Teil ei ole vaja mind karta.“
„Kui oleks, ma kahtlen, et te seda mulle ütleksite.“
„Õige jutt, aga see on tõsi. Ma kuulsin märgist uurijalt. Niipea kui ühendustee saarele avati, tulin siia, et näha, kas siin ei leidu midagi muud, mõnd teist tõendit.“ Mees vakatas, tema pilk püsis kinni naise silmis. „Kas teie olete siin ka sellepärast? Et otsida mõnd muud vihjet, mille te võisite kahe silma vahele jätta? Teie oletegi see, kes märgi leidis, on mul õigus?“
Tundus, et ei ole mõtet valetada. „Jah. Ma ei suutnud magada, kuna mõtlesin kogu aeg sellele, mida ma olin siin näinud, seepärast tulingi tagasi.“
„Mida te täpsemalt nägite?“ küsis mees, tema hääletoon oli nüüd teravam. „Ma arvasin, et te leidsite lihtsalt selle märgi.“
„Ja mina arvasin, et teie ütlesite, et saite info politseilt.“
„Nad ütlesid mulle, et tunnistaja sai peatrauma ega suutnud seepärast üksikasju meenutada.“ Mehe pilk liikus uurivalt üle naise näo. „Mis teiega juhtus?“
„Välk lõi puusse otse mu kõrval ja põlevad oksad kukkusid mulle peale, aga see juhtus pärast seda, kui ma olin näinud paari võitlemas millegi pärast, mis nägi välja nagu nuga.“
Naise sõnade peale tõmbus mees pingule. „Ma ei teadnud, et mängus oli relv.“
„Ma ei olnud piisavalt lähedal, et saaksin seda kindlalt väita.“
„Kus nad seisid?“
„Täpselt siin.“
„Ja teie? Kus teie seisite, kui neid nägite?“
Naine viipas puude vahelt läbi minevale rajale viiekümne meetri kaugusel. „Ma olin seal üleval. Ma tulin rannalt tagasi siiapoole.“
„Kas te näitaksite mulle?“
See oli nii lihtne palve. Siiski ei tundunud mõte minna selle mehega pimedasse puude vahele eriti turvalisena. Alicia eelistas seda lagendikku, kus varahommikune valgus juba helendama hakkas. „Seal ei ole midagi näha. Vahest peaksime ootama politseid. Ma olen kindel, et nad on peagi kohal.“
„Kui te seda tõesti tahate, aga ma pean ütlema, et kui ma oleksin tahtnud teile halba teha, oleksin ma seda juba teinud. Mulle tundub, et teil ei ole relva ja ma ei usu, et keegi teaks, et te siin olete.“
Naine põrnitses talle vastu, nähes tema silmis otsustavust, kuid mitte ohtu. Siiski pidi ta mehest rohkem teada saama, enne kui ta veel ühe sammu astub. „Te ütlesite, et olete kadunud naise ammune sõber?“
„Jah. Me kasvasime koos üles. Liliana elas üle tänava. Ma ei mäleta aega, kui ma ei oleks teda tundnud. Tema vend Juan ja mina olime ühevanused, Liliana oli meist kaks aastat noorem, aga ikkagi kogu aeg meiega koos. Aja jooksul avastasin, et mul oli temaga rohkem ühist kui Juaniga. Ta oli imetlusväärne tüdruk.“
Nüüd oli mehe hääletoonis mingi tumedam noot, nagu ei usuks ta isegi, et tema sõber võiks ikka veel elus olla.
„Oli?“ küsis naine ettevaatlikult.
„On,“ parandas mees end otsekohe. „Kaks viimast kuud on olnud rasked. Ma – me oleme püüdnud lootust säilitada, aga sedamööda, kuidas päevad mööduvad...“ Tema hääl vaibus. „See on raske.“
Isegi hoolimata hämarusest võis naine näha tema valulikku ilmet. Mees tundus siiras ja aus. Alicia tahtis uskuda, et ta on sõber, mitte vaenlane. „Rääkige mulle temast midagi, mida ainult teie võite teada, mida ei ole olnud ei ajalehtedes ega politseiraportis,“ ütles ta.
„Nagu näiteks mida?“
„Midagi isiklikku.“
Mees mõtles tema palve peale. „Ma ei oska öelda. Ma tean temast nii paljusid seiku, mida pole lehtedes olnud.“
„Öelge mulle ükski asi.“
„Noh, näiteks see, et ta oleks seitsmeteistkümneaastasena peaaegu abiellunud – ta tahtis nii meeleheitlikult sellest kandist minema pääseda. Ma ei usu, et tema vanemad isegi teadsid, et tema suhe selle vanema kutiga, kellega ta käis, oli nii tõsine. Õnneks helistas ta enne mulle ja ma laitsin abiellumise mõtte maha. Selle asemel et kodust ära joosta, otsustas ta minna mereväkke ja edasi rajas ta endale eduka karjääri sõjaväeadvokaadina.“
„Kellega ta oleks peaaegu abiellunud?“
„Brad Harte’iga. Kas ma läbisin katse?“
„Paistab, et te tunnete teda, kuigi mul ei ole võimalik teada, kas te valetate mulle või mitte.“
„Te püüate välja mõelda, kas te võite mind usaldada – ma mõistan seda. Võib-olla ma lähen lihtsalt ise mööda seda rada edasi. Te seisite seal, kus on murdunud puu, eks ole? Seda ei tohiks olla liiga raske leida.“
„Ma näitan teile,“ ütles Alicia hooga. Nad olid juba kümme minutit kahekesi olnud. Kui mees oleks tahtnud talle halba teha, oleks ta seda juba teinud. Naine juhatas ta mööda teed edasi, peatumata enne, kui nad jõudsid puuni, mis oli teele langenud. „Ma käisin kõigepealt rannas, aga siis arvasin, et karusselli kuldsed vardad meelitavad äikest ligi, seepärast tulin siia ja mul oligi õigus. See oli uskumatu valgusemäng. Välk välgu järel – ma klõpsisin pilte nagu hull. Ühe eriti heleda välgusähvatuse hetkel nägin võitlust mehe ja naise vahel. Ma kuulsin naist karjatamas, aga siis langes välgutabamuse saanud raske oks mulle peale ning ma jäin selle alla kinni. Kõik mu ümber oli leekides. Mul läks oma viis minutit aega, et end põleva oksa alt vabastada. Selleks ajaks, kui ma karusselli juurde jõudsin, olid inimesed kadunud.“
„Kui kaua aega jäi selle vahele, kui te neid tülitsemas nägite ja kui te karusselli juurde jõudsite?“
„Umbes viis minutit või nii.“
„Või nii? Te ei tea kindlalt, on mul õigus?“
„Ma olin pisut uimane, aga see ei kestnud väga kaua.“
„Aga pildid, mis te tegite? Kas need näitasid midagi tülist, mille tunnistajaks te olite?“
„Ei. Välk pimestas kõik muu. Ainus, mida ma nägin, olid varjud.“
Mees noogutas, tema nägu oli morn. „Mis järgmiseks juhtus?“
„Ma läksin sinna, kus nad olid seisnud ja leidsin maast sõjaväelase ametimärgi. Pärast seda, kui ma koju jõudsin, otsisin Liliana nime internetist. Kui ma taipasin, et tegemist on kadunud isikuga, otsustasin kõigepealt pildid ilmutada, et näha, kas ma olen suutnud midagi filmile jäädvustada, siis läksin otse politseisse. Ma rääkisin juhtumit uurivale politseinikule kõike, mida ma just äsja teile rääkisin. Nad kinnitasid mulle, et naist hakatakse kohe uuesti otsima. Ma pean tunnistama, et olen natuke pettunud, kui ma siin praegu kedagi ei näe.“
„Siin saarel olnud politsei kammis pargi eile õhtul läbi, aga täna hommikul alustatakse uue otsinguga.“
„Tore. Ma loodan, et see märk aitab teda leida.“
„Kahtlemata
