täiesti kindel, et seda ja meid siit kohe olematusse ei põrutata.”
„Härra Schmidt arvatavasti selgitas sulle mu praegust staatust,” ütles Wilson.
„Jah. Mind ka teavitati, et saadik Abumwe on andnud teie vajadustele prioriteedi. Aga see on ikkagi minu laev.”
„Proua, kas sa ütled, et sa keeldud täitmast oma ülemuste käsku?” küsis Wilson; ta pani tähele, et Coloma hammustas huult. „Need ei ole minu käsud. Need käsud on tulnud meist mõlemast kõrgemalt.”
„Mul ei ole mingit kavatsust käske täitmata jätta,” sõnas Coloma. „Kummatigi pean mõistlikuks neid täita, kui need on otstarbekohased. Mis tähendab pärast seda, kui ma olen veendunud meie ohutuses ja saadik ja tema meeskond on lahkunud.”
„Mis skaneerimisse puutub, siis minu ja sinu vajadused tegelikult kattuvad,” lausus Wilson. „Jaga minuga oma andmeid, teeme paar täiendavat testi ja ma olen rahul. Mulle vajalik lisaskaneerimine peaks ju tegelikult täiendama meie julgeolekut.”
„Me saame seda teha pärast seda, kui oleme teostanud standardse skaneeringu.”
„Olgu pealegi. Nüüd, süstik...”
„Ei mingit süstikut ega pilooti. Mitte enne, kui ma olen saatnud Abumwe utchelaste juurde.”
Wilson raputas pead. „Ma vajan süstikut varem. Saadik ütles, et pean leidma musta kasti ja selle sisuga tutvuma enne, kui toimub kohtumine utchelastega. Talle on oluline teada, kas oht ähvardab ainult meid või ka neid.”
„Ta ei ole selleks volitatud.”
„Aga mina olen, proua, ja ma olen temaga nõus. Me peame teadma nii palju kui võimalik enne utchelaste saabumist. Läbirääkimisi ei toimu, kui üks meist õhku lendab. Eriti kui me oleksime võinud seda vältida. Proua.”
Coloma vaikis.
„Sooviksin teha ettepaneku,” ütles Schmidt, kui vaikus venis.
Coloma vaatas Schmidti, nagu oleks ta unustanud, et too seal oli. „Milline see on?”
„Me vajame süstikut musta kasti leidmiseks,” lausus Schmidt. „Me ei tea, kas me leiame musta kasti. Kui me seda ei leia, ei vaja me seda. Kui me seda esimese tunni jooksul ei leia, siis isegi kui me selle leiaksime, ei saa me seda kätte enne, kui utchelased ilmuvad, ja sul on vaja süstikut saadik Abumwe meeskonnale. Ütleme, et meil on süstik selle esimese tunni jooksul valmis välja lendama. Kui me musta kasti leiame ja oleme veendunud, et piirkond on ohutu, läheme ja toome selle ära. Kui leiame selle pärast, ootame, kuni oleme saatnud saadiku meeskonna utchelaste juurde.”
„See isegi sobiks mulle,” ütles Wilson. „Kui sa minu skaneeringud varem käsile võtad.”
„Ja kui ma ei usu, et piirkond on turvaline?” küsis Coloma.
„Mina pean sellele ikkagi järele minema,” ütles Wilson. „Aga kui ma tean, kus see on, siis autopiloodi ja oma BrainPali abil saan ma sellele ise süstikuga järele minna. Sa ei pea oma piloodiga riskima.”
„Ainult süstikuga,” ütles Coloma. „Mida te peate tähtsusetumaks.”
„Vabandust, proua.” Wilson ootas.
Coloma vaatas oma abilise poole. „Las härra Schmidt annab Nevale vajaliku info. Meil on neli tundi hüppeni. Oleks tore millalgi järgmise poole tunni jooksul.”
„Jah, kapten,” ütles Wilson. „Tänan teid, proua.” Ta andis uuesti au. Seekord Coloma vastas sellele. Wilson pöördus minekule, Schmidt tema taga kiirustas kaptenist mööda, et talle järele jõuda.
„Leitnant, veel üks asi,” ütles Coloma.
Wilson pöördus tagasi. „Proua?”
„Lihtsalt teadmiseks – kui sa süstikuga välja lähed, siis loen sind vastutavaks kõige eest, mis sellega juhtub.”
„Ma kohtlen seda nagu oma autot,” sõnas Wilson.
„Vaata ette,” ütles Coloma ja pöördus ära.
Wilson võttis seda vihjena.
„See võrdlus autoga oli nii kena,” ütles Schmidt, kui nad sillalt läinud olid.
„Jah, kuni sa ei tea, mis mu viimase autoga juhtus,” sõnas Wilson.
Schmidt peatus.
„Rahune, Hart. See oli nali. Ole nüüd. Meil on tegemist.” Wilson läks edasi.
Mõne aja pärast Schmidt järgnes talle.
Teine osa
VI
„Kapteniabi Balla tegeles sellega,” ütles Schmidt. Nad Wilsoniga olid kasutamata laoruumis, kuhu Wilson oli üles seadnud kolmemõõtmelise monitori. Nad olid seal oodanud hüpet Danavari süsteemi. „„Clarke” saatis kutsungi „Polki” krüpteeritud signaali kasutades. Vastust ei tulnud.”
„Muidugi ei tulnud,” ütles Wilson. „Miks peaks universum meie elu lihtsaks tegema?”
„Mida me nüüd teeme?”
„Luba mul vastata sellele küsimusele küsimusega. Kuidas otsitakse musta kasti?”
„Päriselt?” küsis Schmidt mõne sekundi pärast. „Meil saab siin aeg otsa ja sa tahad siin Sokratese stiilis väitlust pidada?”
„Ma ei ütleks, et see on Sokratese tase, aga jah. Minus lööb välja endine keskkooli füüsikaõpetaja. Ja võib-olla pole ma täie mõistuse juures, aga mulle tundub, et sinust on natuke rohkem kasu, kui ma ei kohtle sind absoluutselt kasutu ahvina. Ma lähtun eeldusest, et sul võib olla aju.”
„Tänan.”
„Niisiis, kuidas otsida musta kasti? Eelkõige musta kasti, mis ei taha leitud saada?”
„Kirglikult palvetades.”
„Sa isegi ei proovi,” ütles Wilson etteheitvalt.
„Ma olen selles algaja. Kas vihjet saaks?”
„Olgu. Sa alustad selle otsimisest, mille küljes must kast kunagi oli.”
„„Polki”,” ütles Schmidt. „Või mis sellest järel on.”
„Väga hea, mu noor sell.”
Schmidt heitis talle enne jätkamist viltuse pilgu. „Aga sa ütlesid ka, et automaatdroonide skaneerimine siin piirkonnas ei leidnud midagi.”
„Tõsi. Aga see oli kiiruga tehtud esialgne skaneerimine. „Clarke’il” on paremad sensorid.” Wilson muutis laoruumi valguse hämaraks ja lülitas monitori sisse; see ei näidanud muud, kui üht täppi ekraani keskel.
„See
