tänulik, et oleks võinud naisele musi anda. Stepheni põrnitsust austades piirdus ta südamest tuleva „aitäh”-iga ja kummutas pool klaasi ühekorraga kurku. Ta nägi silmanurgast, kuidas Jenny Stephenile midagi kõrva sosistab. Viimane vaatas, kuidas Strike õlleklaasi käest paneb, köhatas ja lausus karedalt:
„Sind peaks vist õnnitlema.”
„Miks?” ei saanud Strike aru.
Stepheni ilme muutus kraadi võrra vähem raevukaks.
„Sa said ju selle mõrtsuka kätte.”
„Õigus muidugi,” ühmas Strike, võttis kahvli vasakusse kätte ja suskas selle lõhekalast eelroa sisse. Alles siis, kui ta oli selle kogu täiega alla neelanud ja märkas, et Jenny naerab, taipas ta, et oleks pidanud toitu aupaklikumalt kohtlema. „Vabandust,” pomises ta. „Kõht on väga tühi.”
Nüüd silmitses Stephen teda juba õige õrna heakskiiduga.
„Täiesti mõttetu, on ju?” sõnas ta oma lõhekreemi vaadates. „Suuremalt jaolt õhk.”
„Cormoran,” ütles Jenny, „kas sa lehvitaksid korra Jonathanile? Robini teisele vennale… ta on seal.”
Strike vaatas osutatud suunda. Kõrvallauast lehvitas innukalt Robiniga sama värvi juustega sale poiss. Strike tõstis korraks kohmetult käe.
„Tahad Robinit siis tagasi, jah?” põrutas Stephen otse.
„Jah,” vastas Strike. „Tahan.”
Ta ootas pooleldi pahast vastust, kuid Stephen hoopis ohkas sügavalt.
„Eks mul peaks vist hea meel olema. Ma pole teda kunagi nii rõõmsana näinud kui siis, kui ta sinu juures töötas. Ma ilkusin tema üle, kui me olime väikesed ja ta ütles, et tahab politseinikuks saada,” lisas ta. „Nüüd ma kahetsen seda,” ütles ta, võttis kelnerilt uue klaasi õlut ja tal õnnestus muljetavaldav kogus kurku kallata, enne kui ta jätkas. „Me käitusime temaga nagu mölakad, kui mõtlema hakata, ja siis ta… noh, nüüd oskab ta enda eest natuke paremini seista.”
Stepheni pilk rändas pruutpaari lauale ja Strike, kes oli selle poole seljaga, tundis õigustust Robinile samuti vargne pilk heita. Robin vaikis, ei söönud ega vaadanud Matthew’ poole.
„Mitte praegu, semu,” kuulis Strike Stephenit ütlemas ja nägi pöördudes, et tema lauanaaber on sirutanud pika jämeda käsivarre tõkkeks Strike’i ja ühe Martini sõbra vahele, kes oli püsti tõusnud ja juba kummargil, et Strike’ilt midagi küsida. Sõber taandus hämmeldunult.
„Tänu,” ütles Strike ja tegi Jennylt saadud õlleklaasile lõpu peale.
„Harju ära,” ühmas Stephen ja hävitas ka oma lõhekreemi üheainsa ampsuga. „Sa püüdsid ju Shacklewelli Kõrilõikaja kinni. Sa saad kuulsaks, semu.”
Räägitakse ikka, et pärast šokki muutub ümberringi toimuv häguseks, kuid Robiniga ei olnud nii. Saal tema ümber oli liigagi hästi näha, kõik üksikasjad eristusid selgesti: kardinatega akendest langevad eredad valgusruudud, erksinise taeva justkui emaileeritud kuma klaasi taga, damastist laudlinad, mida varjasid küünarnukid ja juba läbisegi pandud klaasid, toitu kugistavate ja jooki rüüpavate külaliste aina enam õhetavad põsed, tädi Sue suursugune profiil, mis ei leebunud lauanaabrite loba peale, Jenny tobe kollane kübar, mis võbises, kui ta Strike’iga naljatles. Robin nägi Strike’i. Tema pilk pöördus nii tihti jälle mehe seljale, et ta oleks võinud absoluutselt täpselt visandada kortsud tema pintsakul, tihedad tumedad kiharad kuklas, erinevused kõrvade paksuses, mis tulenesid vasaku kõrva noavigastusest.
Ei, jahmatus, mis oli talle külalisi tervitades osaks saanud, ei olnud ümbrust häguseks teinud. See oli mõjutanud hoopis tema heli- ja ajataju. Ta teadis, et mingil ajal õhutas Matthew teda sööma, kuid see jõudis talle pärale alles siis, kui hoolitsev kelner oli tema täis taldriku ära viinud, sest kõik, mida talle öeldi, pidi tungima läbi paksude müüride, mis olid Robini ümber pärast Matthew’ reetlikkuse ülestunnistamist sulgunud. Selles nähtamatus kongis, mis eraldas Robini täielikult kõigist teistest saalis, kohises tema sees adrenaliin, mis õhutas teda aina uuesti ja uuesti püsti tõusma ja välja sammuma.
Kui Strike poleks täna tulnud, ei oleks Robin võib-olla kunagi teada saanud, et ta tahab teda tagasi ja et tal poleks olnud vaja kannatada kogu seda häbi, viha, alandust ja valu, mis oli piinanud teda sellest hirmsast õhtust peale, kui Strike ta lahti laskis. Matthew oli tahtnud jätta ta ilma sellest, mis võiks ta päästa, sellest, mille pärast Robin oli nutnud sügavatel öötundidel, kui kõik teised magasid – tema eneseaustuse tagasisaamisest, tööst, mis oli olnud talle tähtsam kui kõik muu, sõprusest, mis oli olnud üks tema elu suurimaid kingitusi, kuigi ta mõistis seda alles siis, kui see tal käest kisti. Matthew oli valetanud ja valetas edasi. Ta naeratas ja naeris, samal ajal kui Robin vedas ennast vaevaga läbi pulmaeelsete päevade, püüdes teeselda, et tal on armastatud elust ilma jäämise üle hea meel. Kas ta oli Matthew’ ära petnud? Kas Matthew uskus, et ta on tõepoolest õnnelik selle üle, et tema elu koos Strike’iga on möödas? Kui uskus, oli Robin abiellunud mehega, kes ei tundnud teda üldse, kui aga ei uskunud…
Magustoit viidi ära ja Robin pidi teesklema naeratust mureliku kelneri pärast, kes seekord küsis, kas ta saaks talle midagi muud tuua, kuna see oli juba kolmas käik, mille ta oli söömata jätnud.
„Ega teil laetud relva vist ei ole?” küsis Robin.
Tema tõsisest ilmest ära petetud kelner naeratas ja tegi hämmeldunud näo.
„Pole tähtis,” ütles Robin. „Pole midagi.”
„Jumala pärast, Robin,” pomises Matthew, ja Robin mõistis raevu- ja rahulolulainega, et mees on paanika äärel, kardab, mida Robin võib teha, kardab, mis võib edasi juhtuda.
Toodi uhketes hõbekannudes kohv. Robin vaatas, kuidas kelnerid valavad, nägi väikesi kandikuid magusate suupistetega, mis laudadele asetati. Ta nägi kitsas varrukateta türkiissinises kleidis Sarah Shadlocki, kes kiirustas läbi saali tualetti, et jõuaks enne kõnesid ära käia, vaatas, kuidas väga rase, paistes ja väsinud Katie järgnes talle oma madalate kingadega, üüratu kõht ees, ja jälle naasis Robini pilk Strike’i seljale. Mees ahmis suupisteid ja rääkis Stepheniga. Robinil oli hea meel, et ta oli Strike’i just Stepheni kõrvale pannud. Ta oli alati arvanud, et nad saaksid hästi läbi.
Siis paluti vaikust, seejärel aga tuli sahistamine, nihelemine ja üleüldine toolijalgade kriiksumine – kõik need, kes olid pruutpaari laua poole seljaga, pöörasid end vaevaga ringi, et kõnepidajaid vaadata. Robini pilk kohtus Strike’i omaga. Ta ei saanud mehe ilmest aru. Strike pööras pilgu kõrvale alles siis, kui Robini isa tõusis, oma klaase sättis ja kõnelema hakkas.
Strike ihkas pikali heita või, kui see ei õnnestu, minna tagasi autosse Shankeri juurde, kus ta saaks vähemalt istme seljatoe alla lasta. Ta oli viimase kahe ööpäeva jooksul vaevalt kaks tundi suikuda saanud ning tõsiste valuvaigistite ja nüüd juba nelja õlle koosmõju tegi ta nii uniseks, et ta jäi ühtelugu tukkuma, pea käele toetatud, ja jõnksatas jälle ärkvele, kui meelekoht sõrmenukkidelt maha libises.
Ta polnud Robinilt kunagi küsinud, mis tööd kumbki tema vanematest teeb. Kui Michael Ellacott vihjaski mingil hetkel oma kõne ajal oma elukutsele, jäi see Strike’il kahe silma vahele. Robini isa oli leebe olekuga mees, kes nägi oma sarvraamidega prillidega peaaegu professori moodi välja. Kõik tema lapsed olid saanud
