langes identifitseerimismärgile auto laekas – nimele Liliana Valdez. Ta pidi Liliana üles leidma, talle mitte ainult märgi tagastama, vaid teadma, et temaga oli kõik korras, et ta on ikka veel elus.
Alicia elas Wynwoodi kunstnike linnajaos – piirkonnas, mis jäi Miami kesklinnast põhja poole ja oli tuntud oma kunstigaleriide, butiikide ja võluvate kohvikutega. Ta elas kahekorruselise maja teisel korrusel, maja alumisel korrusel asus kunstigalerii, kuhu olid välja pandud tema tormifotod.
Petermani kunstigalerii omanik Eileen Peterman oli korteri talle aasta tagasi üürile andnud ja Alicia oli rõõmustanud võimaluse üle elada nii lähedal galeriile ja piirkonnale, kus elas nii palju kunstnikke ja disainereid. Ta oli end alati tundnud mugavamalt loomeinimeste seas, kes mõtlesid kastist väljapoole ja suutsid leida omamoodi lahendusi ning kes julgesid oma emotsioone välja elada, olgu siis skulptuuri või maali või fotode vormis. Ta ei olnud kunagi suutnud usaldada kedagi, kes oma tundeid vaka all hoidis. Sest see pani ta mõtlema, mida nad veel varjata võisid.
Sisenenud oma korterisse, pani Alicia seljakoti põrandale, asetas võtmed ja leitud ametimärgi abilauale, võttis seljast märja vihmamantli ja riputas selle ukse kõrvale nagisse. Ta lükkas saapad jalast ja läks vannituppa rätikut võtma.
Kui ta oli näo ära kuivatanud, tõmbas ta märgadest juustest juustekummi ja tuulutas fööniga oma lainjaid tumepruune niiskusest ja tuulest sasitud juukseid. Need olid pikad ja paksud ning ulatusid abaluude alla ja ta nägi pidevalt vaeva, et taltsutada jonnakaid lokke, mis olid nüüd tuule ja vihmaga veelgi enam pusasse tõmbunud.
Kui ta vaatas end peeglist, oli ta üllatunud, kui suur oli tema otsaesisel tuikav muhk. See oli hakanud võluvalt lillakasmustaks tõmbuma ja paistis tema muidu ebatavaliselt kahvatul nahal hästi välja. Aliciat kui oliivikarva nahaga tumedasilmset brünetti iseloomustas tavaliselt pisut eksootiline välimus, aga täna ei olnud see päev. Selle vähese meigi, mis ta oli täna näole kandnud, oli vihm maha pesnud ja peas tuikav valu oli tekitanud silme ümber väsinud jooned.
Ta pani fööni käest, võttis ravimikapist kaks tabletti ibuprofeeni ja kinnitas endale, et tunneb end poole tunni pärast juba tunduvalt paremini. Siis läks ta elutuppa.
Ta võttis Liliana ametimärgi ja läks sellega köögilaua taha. Avanud sülearvuti, tippis ta otsingusse Liliana nime, vanuse ja sünnikuupäeva. Perekonnanimi Valdez on tuhandete Kuuba ja Puerto Rico immigrantide elukohana tuntud Miamis kindlasti väga levinud, seepärast teadis ta juba ette, et teda ootab ees keeruline ja pikk otsing.
Üllataval kombel ei olnud see ei ühte ega teist.
Juba esimesel leheküljel hakkas talle silma artikli pealkiri: „Sõjaväekohtu advokaat jäi Miamis teadmata kadunuks“.
Artiklit lugedes avastas ta, et Liliana Valdez, mereväeleitnant ja kõrgema sõjaväekohtu advokaat oli jäänud kadunuks, kui tuli juuli lõpus õe laulatusele. Teda oli viimati nähtud Paladari, Little Havanas asuva populaarse Kuuba restorani juures asuval parkimisplatsil. Sealt oli leitud tema auto, kuid mingeid vägivallamärke ega vihjeid tema asukoha kohta ei olnud avastatud.
Alicia ohkas, toetus vastu diivani seljatuge ning vaatas välja, kus vihm nüüd vihaselt vastu aknaid peksis ja neid mööda alla nirises.
Liliana Valdez oli kadunud kaks kuud tagasi ja pärast seda ei olnud mitte keegi teda näinud.
Alicia võttis ametimärgi uuesti kätte, see oli ikka veel pisut niiske ja mullane, ning silitas sõrmega Liliana nime, tundes sedasama kummalist sidet, mida ta oli ka varem tundnud.
Tal oli vihje kadunud naise kohta. Ta pidi selle politseisse viima.
Ta oli jõudnud juba püsti hüpata, kui ta peatus ja mõtles, et tegelikult võib tal olla vihjeid isegi rohkem kui üks. Ta tõi fotoaparaadi ja viis selle magamistoaga külgnevasse garderoobi, mille ta oli isiklikuks pimikuks ümber teinud.
Kui pildid olid ilmutatud, hakkas Alicia entusiasm kahjuks raugema.
Paari, keda ta oli karusselli juures näinud, ei olnud näha ühelgi võttel. Välguvõtted olid küll imelised, aga need olid nii heledad, nii lähedalt pildistatud, et oli pea võimatu näha midagi valgusest kaugemale, kindlasti ei olnud seal võimalik näha ühtki konkreetset inimest, mis tähendas, et tal ei olnud rohkem vihjeid peale ametimärgi. Siiski oli see midagi. Loodetavasti oli sellest küllalt, et kadunud naist leida.
KAKS
Kell oli üheksa läbi, kui Alicia istus kõvale toolile Miami-Dade’i politseijaoskonna kriminaaluurimise üksuses uurija Ron Kellermani laua taga. Uurija oli keskealine, kiilanev mees, kelle vöökoha ümber oli paari lisakilo moodustatud polster. Mees oli ootamatult jaoskonda kutsutud, mistõttu ta oli pidanud jätma katki oma reedeõhtused plaanid ja tegelema juba viimase tund aega sellega, et esitada Aliciale kaks kuni kolm korda järjest ühtesid ja samu küsimusi. Alicia oli hakanud end tundma pigem kahtlusaluse kui tunnistajana.
„Ma tahan teada, kas ma olen teist õigesti aru saanud,“ ütles mees. „Te olite fotografeerimas tormi, kui nägite karusselli juures kahe inimese rüselust. Siis lõi äike teie kõrvale puusse ja raske oks paiskas teid maha. Selle ajaga jõudis paar kaduda. Kas ma sain õieti aru?“
Alicia ohkas. „Jah, jah ja jah. Kui mitu korda te mulle neidsamu küsimusi esitate?“
„Nii mitu korda, kui läheb vaja, et kõik üksikasjad oleksid selged.“ Mees vaatas teda teraval pilgul. „Kuidas teie peaga on?“
„Mul ei ole viga midagi. Ma tahan lihtsalt Lilianat aidata.“
Mehe kulmud tõmbusid kipra, kui ta vaatas naist kahtleval pilgul. „Te ütlete tema nime nii, nagu tunneksite teda.“
Mingil kummalisel põhjusel tunduski Aliciale, nagu ta tunneks Lilianat, aga ta ei kavatsenud hakata seda kentsakat tunnet tollele küünilisele ja kahtlustavale politseinikule selgitama. „Ei, ma ei ole temast enne tänast päeva midagi kuulnud. Kui ma pargist tagasi jõudsin, otsisin internetist tema nime. Kui avastasin, et tegemist on kadunud isikuga, arvasin, et olen leidnud olulise vihje tema kadumise kohta.“
„Te ütlesite, et olite pargis kella viie ja kuue vahel. Praegu on kell üheksa. Miks teil siiajõudmine nii kaua aega võttis?“
„Ma tahtsin kõigepealt ilmutada ära aparaadis olnud filmi, et näha, kas see rüselus oli peale jäänud. Kahjuks ei olnud.“
„Kas te võtsite fotod kaasa?“
„Ei. Neil ei olnud midagi näha, seepärast ma ei arvanud, et need oleksid olulised.“
Mees heitis pilgu paberile, millele ta oli vestluse käigus märkmeid teinud. „Mehel oli kapuuts peas ja naisel oli seljas pikk tume mantel. Kas nii?“
„Ma arvan küll.“ Alicia kortsutas murelikult kulmu, soovides, et suudaks anda parema kirjelduse.
„Kas te saite aimu nende pikkusest, kaalust, juustevärvist?“
„Mees oli naisest vähemalt viisteist sentimeetrit pikem. See oli kõik, mida ma nägin.“
„Kas nad rääkisid midagi omavahel?“
„Mina ei kuulnud küll midagi.“
„Kas nemad teid nägid?“
Naine
