hiljutistes missioonides on militaartehnoloogia ja relvad olnud läbirääkimiste objekt. Ta on demonstreerinud seltskonnale jubinaid, mida neile pakume. Mis siis?”
„Ma arvan, et ma tean, kuidas seda B-meeskonna plaani sekretär Galeanole maitsvamalt serveerida,” sõnas Rigney. „Ja ka minu ülemustele.”
IV
Wilson pani tähele Schmidti näoilmet, kui ta üles vaatas ja nägi teda seismas saadik Abumwe konverentsiruumi ukse juures.
„Pole vaja nii ehmunud välja näha,” märkis ta kuivalt.
„Vabandust.” Schmidt tõmbus kõrvale, et „Clarke’i” diplomaatilise kontingendi teised liikmed ruumi pääseksid.
Wilson lõi käega. „Tavaliselt mind nii varases staadiumis asjasse ei pühendata. Elame-näeme.”
„Kas sa tead, milles asi?” küsis Schmidt.
„Luba mul korrata: tavaliselt mind nii varases staadiumis asjasse ei pühendata.”
„Jõudis pärale. Noh, mis seal ikka?” Nad sisenesid koos ruumi.
Konverentsiruum oli kitsas, nagu kõik muugi „Clarke’il”. Kaheksa istekohta laua ümber olid hõivatud ja saadik Abumwe jõllitas laua otsast viimasena sisenenud Schmidti ja Wilsonit. Nood jäid seisma seina äärde saadiku vastas.
„Nüüd, kui me kõik oleme siin,” ta heitis terava pilgu Wilsonile ja Schmidtile, „siis alustame. Riigidepartemang oma lõputus tarkuses on otsustanud, et meie kohalolek Vinnedorgis ei ole enam vajalik.”
Laua ümber tõusis mörin. „Kellele nad seekord meie töö annavad?” küsis Rae Sarles.
„Mitte kellelegi,” ütles Abumwe. „Meie ülemustel on millegipärast tekkinud mulje, et need läbirääkimised toimuvad kuidagi iseenesest, ilma et Kolooniate Liit neil osalema peaks.”
„See on jama,” sõnas Hugh Fucci.
„Nii tore, et sa seda mulle teatad, Hugh,” lausus Abumwe. „Kindlasti poleks ma ise selle peale tulnud.”
„Vabandust, saadik,” ütles Fucci tüdinult. „Mida ma tahan öelda – oleme neid läbirääkimisi vinnidega nüüd juba rohkem kui aasta ette valmistanud. Ma ei saa aru, miks nüüd hoog maha võetakse ja lastakse kogu protsessil katkeda.”
„Sellepärast me täna siin väikest koosolekut peamegi,” ütles Abumwe ja noogutas oma assistendile Hillary Droletile, kes vajutas oma PDA ekraanile. „Saabunud teadete alt leiate info meie uute ülesannete kohta.”
Kõik laua ümber istujad ja Schmidt haarasid oma PDA-d; Wilson pöördus oma BrainPali poole, leidis sissetulevate alt dokumendi ja kuvas selle oma vaatevälja alumisele poolele.
„Utche?” küsis Nelson Kwok minut hiljem. „Kas Kolooniate Liit on nendega kunagi varem läbirääkimisi pidanud?”
„Kolm aastat tagasi võtsin osa nende juurde saadetud missioonist, enne kui praegusele ametikohale tulin,” ütles Abumwe. „Sel ajal ei tundunud sellest midagi tulevat. Kuid näib, et terve viimase aasta on nendega vaikselt läbirääkimisi peetud.”
„Kes seda juhtis?” küsis Kwok.
„Sara Bair,” sõnas Abumwe.
Wilson pani tähele, kuidas kõik saadiku poole vaatasid, kui ta seda ütles. Kes iganes Sara Bair oli, oli ta ilmselgelt täht.
„Miks ta läbirääkimistest kõrvale jääb?” küsis Sarles.
„Ma ei saa öelda,” ütles Abumwe. „Aga jääb ja ta meeskond jääb ja nüüd oleme meie paadis.”
„Oi vaeseke,” ütles Fucci ja Wilson nägi, kuidas laua ümber olijad naeratavad. Tundus, et Bairi tabanud ebaõnn oli piisav kompensatsioon „Clarke’i” algse missiooni ärajäämise eest. Wilsonil käis taas peast läbi, et mis saatuse keerdkäigud on küll toonud ta sinna „Clarke’ile” sellesse mitte eriti meeldivasse luuserite punti. Ent samas pani ta ka tähele, et ainus, kelle tuju üldse ei parandanud võimalus läbirääkimised Utchega üle võtta, oli Abumwe ise.
„Selles failis on päris palju teavet,” ütles Schmidt. Ta libistas sõrmed teksti kerides üle oma PDA. „Mitu päeva meil on läbirääkimiste alguseni?”
Ja nüüd Abumwe naeratas, seekord tavalisest veel naljakaugemalt. „Kakskümmend tundi.”
Tekkis surmavaikus.
„Sa teed nalja,” ütles Fucci. Abumwe vaatas teda ilmel, mis selgelt ütles, et ta selleks päevaks ette nähtud kannatusevaru on ammendatud. Fucci oli piisavalt tark, et rohkem mitte suud lahti teha.
„Millest selline kiirustamine?” küsis Wilson. Ta teadis, et Abumwe ei salli teda, nii et mis see talle ikka teeb, kui ta esitab küsimuse, mida kõik teised küsida tahtsid, aga ei julgenud.
„Ma ei saa öelda,” ütles Abumwe kuivalt, hetkeks tema poole vaadates, ja pöördus oma meeskonna poole tagasi. „Ja isegi kui ma saaksin, ei muuda see midagi selles, millega me nüüd tegelema hakkame. Meil on kuusteist tundi hüppeni ja seejärel neli tundi, enne kui utchelased saabuvad. Pärast seda sõltume nende ajakavast. Nad võivad tahta kohe kohtuda, nad võivad tahta kohtuda päev hiljem. Me lähtume eeldusest, et nad tahavad kohe läbirääkimisi alustada. See tähendab, et teil on järgmised 12 tundi end kurssi viia. Seejärel kohtume plaanide tegemiseks enne ja pärast hüpet. Loodan, et olete viimase kahe päeva jooksul piisavalt maganud, sest mõnda aega te seda ei saa. Kas küsimusi on?”
Polnud.
„Tore,” ütles Abumwe. „Ma ei usu, et pean teile ütlema, et kui need läbirääkimised lähevad hästi, siis on see meile hea. Meile kõigile. Kui nad lähevad halvasti, läheb ka meil kõigil halvasti. Aga eriti halvasti läheb neil, kes omadega õigel ajal valmis ei saa ja niimoodi kogu meeskonda tagasi hoiavad. Ma loodan, et see on kristallselge.”
Oli.
„Leitnant Wilson, palun sind hetkeks,” ütles Abumwe, kui ruum tühjenema hakkas. „Sind ka, Schmidt.” Ruumi jäid saadik, Hillary Drolet, Schmidt ja Wilson.
„Miks sa küsisid, miks meil nii kiire on?” küsis Abumwe.
Wilson nägi vaeva, et ta näol ei peegelduks liiga selgelt, et kas sellepärast kutsusidki mu vaibale? „Sest kõik tahtsid teada, aga keegi ei tahtnud küsida, proua.”
„Sest nad teadsid paremini,” sõnas Abumwe.
„Välja arvatud vast Fucci, jah, proua.”
„Aga mitte sina.”
„Ei, ma tean ka paremini,” ütles Wilson. „Aga arvan siiski, et keegi pidi küsima.”
„Hmmm,” tegi Abumwe. „Leitnant, mida sulle ütleb see, et meil on läbirääkimiste ettevalmistamiseks kakskümmend tundi?”
„Kas sa palud mul arvata, proua?”
