Ta pidi pausi tegema ja köhatama, kui hakkas rääkima, kui uhke ta on oma ainsa tütre üle, kuid seal, kus oleksid pidanud olema Robini saavutused, kus oleks pidanud kõneldama sellest, mida ta on tegelikult teinud või läbi elanud, oli lünk, tühi koht. Muidugi, mõned neist asjadest, mida Robin oli üle elanud, ei sobinudki selles hiiglasuurt õhukindlat karpi meenutavas saalis rääkimiseks ega kuulmiseks nendele ehissulgede ja nööpaugulilledega külalistele, kuid Strike’i jaoks oli tõsiasi, et Robin oli ellu jäänud, kõige kõrgem tõestus nendest omadustest ja talle tundus, kuigi ta oli unesegane, et seda oleks pidanud tunnustama.
Paistis, et keegi teine nii ei arva. Strike tajus isegi saalisolijate vaevutuntavat kergendust, kui Michael jõudis kõnega lõpule, ilma et oleks maininud nuge ja arme, gorilla- ja suusamaske.
Kätte oli jõudnud aeg peigmehe kõne jaoks. Matthew ajas end püsti keset innukat aplausi, kuid Robini käed jäid sülle, ta vaatas ainiti välja vastasaknast, mille taga rippus päike pilvitus taevas juba madalal ning heitis muruplatsile pikki tumedaid varje.
Kuskil saalis sumises mesilane. Strike, kes muretses Matthew’ solvamise pärast palju vähem kui Michaeli solvamise pärast, kohendas end toolil, pani käed rinnal vaheliti ja sulges silmad. Umbes minuti kuulas ta Matthew’ jutustust sellest, kuidas tema ja Robin olid teineteist lapsepõlvest peale tundnud, aga alles kuuendas klassis oli ta tähele pannud, kui ilusaks on muutunud see tüdruk, kes oli teda kunagi muna- ja lusikajooksus võitnud…
„Cormoran!”
Strike võpatas ärkvele ning mõistis märja laigu järgi oma rinnal, et tal oli suust ila nirisenud. Unesegaselt vaatas ta Stepheni poole, kes oli teda küünarnukiga müksanud.
„Sa norskasid,” sosistas Stephen.
Enne kui Strike jõudis midagi öelda, puhkes saalis jälle aplaus. Matthew võttis istet ja tema näol ei olnud naeratust.
Nüüd peaksid kõned ju ometi otsas olema… aga ei, Matthew’ isamees ajas ennast jalgele. Nüüd, kus Strike oli jälle ärkvel, hakkas ta tundma, kui koledasti täis on tema põis. Ta lootis jumala nimel, et see tüüp räägib kiiresti.
„Matt ja mina saime tuttavaks ragbiväljakul,” alustas ta ja ühes lauas saali kaugemas otsas tõusis joobnud hõiskamine.
„Üles,” ütles Robin. „Kohe.”
Need olid esimesed sõnad, mida ta ütles oma abikaasale pärast seda, kui nad pruutpaari laua taha istusid. Isamehe kõnele järgnenud plaksutamine oli vaevu lõppeda jõudnud. Strike oli püsti, kuid Robin sai aru, et ta tahab lihtsalt tualetti minna, sest ta nägi, kuidas mees peatas kelneri ja küsis talt teed. Igatahes teadis Robin nüüd, et Strike tahab teda tagasi, ja ta oli veendunud, et Strike jääb vähemalt niikauaks, et tema nõusolekut kuulda. Seda oli talle öelnud eelroa ajal vahetatud pilk.
„Poole tunni pärast tuleb bänd,” ütles Matthew. „Me peaksime…”
Kuid Robin sammus juba ukse poole, võttes kaasa oma nähtamatu üksikkambri, mis oli lasknud tal jääda külmaks ja kuivade silmadega kogu isa kõne ajal, Matthew’ närvilise jutu ajal ning tüütute ja tuttavate vanade ragbiklubi-lugude ajal, mida isamees vatras. Robinile jäi ebamäärane mulje, et ema püüdis teda kinni pidada, kui ta endale külaliste vahel teed tegi, kuid ta ei pööranud sellele tähelepanu. Ta oli istunud kuulekalt kogu pidusöögi ja kõnede aja. Universum võlgnes talle väikese omaetteoleku- ja vabadusehetke.
Ta marssis trepist üles, hoides kleidiserva odavate kingade eest, ja mööda luksusliku vaibaga kaetud koridori, teadmata, kuhu läheb, Matthew’ kiirustavad sammud kannul.
„Vabandust,” ütles ta vestiga teismelisele, kes parajasti pesukäru ühest hoiuruumist välja veeretas, „kus on pruutpaari sviit?”
Poiss vaatas teda, siis Matthew’d ja muigas, tõepoolest muigas nähtavalt.
„Ära käitu nagu tola,” lausus Robin rahulikult.
„Robin!” hüüatas Matthew, teismeline aga punastas.
„Sealpool,” ütles poiss kähedalt ja osutas käega.
Robin marssis edasi. Ta teadis, et Matthew’l on sviidi võti. Matthew oli olnud koos isamehega eelmisel ööl hotellis, kuigi mitte pruutpaarisviidis.
Kui Matthew ukse lahti tegi, sammus Robin sisse ja tema pilk registreeris roosiõielehed voodil, jahutusnõus seisva šampanja ja suure ümbriku, mis oli ilukirjas adresseeritud härra ja proua Cunliffe’ile. Kergendusega nägi ta ka kotti, mille oli kavatsenud nende salapärasele pulmareisile kaasa võtta. Ta tegi koti tõmbluku lahti, pistis oma vigastamata käe sisse ja leidis tugisideme, mille oli pildistamise ajaks ära võtnud. Kui ta oli tõmmanud sideme jälle oma valusa käsivarre peale, kus haav oli vaevu paranenud, kiskus ta värske laulatussõrmuse sõrmest ja virutas voodi kõrvale lauakesele, šampanjaämbri kõrvale.
„Mida sa teed?” küsis Matthew ühtaegu hirmunud ja agressiivse häälega. „Mida… kas sa tahad kõik ära jätta? Kas sa ei taha abielus olla?”
Robin vaatas talle otsa. Ta oli oodanud, et tunneb vabanemist, kui nad on omaette jäänud ja ta saab vabalt rääkida, kuid Matthew’ teo kohutavus nurjas kõik tema katsed seda sõnades väljendada. Ta luges mehe hirmu oma vaikimise ees tema vilavatest silmadest ja pingul õlgadest. Kas Matthew ise teadis seda või mitte, kuid ta oli seadnud end täpselt Robini ja ukse vahele.
„Hea küll,” ütles Matthew valjusti, „ma tean, et poleks tohtinud…”
„Sa teadsid, kui tähtis see töö on minu jaoks. Sa teadsid.”
„Ma ei tahtnud, et sa tagasi lähed, saad aru?” karjus Matthew. „Sulle tungiti kallale ja sind löödi noaga, Robin!”
„See oli minu enda süü!”
„Ta laskis su lahti, kurat küll!”
„Sellepärast, et ma tegin midagi, mida ta oli keelanud mul teha…”
„Ma teadsin, et sa hakkad teda kaitsema, kurat võtaks!” möirgas igasuguse enesevalitsuse kaotanud Matthew. „Ma teadsin, et kui sa saad temaga rääkida, sibad sa kohe tema juurde tagasi nagu mingi kuradi sülekoer!”
„Sina ei tee minu eest niisuguseid otsuseid!” karjus Robin. „Kurat, Matthew, mitte kellelgi pole õigust minu kõnesid mitte edasi anda ja minu sõnumeid kustutada!”
Vaoshoitus ja teesklus olid läinud. Nad kuulsid teineteist ainult juhuslikult, lühikestel hingetõmbepausidel, mõlemad röökisid oma pahameele ja valu välja, nii et see lendas läbi toa leegitsevate odadena, mis enne sihtmärgi puutumist tuhaks põlesid. Robin vehkis metsikult kätega, siis kiljatas valust, kui käsi ennast teravalt meelde tuletas, Matthew aga osutas õigust täis vihaga armile, mis nüüd igaveseks tema käele jääb, sest ta oli Strike’i juures töötades nii hulljulge ja rumal. Midagi ei saavutatud, millelegi ei otsitud vabandusi, millegi eest ei palutud andeks – kõik tülid, mis olid muutnud inetuks viimased kaksteist kuud, viisid lõpuks selle laastava lahinguni nagu väikesed piiril toimuvad kokkupõrked, mis ennustavad sõda. Akna taga lahtus pärastlõuna kiiresti õhtuks. Robini pea tuikas, kõhus keeras, lämbumistunne ähvardas temast võitu saada.
„Sulle ei meeldinud, et ma sellistel kellaaegadel töötan – sul oli täiesti ükskõik, et ma olin esimest korda elus oma tööl õnnelik, niisiis sa valetasid!
