalu, kuidas korraldada tööd nii, et ei jääks muljet, nagu üritaks Strike – nagu ta tegelikult üritas – hoida teda kõige ohutumate, igapäevasemate tööotste jaoks.
Nad käitusid teineteisega viisakalt, lahkelt ja ametlikult, oma eraelust rääkisid nad kõige üldisemas mõttes ja ainult siis, kui hädapärast vaja. Robin ja Matthew olid just kolinud ja Strike oli peale käinud, et Robin võtaks sel puhul terve nädala vabaks. Robin oli olnud tõrges, kuid Strike’i sõna
