Ma teen sulle ukse lahti.”
„Kuhu me läheme?” küsib Kylie.
„Me seadsime sulle väikese toa valmis. Ära muretse,” ütleb mees. „Sa oled siiani väga tubli olnud.”
Kylie tunneb, kuidas mees üle tema küünitab ja turvavöö avab. Mehe hingeõhk on kirbe ja eemaletõukav. Ta kõrval avaneb uks.
„Hoia side silmadel, mu relv on sinu poole suunatud,” ütleb naine.
Kylie noogutab.
„Noh, mida sa ootad? Liiguta!” ütleb naine hüsteeriliselt kimeda häälega.
Kylie tõstab jalad autost välja ja hakkab püsti tõusma.
„Ole palun peaga ettevaatlik,” pobiseb mees.
Kylie tõuseb aeglaselt, ettevaatlikult. Ta kuulatab, kas kostab maanteeliiklust või mingeid muid hääli, aga ei kuule midagi. Ei autosid, ei linde, ei mingeid Atlandi ookeani murdlaineid. Nad on kusagil sügaval sisemaal.
„Siitkaudu,” ütleb mees. „Ma võtan sul käest ja juhatan sind trepist alla. Ära ürita midagi. Sul ei ole kuskile minna ja me oleme mõlemad valmis sind tulistama, selge?”
Kylie noogutab.
„Vasta!” nõuab naine.
„Ma ei ürita midagi,” ütleb Kylie.
Ta kuuleb, kuidas riiv eest ära tõmmatakse ja uks avatakse.
„Ettevaatust, need trepiastmed on vanad ja üsna järsud,” hoiatab mees.
Kylie kõnnib aeglaselt puidust trepiastmetest alla, samal ajal kui mees teda küünarnukist kinni hoiab. Kui ta trepi jalamile jõuab, tunneb ta, et seisab betoonil. Ta süda vajub saapasäärde. Kui see oleks maapealne kelder nagu nende majas, oleks jalge all ainult muld ja liiv. Mullast ja liivast saab end läbi kaevata. Betoonist end läbi kaevata ei saa.
„Kohal,” ütleb mees ja juhatab ta teisele poole tuba. See on kohe kindlasti kelder. Kelder mingis majas kusagil kaugel sisemaal, kõigist kaugel.
Kylie mõtleb emale ja tunneb, kuidas järjekordne nuuksatus kurku tõuseb. Vaene ema! Ta pidi varsti uuel töökohal alustama. Pärast vähki ja lahutust hakkab ema oma elus just uut lehekülge pöörama. See pole aus.
„Istu siia,” ütleb mees. „Istu täitsa maha. Põrandal on madrats.”
Kylie istub madratsile, mis tundub olevat kaetud lina ja magamiskotiga.
Ta kuuleb klõpsatust, kui naine pilti teeb. „Hea küll, ma lähen majja, et see talle saata ja Wickrile pilk peale visata. Ma loodan väga, et nad ei ole meie peale vihased,” ütleb naine.
„Ära ütle neile, et midagi valesti läks. Ütle, et kõik läks plaanipäraselt,” ütleb mees.
„Ma tean!” nähvab naine.
„Kõik saab korda,” lausub mees mitte eriti veenvalt.
Kylie kuuleb, kuidas naine puidust astmetest üles jookseb ja keldriukse sulgeb. Ta on nüüd mehega kahekesi ja see hirmutab teda. Too võib teha ükskõik mida.
„Kõik on korras,” ütleb mees. „Sa võid nüüd sideme ära võtta.”
„Ma ei taha su nägu näha,” vastab Kylie.
„Pole hullu, mul on suusamask jälle peas.”
Kylie võtab sideme ära. Mees seisab ta lähedal, hoides ikka veel relva. Ta on mantli ära võtnud. Ta kannab teksaseid, musta kampsunit ning paelteta nahkkingi, mis on savi ja mudaga koos. Turske mees neljakümnendates või viiekümnendates.
Kelder on nelinurkne, umbes kuus korda üheksa meetrit. Sel on kaks väikest ruudukujulist akent, mis on väljastpoolt puulehtedega kaetud. Betoonpõrand, madrats ja elektrilamp madratsi kõrval. Nad on andnud talle magamiskoti, ämbri, tualettpaberit, pappkarbi ja kaks suurt veepudelit. Ülejäänud kelder on tühi, välja arvatud vanaaegne malmahi ühe seina vastas ja boiler tagumises seinas.
„Sa jääd paariks päevaks siia. Kuni su ema lunaraha ära maksab ja muud asjad korda ajab. Me proovime su olemise nii mugavaks teha kui võimalik. Sul on kindlasti kabuhirm. Ma ei kujuta ettegi …” ütleb mees ja sõnad jäävad talle kurku kinni. „Me ei ole sellega harjunud, Kylie. Me ei ole sellised inimesed. Kõik see on meile peale sunnitud. Sa pead aru saama.”
„Miks te mind röövisite?”
„Su ema seletab sulle kõik, kui sa tema juurde tagasi lähed. Mu naine ei taha, et ma sulle sellest räägiks.”
„Sa tundud toredam kui tema. Kas on mingigi võimalus, et sa laseks …”
„Ei. Me … oeh … tapame su ära, kui sa põgeneda üritad. Ma mõtlen seda tõsiselt. Sa tead, milleks me v-võimelised oleme. Sa olid seal. Sa kuulsid. See vaene mees … jumal küll! Pane see oma vasaku randme ümber,” ütleb mees ja ulatab käerauad. „Piisavalt kõvasti, et sa põgeneda ei saaks, aga mitte nii kõvasti, et need hõõruksid … vot nii. Natuke kõvemini. Näita mulle.”
Mees võtab Kylie randme, uurib seda ning pigistab käeraua kõvemini randme ümber. Siis kinnitab ta teise otsa raske metallketi külge ja selle omakorda tabalukuga malmahju külge.
„Sul on umbes kolme meetri pikkune kett, nii et sa saad natuke ringi liikuda. Kas sa näed seda asjandust seal trepi juures? See on kaamera. Me hoiame sul silma peal, isegi kui meid siin all ei ole. See on alati sisse lülitatud, nii et me näeme, mida sa teed. Seega ära ürita midagi, selge?”
„Selge.”
„Sul on magamiskott ja padi. Selles karbis on hügieenitarbed ja veel vetsupaberit, küpsised ja raamatud. Kas sulle meeldivad „Harry Potteri” raamatud?”
„Jah.”
„Siin on terve sari. Ja natuke vana kraami. Head kraami sinuvanustele tüdrukutele. Ma tean, millest räägin. Ma olen kir… head kraami,” ütleb mees.
„Ma olen kirjandusõpetaja”? Kas ta tahtis seda öelda? mõtleb Kylie. „Aitäh,” vastab ta. Ole viisakas, Kylie, ütleb ta iseendale. Ole hea, ehmunud, kartlik tüdruk, kes ei tekita mingeid probleeme.
Mees kükitab ta kõrvale, relv endiselt Kylie poole suunatud.
„Me oleme metsas. Teeraja lõpus. Kui sa karjuma hakkad, ei kuule sind mitte keegi. Meil on suur krunt ja ümberringi on mets. Aga ma näen ja kuulen sind läbi kaamera ja ma ei saa millegagi riskida. Siis ma pean alla tulema ja sulle suutropi panema. Ja et sa ei saaks troppi ära võtta, peame me su käed selja taha raudu panema. Kas sa saad aru?”
Kylie noogutab.
„Nii, pööra taskud pahupidi ja anna mulle oma jalanõud.”
Kylie pöörab taskud pahupidi. Seal on nagunii ainult raha. Pole taskunuga ega telefoni. Ta telefon on kusagil Plum Islandi muldteel.
Mees
