pidama,” ütleb läbi kõnemoonutusseadme kostev hääl. „Esiteks: sa ei ole esimene ja kindlasti ei ole sa ka viimane. Teiseks: pea meeles, asi ei ole rahas – asi on Ketis.”
See peab küll mingi nali olema, ütleb üks osa ta ajust. Aga teine, sügavam, iidsem struktuur ta väikeajust hakkab reageerima nõnda, et seda saab vaid kabuhirmuks pidada.
„Mulle tundub, et teil on vale number,” pakub ta.
Hääl jätkab tuimalt: „Viie minuti pärast, Rachel, saad sa oma elu kõige olulisema telefonikõne. Sa pead auto tee äärde seisma jätma. Sa pead mõistusega asja juures olema. Sa saad täpsed juhtnöörid. Vaata, et su telefon oleks laetud, ja hoolitse, et sul oleks pliiats ja paber, et need juhtnöörid üles kirjutada. Ma ei hakka teesklemagi, nagu saaks see sinu jaoks kerge olema. Järgnevad päevad on väga rasked, aga Kett aitab sul hakkama saada.”
Rachelil on väga külm. Tal on rauamaitse suus. Ta pea käib ringi. „Ma pean politseisse helistama või …”
„Ei mingit politseid. Mitte mingisuguseid õiguskaitseorganeid. Sul läheb hästi, Rachel. Sind poleks valitud, kui me arvanuks, et sa oled inimene, kes rööpast välja läheb. See, mida sinult palutakse, võib praegu võimatuna tunduda, aga see on täiesti sinu võimete piirides.”
Jäine judin jookseb mööda ta selgroogu alla. Tulevik lekib olevikku. Kohutav tulevik, mis end kõigest paari minuti jooksul ilmutab.
„Kes sa oled?”
„Palveta, et sa ei saaks mitte kunagi teada, kes me oleme ja milleks me võimelised oleme.”
Liin jääb tummaks.
Ta vaatab uuesti helistaja andmeid, kuid numbrit ei näe ikka. Aga see hääl. Mehaaniliselt moonutatud ja kaalutlev, enesekindel, külm, üleolev. Mida too inimene mõtles sellega, et ta saab elu kõige olulisema telefonikõne? Ta vaatab tahavaatepeeglisse ja juhib oma Volvo kiirendusrajalt keskmisele rajale, juhuks kui keegi tõesti veel helistab.
Ta näpib närviliselt lõngajuppi, mis ta punase kampsuni küljest hargneb, kui iPhone uuesti heliseb.
Järgmine varjatud number.
Ta toksab rohelisele nupule. „Halloo?”
„Kas ma räägin Rachel O’Neilliga?” küsib hääl. Teistsugune hääl. Naine. Naine, kes tundub väga endast väljas.
Rachel tahab öelda ei, ta tahab saabuvat katastroofi eemale tõrjuda, märkides, et tegelikult kasutab ta jälle oma neiupõlvenime Rachel Klein, aga ta teab, et sellel ei ole mõtet. Mitte miski, mida ta ütleb või teeb, ei takista sellel naisel talle öelda, et juhtunud on kõige hullem.
„Jah,” vastab ta.
„Mul on nii kahju, Rachel, aga mul on sulle kohutav uudis. Kas sul on pliiats ja paber juhtnööride jaoks?”
„Mis juhtus?” küsib ta juba tõeliselt hirmununa.
„Ma röövisin su tütre.”
3
Neljapäev, 8.42
Taevas langeb. Taevas kukub alla. Ta ei saa hingata. Ta ei tahagi hingata. Tema väike tüdruk. Ei. See pole tõsi. Keegi ei ole Kyliet röövinud. See naine ei kõla inimeste röövija moodi. See on vale. „Kylie on koolis,” ütleb Rachel.
„Ei ole. Ta on minuga. Ma röövisin ta ära.”
„Sa ei … see on nali.”
„Ma räägin surmtõsiselt. Me haarasime Kylie bussipeatusest kaasa. Ma saadan sulle pildi.”
Manusena saabub pilt tüdrukust, kelle silmad on sidemega kaetud ja kes istub auto tagaistmel. Tal on seljas seesama must kampsun ja beež villane mantel, mis Kylie selga pani, kui täna kodust lahkus. Tal on Kylie tedretäpiline haldjanina ja pruunid punaste triipudega juuksed. See on kohe kindlasti tema.
Rachelil hakkab halb. Silme ees virvendab. Ta laseb roolist lahti. Autod hakkavad signaalitama, kui Volvo oma reast välja vajub.
Naine räägib ikka veel. „Sa pead rahulikuks jääma ja kuulama tähelepanelikult, mis ma ütlen. Sa pead tegema täpselt nii, nagu mina olen teinud. Sa pead reeglid üles kirjutama, sa ei tohi neist kõrvale kalduda. Kui sa reegleid rikud või politseisse helistad, siis süüdistatakse sind ja süüdistatakse mind. Sinu tütar tapetakse ja minu poeg tapetakse. Nii et kirjuta kõik üles, mida ma sulle kohe räägin.”
Rachel hõõrub silmi. Miski ta peas möirgab nii, nagu murduks tema kohal hiigelsuur merelaine. Valmis teda pihuks ja põrmuks peksma. Juhtubki tegelikult, päriselt ka kõige hullem maailmas. On juba juhtunud.
„Ma tahan Kyliega rääkida, sa igavene mõrd!” karjub ta ja haarab siis roolist ning keerab Volvo otseks, põigates reka eest vaid mõne sentimeetri kauguselt kõrvale. Ta juhib Volvo üle viimase raja teepeenrale. Ta pidurdab järsult ja seiskab mootori, samal ajal kui kümned autojuhid signaali annavad ja roppusi karjuvad.
„Kyliega on praegu kõik korras.”
„Ma helistan politseisse!” karjatab Rachel.
„Ei, sa ei helista. Sa pead maha rahunema, Rachel. Ma poleks sind valinud, kui ma arvaks, et sa oled sellist tüüpi, kes enesevalitsuse kaotab. Ma olen su tausta uurinud. Ma tean Harvardist ja vähist paranemisest. Ma tean su uue töö kohta. Sa oled korralik inimene, ma tean, et sa ei keera seda tuksi. Sest kui sa keerad, siis on kõik lihtne: Kylie sureb ja minu poeg sureb. Nii et võta tükk paberit ja kirjuta üles.”
Rachel hingab sügavalt sisse ja haarab kotist kalendermärkmiku. „Olemas,” ütleb ta.
„Sa oled nüüd Ketis, Rachel. Me mõlemad oleme. Ja Kett kaitseb ennast ise. Nii et esiteks: ei mingit politseid. Kui sa kunagi politseinikuga peaksid rääkima, saavad Ketti juhtivad inimesed sellest teada ning nad käsivad mul Kylie tappa ja uus sihtmärk valida. Ma teen seda. Neid ei huvita sinu perekond, neid huvitab ainult Keti turvalisus. Said aru?”
„Ei mingit politseid,” ütleb Rachel tuimalt.
„Teiseks: ühekordsed telefonid. Sa pead ostma ühekordsed telefonid, mida sa kasutad helistamiseks ainult ühe korra, nii nagu mina praegu teen. Said aru?”
„Jah.”
„Kolmandaks: sa pead alla laadima Tori otsingumootori, mis juhatab sind tumeveebi. See on keeruline, aga sa saad hakkama. Otsi Tori kaudu InfinityProjectsit. Kas sa kirjutad üles?”
„Jah.”
„InfinityProjects on lihtsalt nimi. See ei tähenda mitte midagi, aga sellelt lehelt leiad sa Bitcoini konto. Tori kaudu saad sa umbes poolest tosinast kohast krediitkaardi või pangaülekandega bitcoin’e osta. InfinityProjectsi kontonumber on kaks-kaks-kaheksa-üheksa-seitse-neli-neli. Kirjuta see üles. Kui raha on üle kantud, pole seda võimalik jälitada. Sinult tahab Kett saada kakskümmend viis tuhat dollarit.”
„Kakskümmend viis tuhat dollarit? Kuidas ma …”
„Mind
