tänu oma kandilisele ning jässakale kehaehitusele olnud kunagi väga hea liinikaitsja.
„Diego, mida sina siin teed?“
„Sama tahtsin sinult küsida. Ma käisin läbi sinu juurest kodust ja kontorist. Oleksin pidanud teadma, et sa siin oled. Sind on ju alati ikka pilvede poole kiskunud.“ Ta naeris oma nalja peale. „Ma räägin muidugi sinu armastusest kõrguse vastu.“
„Loomulikult,“ vastas Michael. „Miks sa mind otsisid?“
Selle küsimuse peale kadus huumor Diego pilgust. „Ma pean sinult midagi küsima. Kus sa täna õhtupoolikul olid?“
Michael tundis, kuidas ta keha üleni pingesse tõmbus. „Kas sa küsid seda sõbra või politseinikuna?“
„Mõlemana.“
„Midagi on juhtunud.“ Ta nägi tõde Diego silmis. „Mis lahti?“
„Leiti Liliana mereväelase ametimärk.“
Michaeli süda hakkas peksma. „Kust?“
„Esiteks pead sa mulle ütlema, kus sa täna olid ja miks sa oled läbimärg.“ Diego pilk libises üle tema märgade riiete.
„Ma käisin pärast tööd jooksmas. Väljas sajab.“
„Mis kell sa oma kontorist lahkusid?“
„Umbes kella nelja ajal. Me sulgesime täna tormi tõttu varakult. Ma tegin kodus natuke aega tööd ja kui ilm paranes, läksin välja.“
„Kas keegi nägi sind jooksmas või kohtusid sa mõne oma maja inimesega?“
Iga järgmine küsimus tõmbas tema närvid rohkem pingule. „Ma nägin liftis oma naabrit, proua Spidowskit korterist 12B. Sa võid temalt küsida, kui tahad. Kas sa nüüd kavatsed mulle rääkida, kust Liliana ametimärk leiti?“
„Virginia Key pargist.“
Michael oli Diego vastusest üsna üllatunud. „See ei ole isegi lähedal kõigile neile kohtadele, kust me oleme otsinud.“
„Ma tean. Keegi naine tuli täna jaoskonda. Ta ütles uurija Kellermanile, et oli näinud meest ja naist karusselli juures võitlemas. Kui ta oli läinud lähemale asja uurima, oli ta leidnud maast mereväelase märgi Liliana nimega.“
Diego sõnade peale sööstis uuest lootusest tekkinud adrenaliinitulv läbi Michaeli keha. „Nii et Liliana on elus?“
„Kahjuks ei suutnud tunnistaja naist selgelt näha. Asja tegi hullemaks see, et ta sai kuidagi viga ja tal oli suur muhk otsa ees. Kellerman ei ole täiesti veendunud, kas tunnistaja üldse nägi midagi muud kui lihtsalt varje, aga ta tõi ometi selle märgi. See osa tema jutust peab klappima.“ Diego ohkas. „Sa ju tead, mida ma järgmiseks küsin – kus sa jooksmas käisid?“
„Igatahes mitte pargi lähedal.“ Michael tõmbas käega läbi märgade juuste, suutmata uskuda, et ta on ikka veel kahtlusalune. „Kuni su üksuse omad ikka veel minu poole vaatavad, ei leia nad Lilianat kunagi, sest mina teda ära ei röövinud ega tea, kus ta on.“
„Ma usun sind, Michael, aga mina ju tunnen sind. Uurijad ei tunne. Ja sina olid viimane inimene, kellega Liliana rääkis.“
„Ma ei rääkinud temaga. Me saatsime sõnumeid. Mis järgmiseks saab? Kas ma peaksin ootama visiiti Kellermanilt?“
„Arvata on. Ta on juba terve Valdeze perekonnaga rääkinud ja informeerinud ajakirjandust uuest pöördest. Ta tahab heita välja võimalikult laia võrgu ja välja uurida, kas keegi võis täna pargi läheduses Lilianat näha.“
„Ma tahan ise sinna parki asja uurima minna.“
„Mina samuti. Kahjuks on sinna viiv teetamm veel mõneks tunniks suletud, aga saarel olev politsei on pargi juba läbi kamminud. Nad ei leidnud kedagi. Me saadame sinna hommikul veel mehi ja koeri. Samuti oletan ma, et ka naise perekond tuleb sinna otsingule appi.“
„Jumal küll, ma loodan, et ta on elus,“ ütles Michael, tundes väikest lootuskiirt tärkamas.
„Mina samuti,“ Diego vakatas. „Sa mõistad, Michael, et ma püüan olla võimalikult hea sõber ja hea politseinik.“
„Nii palju kui mina asjast aru saan, ei ole võimalik mõlemat olla, aga ma hindan su püüdlusi. Sina oled üks vähestest, kes on nõus mind ette mitte süüdi mõistma.“
„Paljud usuvad sind.“
„Diego, mulle ei pea sa jama ajama. Me mõlemad teame, et ma olen siiani politsei ainus kahtlusalune.“
„Huvialune persoon.“
Michael kehitas õlgu. „Nimeta seda, kuidas tahad.“
„Kuidas sul siin asjad lähevad? Tundub, et kõik areneb jõudsalt?“
„Esimene etapp peab jõuludeks valmis olema.“
„Millal järgmine algab?“
„Millalgi jaanuaris. See kestab ligikaudu poolteist aastat.“
„Siis jääd sa siia ju päris kauaks.“
„Pärast jõule ei kavatse ma enam siia jääda. Ma pean minema tagasi New Yorki. Ma ei kuulu siia, pole kunagi kuulunudki. Ma ei tea isegi, miks ma tagasi tulin.“
„Ju sa igatsesid minu järele,“ ütles Diego naljatades.
„Ma olin sinu täiesti unustanud.“
„Seda on küll valus kuulda.“
Michael muigas. Diego oli alati osanud teda naerma ajada, mitte võtta elu nii kole tõsiselt.
„Kuidas sul isaga läheb?“ küsis Diego.
„Kuidagi ei lähe. Sellest peale, kui Liliana kadus, on mu isa kõige selle keskele sattunud ja kui aus olla, on ta praegu lähedasem Liliana perega kui minuga. Pagan võtaks, Liliana vend Juan töötab ju mu isa restoranis kokana. Ta on temale justkui see alati igatsetud poeg.“
„Küll kõik jälle paremuse poole pöördub. Kui me Liliana üles leiame, muutub kõik muu samuti normaalseks.“
„Ma loodan. See ametimärk on üldse esimene tõeline asitõend, mille oleme leidnud. Ma lihtsalt loodan, et see ka kuhugi viib.“
„Mina ka. Lähme, ma teen sulle õlle välja,“ ütles Diego.
Michael kergitas kulme. „Kui sa teed mulle õlle välja, on kõik su võmmidest sõbrad sul hammastega kõri kallal.“
„Ei. Nad arvavad, et ma püüan sinult infot välja meelitada,“ ütles Diego kõveralt muiates.
Diego küll aasis, aga korraks mõtles Michael, kas ehk ei olnud keegi Diegot tagamõttega siia saatnud, vestlema tema kui sõbraga.
„Ma jätan täna õlle vahele. Teine kord. Laseme siit jalga.“ Kui nad lifti poole jooksid,
