vastuvõtule lähevad ja sealt tulevad. Mõnikord on maja juures Harrodsi või John Lewise transpordikaubik. Mul kulus aega, enne kui teada sain, kes on nende lapsehoidja. Pärast mitut nädalat jälgimist tean ma nüüd, kes ta on. See on noor naine, mu meelest varastes kahekümnendates.. Ühel või kahel korral olen ma näinud, kuidas ta majast väljub, Billy kärus. Ta viib teda kuskile jalutama. Või käib ehk poodlemas.
Täna pidin ma vaid mõned minutid autos istuma, kui nägin, kuidas ta koos Billyga majast väljus. Ma otsustasin talle järgneda. Ma tulin autost välja ja panin raha parkimisautomaati. Ma kõndisin nende taga. Lapsehoidja peatus, et õlakott käru alla korvi panna. Ta on üsna lühikest kasvu ja rinnakas. Tal olid jalas kitsad teksad, mis rõhutasid ta ümarat tagumikku, ja valged tennised. Seljas oli eresinine topp, mille küljelt jooksis alla valge nööbirida. Ta kõndis üle Marylebone Road’i ning ootas selle keskel oleval ohutussaarel. Ma jõudsin talle seal järele. Autosid oli kolme rea jagu ning õhk oli raske ja saastunud. Üks prügiauto sõitis mööda, levitades enda järel hapukat lehka. Ma nägin, kuidas prügiauto tekitatud õhuvool vastu õitsvat kirsipuud lainetas ning õielehed pudenema pani.
Lapsehoidja kummardus käru kohale. „Vaata, milline suur auto, Billy.“
Peatänavalt lahkudes suundus lapsehoidja kõrvaltänavale, mis viis poodidest eemale. Võib-olla on siin kuskil mõni park? Ma jäin temast mõne jala kaugusele, üsna lähedale. Ta kõndis mööda süngest, ebasümpaatse väljanägemisega kirikust. Ma nägin, et ta pööras suurte kortermajade kvartali poole, mille keskel paiknes ristkülikukujuliselt neli kõrget maja. Need majad olid umbes kümnekorruselised ning halvasti hooldatud. Majade sisekülgedel olid rõdud, kust avanes vaade kuivanud murule. Mõnedel rõdudel kuivas nööril pesu. Igal korrusel olid seintele kinnitatud taeva poole suunatud valged ja mustad satelliittelevisiooni taldrikud. Üks koer nuuskis majade väliskülgede juures, tõstis siis jalga ja kusi.
See oli lapsehoidja sihtpunkt? Mida ta siin küll teha võis? Lapsehoidja lükkas käru enesekindlalt majadekompleksi poole, mõnede betoonist graffitiga kaetud majade ühendussilla alt läbi viletsa mänguväljaku poole, mis asus rohulapist kaugemal. Seal oli kaks rippkiike, päevinäinud kaalukiik ja aia vastu toetatud metallpink. Kohal polnud kedagi teist. Ma ei järgnenud talle mänguväljakule, sest see oleks olnud liiga silmatorkav. Mida mina sellises kohas teha võiksin? Nii et ma kõndisin edasi majade vahele, kuid jäin jalgtee juures seisma ning jälgisin teda varjust. Lapsehoidja sättis end pingile istuma ja võttis oma koti kärust välja. Seejärel sättis ta käru seljatoe allapoole ja päikesevarju Billy näo kohale. Poiss oli magama jäänud.
Lapsehoidja istus mõned minutid ringi vaadates. Seejärel märkasin ma üht noormeest lähenevat. Too oli ilmselt tulnud ühest sealsest korterist. Lapsehoidja tõusis ja nad suudlesid. Noormees pani oma käed ta tagumikule ning pigistas. Tütarlaps tõmbus itsitades eemale. Seejärel istus noormees ta kõrvale. Tütarlaps pakkus noormehele sigaretti, mille too vastu võttis. Noormees nägi välja, nagu ta oleks äsja ärganud. Mulle tundus, et ta võib olla Küprose kreeklane. Noored istusid ja vestlesid tühjast-tähjast.
Või et niimoodi siis veedab Kathy lapsehoidja oma päevi – töötu kallimaga kohtudes. Ma mõtlesin, kas Kathy teab, et Billyt viidi igapäevase jalutuskäigu ajal sellesse korterelamute kvartalisse. Peaaegu kindlasti mitte; Kathy oleks ülihoolitsev. Kindlasti on kehtestatud reeglid, mis keelavad suitsetamist korteris ja Billy läheduses; juhised selle kohta, milline on lapse söögi- ja unerežiim. Kui usaldav Kathy on. Kui vähe ta teab.
Oli aeg minna. Ma kõndisin tagasi oma auto juurde ja sõitsin kontorisse. Kui ma autot parkisin, nägin ma, kuidas Philip Parr oma uhkest Mercedesest välja astus. Ta kõndis minu juurde ja mõõtis mind pilguga ülevalt alla, nagu ta seda alati tegi.
„Tere. Kuidas läheb, Heja?“
„Hästi, tänan küsimast. Ja sul?“
„Ma käisin just RIBA pressikonverentsil. Nad lasevad välja uue veebisaidi, mis koondab endas kõiki Briti ühiskondlikke hooneid. Fotod olid nii igavad.
„Kes need tegi?“
„Nad lasevad kogu riigis asjaarmastajatel kohalikke hooneid pildistada. Ma arvan, et neile on antud mingisugune stiilijuhis, sest pildid nägid kõik ühesugused välja: kohutav.“
Ta avas mulle kontoriuksed ja me kõndisime koos trepist üles.
„Eks me pea veebisaiti kajastama, ükskõik kui teisejärguline materjal ka poleks. RIBA peab rahule jääma! Ma räägin Kathyga.“
Trepist üles jõudes me eemaldusime teineteisest. Mina läksin oma laua juurde ja tema kõndis Kathy kabinetti. Kathy seisis Aisha kõrval ja ma märkasin, et ta oli meid koos sisenemas näinud. Ma olen tähele pannud, et Philip muudab ta närviliseks. Ta võttis end kokku, kui Philip talle lähenes, ja nad läksid Kathy kabinetti.
Stephanie vaatas mind, kui ma maha istusin.
„Lõunastasid koos suure bossiga?“ küsis ta, lastes uudishimul endast võitu saada.
„Ei,“ vastasin ma. „Täna mitte.“
See peaks neile kõneainet pakkuma.
KATHY
MAI
Enamikul hommikutel jalutan ma tööle läbi Regent’s Parki. Markus viib mind autoga Great Portland Streetile ja suundub sealt itta Clerkenwelli. Ma sisenen parki lõunapoolsest otsast ning mulle meeldib selle osa korrapärasus, kus avaneb vaade purskkaevudele ja lillepeenardele. See on rahulik oaas keset Londonit. Sümmeetriliste aedade juurest jõuab üle tänava minnes Broad Walkile, vasakule jääb loomaaed. Mõnikord on linnumajast kosta kummalisi, hullumeelseid kaagutusi.
Meie kontor asub Primrose Hillil ja kogu jalutuskäigule kulub mul vähem kui pool tundi. Täna puhus aastaajale mittevastav tuul, pannes puud pööraselt mühisema. Mul polnud jakki seljas, nii et ma kõndisin sooja saamiseks kiiresti. Minu ees kõndis mees mopsi ja kuldse retriiveriga. Retriiver oli tõeliselt suursugune koer, kauni pea ja kerge sammuga. Mops aga oli koomiline ning tundus, nagu hüppaks ta mööda teed. Lühikesed jalad nägid kurja vaeva ja pidevalt puudutasid ainult kaks käppa korraga maad. Ta ajas mind naerma. Küllap on mõnedel meist vedanud, sündides retriiverina, ja mõned meist peavad olema mopsid ning nägema rohkem vaeva, et kannul püsida.
Poolel teel piki Broad Walki tundsin, et jalgevahe on märg. Peatusin ühe pingi juures, istusin ja piilusin vargsi reite vahele. Oma õuduseks nägin oma kahvatukollastel pükstel punast vesist sõõri. Ma toidan Billyt jätkuvalt rinnaga, nii et mu päevad polnud veel alanud – kuni tänaseni. Püksid olid kvaliteetsest puuvillast ning imasid vedelikku sisse ja ma kujutasin ette, kuidas veri tagapool pükstesse imbub. Ma ei teadnud, mida teha.
Ma kas jooksen tagasi pargis asuvasse naiste tualetti või lähen nii kiiresti, kui suudan, töö juurde ja lahendan probleemi seal. Ma otsustasin edasi minna, kotti pleki peitmiseks enda ees hoides. Mu kott on erepunasest nahast ning tundus seetõttu justkui märgutuli ja mul oli oma vaese lekkiva keha pärast piinlik ja häbi. Pargis olid kohal tavapärased koerajalutajad, kes üksteisele tervitusi hüüdsid ja ma kujutlesin, kuidas nende pilgud mu tagumikule pidama jäävad, sellal kui suur punane sõõr seal aina edasi levib. Viimased meetrid kontorini tundusid palju pikemad kui tavaliselt.
Ma jõudsin meie hoone klaasusteni, tormasin administraatorist mööda, trepist üles, otse naiste WC-sse. Ma kasutasin pabertaskurätikuid. WC-s polnud kedagi, nii et ma võtsin püksid jalast ning püüdsin neid külma veega puhtaks pesta. Vereplekk vaid laienes ja püksid olid nüüd lisaks veel
