sõnas Schmidt süngelt.
Wilson mühatas ja pöördus tagasi oma andmete juurde.
„See must kast,” ütles Schmidt paar minutit hiljem.
„Mis sellega on?”
„Kas sa suudad selle leida?”
Selle peale avas Wilson silmad. „Kas soovid optimistlikku või tõest vastust?”
„Tõest, palun.”
„Ilmselt mitte.”
„Ma valetasin. Ma tahan optimistlikku versiooni.”
„Liiga hilja.” Wilson hoidis oma kätt, nagu oleks selles kujuteldav pall. „Vaata, Hart. Kõnealune must kast on must, väikese greibi suurune kera. Mälu seal keskel on küüneotsa suurune. Ülejäänud osa on raadiomajakas, inertsiaalväljageneraator, mis ei lase sel kuhugi gravitatsioonikaevu kukkuda, ja neid toitev aku.”
„Okei,” ütles Schmidt. „Edasi?”
„Niisiis, esiteks on see asi meelega tehtud väike ja must, et keegi peale kaitseväe seda üles ei leiaks.”
„Õige, aga sa ei otsi seda,” sõnas Schmidt. „Sa hakkad seda pingima. See vastab, kui saab õige signaali.”
„Jah, kui toide töötab. Aga ei pruugi. Me töötame eeldusel, et „Polki” rünnati. Kui seda rünnati, siis ilmselt toimus lahing. Kui toimus lahing ja „Polk” lasti tükkideks, lendavad need tükid plahvatusenergiast igas suunas laiali. Tõenäoliselt kulutas must kast suurema osa energiast, et enam-vähem ühe koha peal püsida. Sellisel juhul ei pruugi see vastata meie saadetud signaalile.”
„Sel juhul pead seda visuaalselt otsima.”
„Õige. Niisiis, veelkord: väike must greip kusagil mitmekümne tuhande kilomeetrise küljepikkusega kuubis. Ja su ülemus tahab, et ma selle üles otsiksin ja andmed läbi vaataksin enne, kui utchelased tulevad. Seega, kui me ei leia seda esimese poole tunniga pärast hüpet, oleme arvatavasti perses.” Wilson naaldus tagasi ja sulges uuesti silmad.
„Sind ei paista vältimatu ebaõnnestumine kõigutavat,” lausus Schmidt.
„Hingeldama kindlasti ei aja. Ja ma ju ei öelnud, et me läbi kukume. See on lihtsalt tõenäoline. Minu ülesanne on suurendada meie õnnestumisvõimalust; just seda ma tegingi enne, kui su hingeldamine mind segama hakkas.”
„Ja mis ma tegema peaksin?”
„Sa lähed kapten Coloma juurde ja ütled talle, mida ma vajan. Saatsin just nimekirja su PDA-sse,” sõnas Wilson. „Ja tee seda võluvalt, nii et meie kapten tunneks, et ta saab anda väärtusliku panuse, mitte et Kaitseväe tehnik teda käsutab.”
„Ooh, saan aru. Ikka raske osa mulle.”
„Ei, sulle diplomaatiline osa.” Wilson avas silmad. „Justkui kuulsin kusagilt, et sa oled sellealast koolitust saanud. Kui sa muidugi ei arva, et parem oleks minul minna temaga rääkima, sellal kui sa mõtled välja protseduurid, kuidas lapse mänguasja suuruse eseme leidmiseks hulga miljoneid kuupkilomeetreid läbi uurida.”
„Ma arvan, et ma pigem lähen kapteniga rääkima.” Schmidt võttis oma PDA.
„Milline imeline idee. Ma toetan seda täielikult.”
Schmidt naeratas ja lahkus salongist.
Wilson sulges uuesti silmad ja keskendus oma probleemile.
Wilson suhtus toimuvasse rahulikumalt kui Schmidt, kuid osaliselt oli see teesklus, et sõber töövõimeline püsiks; paanika võis ta juhmiks muuta.
Tegelikult pani probleem Wilsoni tõsiselt muretsema. Ta ei maininud Hartile võimalust, et musta kasti ei olegi. Talle antud salajases teabes olid ka esialgse skaneeringu andmed sellest ruumipiirkonnast, kus „Polk” oleks pidanud olema. Seal peaaegu ei olnudki kosmoseprügi, mis tähendas, et kas rünnati „Polki” sellise jõuga, et see aurustus, või nägi ründaja spetsiaalselt vaeva ja lasi hoolikalt puruks kõik nii umbes poolest meetrist suuremad tükid. Mõlemal juhul ei tähendanud see midagi head.
Nii et kui tal üldse oli midagi leida, oli Wilsonil parem lähtuda eeldusest, et seade on energia ära kulutanud ja hõljub vaakumis vaikse ja tumedana. Kui „Polk” oleks olnud lähemal mõnele Danavari süsteemi planeedile, oleks olnud kaduvväike võimalus leida kast visuaalselt planeedi heledal taustal, kuid „Polk” oli hüpanud süsteemi gaasihiiglastest piisavalt kaugele, et jumalikule juhusele loota ei saanud.
Niisiis: Wilsoni ülesanne oli leida tume ja vaikne objekt, mida võibolla polnud olemaski, enamikust kiviplaneetidest hulga suuremast ruumist.
See oli tõsine probleem.
Wilson ei oleks tahtnud tunnistada, kui väga ta seda nautis. Tal oli oma kahe elu jooksul olnud palju ameteid, alates suurfrma laborirotist kuni keskkooli füüsikaõpetaja, sõduri, sõjaväeteadlase ja viimaks praeguse tehnilise nõuandjani. Ta oli kõige rohkem nautinud tegelemist pealtnäha lahendamatu probleemiga, mis tuli lahendada väga lühikese aja jooksul. Kui välja arvata, et tal oli probleemi lahendamiseks vähem aega, kui talle oleks meeldinud, oli ta oma elemendis.
Kõige raskem osa oli musta kasti enda leidmine: Wilson käis peas läbi kõik, mida ta neist teadis. Idee reisiandmeid salvestada oli sajandeid vana, ka nimetus „must kast” oli pärit Maa õhulennukite ajast. Oli omajagu irooniline, et neil kaugetel päevadel ei olnud mustad kastid sugugi mustad, vastupidi, need olid väga eredat värvi, et neid kergem leida oleks. Kolooniate Kaitsevägi tahtis ka, et nende mustad kastid leitavad oleksid, aga ainult õigetele inimestele. Nemad tegid oma kastid nii mustad kui võimalik.
„Must kast, must auk, must keha,” pomises Wilson omaette.
Hei.
Wilson avas silmad ja ajas end sirgu.
Tema BrainPal andis teada, et Schmidt tahab ühendust. Wilson avas selle. „Kuidas diplomaatia läheb?” küsis ta.
„Uh,” ütles Schmidt.
„Tulen kohe,” ütles Wilson.
*
Kapten Sophia Coloma andis iga oma tolliga mõista, et ta on täpselt see inimene, kes on – ja kellega on parem mitte jamada. Ta seisis oma sillal muljetavaldavas poosis, pilk uksel, mille kaudu Wilson sisenes. Tema parem käsi Neva Balla seisis tema kõrval ja nägi sama rahulolematu välja. Kapteni teisel käel seisis Schmidt, rahulik ilme näol nii pingutatud, et diplomaadioskustest tuli rääkida minevikuvormis.
„Kapten.” Wilson andis au.
„Sa tahad süstikut.” Coloma ignoreeris tervitust. „Sa tahad süstikut ja pilooti ja juurdepääsu meie sensoritele.”
„Jah, proua.”
„Sa mõistad, et tahad kõike seda hetkel, kui oleme sisenemas peaaegu kindlasti vaenulikku ruumi vahetult enne tundlikke läbirääkimisi võõra rassiga.”
„Muidugi,”
