ta hakkama on saanud.
Kui keldriuks sulgub, laskub Kylie tagasi madratsile ja ohkab.
Ta hakkab uuesti nutma. Ta nutab end tühjaks ning tõuseb siis istuli ja vaatab kahte veepudelit. Kas nad mürgitaksid ta ära? Veepudeli kinnitused on puutumata ja vesi on Poland Spring. Ta joob ahnelt ning peatab siis end.
Mis siis, kui mees ei tule tagasi? Mis siis, kui ta peab selle veega paar päeva või nädalat hakkama saama?
Ta vaatab suurde pappkarpi. Kaks karpi küpsiseid, Snickers ja tops Pringleseid. Hambahari, hambapasta, vetsupaber, niisked salvrätikud ja umbes viisteist raamatut. Seal on ka joonistusplokk, kaks pliiatsit ja mängukaardid. Seljaga kaamera poole, üritab ta pliiatsiga käeraudade lukku lahti muukida, aga annab kümne sekundi pärast alla. Selleks on vaja kirjaklambrit või midagi muud. Ta vaatab raamatud üle. „Harry Potter”, J. D. Salinger, Harper Lee, Herman Melville, Jane Austen. Jaa, ilmselt kirjandusõpetaja.
Ta võtab veel lonksu vett, kerib siis rullist natuke tualettpaberit ja kuivatab pisarad.
Ta viskab madratsile pikali. On külm. Ta poeb magamiskotti ja kössitab selle all, nii et kaamerast teda ei näe.
Siin tunneb ta end turvalisemalt.
See on juba midagi, kui nad teda ei näe. See on jaanalinnutrikk. Kui ma sind ei näe, pole sind olemas.
Kas nad rääkisid tõtt, et ei taha talle liiga teha? Me usume inimesi, kuni nad näitavad, kui hullud nad tegelikult on.
Aga nad juba tegid seda, kas pole?
See politseinik. Ta on ilmselt surnud või suremas. Oh jumal.
Nüüd kui talle see lask meelde tuleb, tahab ta karjuda. Karjuda, et keegi tuleks ja aitaks.
Aidake mind, aidake mind, aidake mind! Ta maigutab suud, aga ei ütle sõnu välja.
Jumal küll, Kylie, kuidas see sai juhtuda? See, mille kohta sind hoiatati: ära istu võõrasse autosse. Ära iialgi istu võõrasse autosse. Tüdrukud lähevad pidevalt kaduma ja kui nad kaovad, ei tule nad peaaegu mitte kunagi tagasi.
Aga mõnikord nad tulid tagasi. Oli palju neid, kes kadusid igaveseks, aga mitte kõik kadunud tüdrukud ei jäänud kadunuks. Mõnikord tulid nad koju tagasi.
Elizabeth Smart – see oli tolle mormoonitüdruku nimi. Intervjuus oli ta väärikas ja rahulik. Ta ütles, et sellises olukorras on alati lootust. Tema usk oli talle alati lootust andnud.
Aga Kylie ei ole usklik, mis on ilmselgelt ta nõmedate vanemate süü.
Siin on nii klaustrofoobiline.
Ta lükkab magamiskoti maha, tõmbab paar korda paaniliselt hinge ning vaatab uuesti toas ringi.
Kas nad tõesti jälgivad teda?
Alguses kindlasti. Aga kell kolm öösel? Äkki saab seda ahju liigutada? Äkki on seal mõni vana nael, millega saaks luku lahti muukida? Ta ootab. Ta hoiab pea selge ja ootab. Ta vaatab karpi ning võtab välja ploki ja paberi.
Aidake mind, ma olen siin keldris vangis, kirjutab ta, aga seda kirja ei ole kellelegi anda.
Ta rebib paberi plokist ja kortsutab selle kokku.
Ta hakkab hoopis joonistama. Ta joonistab oma Egiptuse raamatust Senenmuti hauakambri lage. See rahustab. Ta joonistab kuu ja tähed. Egiptlased arvasid, et teispoolsus asub tähtede vahel. Aga teispoolsust pole olemas, ega ju? Vanaema usub teispoolsusesse, keegi teine ei usu. See ei ole üldse loogiline, ega ju? Kui nad su ära tapavad, siis sa oled lihtsalt surnud, ongi kõik. Võib-olla saja aasta pärast leitakse metsast su surnukeha ja keegi isegi ei mäleta, kes sa olid või et sa olid kaduma läinud.
Sa oled ajaloost kustutatud nagu kriit tahvlilt.
„Emme,” sosistab ta. „Aita mind. Palun aita mind, emme!”
Aga ta teab, et abi ei ole tulemas.
6
Neljapäev, 9.16
Kui Rachel tagasi koju Plum Islandile jõuab, kõnnib ta kööki ja vajub põrandale. Ta ei minesta. Ei kaota teadvust. Ta ei suuda lihtsalt enam kauem püsti püsida. Ta lamab seal linoleumpõrandal nagu räsitud küsimärk. Pulss on laes, kurgus pitsitab. Talle tundub, nagu saaks ta infarkti.
Aga infarkti ei tohi saada. Ta peab oma tütre päästma.
Ta tõuseb istuma ning üritab hingata ja mõelda.
Nad keelasid politseisse helistada. Nad ilmselt kardavad politseid.
Politsei teaks, mida teha. Teaks ju?
Ta küünitab telefoni poole, aga peatub siis. Ei. Ta ei julge riskida.
Ära helista politseisse. Ära helista kunagi politseisse. Kui nad teada saavad, et ta on politseisse helistanud, tapavad nad Kylie otsekohe. Selle naise hääles oli midagi. Meeleheide. Sihikindlus. Rachel teeb seda ja liigub edasi järgmise ohvri juurde. Kogu jutt Keti kohta on uskumatu ja hullumeelne ja siiski … selle naise hääles … oli tõetera sees. Ilmselgelt kartis naine kohutavalt Ketti ja selle võimu ning ta uskus sellesse.
Ja mina usun ka, mõtleb Rachel.
Aga ta ei pea olema üksi. Ta vajab abi.
Marty. Tema teab, mida teha.
Ta valib kiirvaliku alt Marty numbri, aga kõne läheb otse postkasti. Ta proovib uuesti – jälle kõnepost. Ta otsib kontaktidest ja helistab mehe uude koju Brookline’is.
„Hallooo,” vastab Tammy oma heliseva häälega.
„Tammy?” küsib Rachel.
„Jaa, kes räägib?”
„Rachel siin. Ma olen proovinud Martyt kätte saada.”
„Ta on linnast väljas.”
„Aa? Kus ta on?”
„Ta on … ee … noh, mis koht see ongi …”
„Tööl?”
„Ei. Tead küll … see koht, kus nad golfi mängivad.”
„Šotimaal?”
„Ei! Seal, kus kõik käivad. Ta oli nii elevil.”
„Golfi mängimas, millal ta hakkas … pole oluline. Kuule, Tammy, ma üritan Martyt kätte saada, see on hädaolukord, aga ma ei saa temaga ühendust.”
„Ta on seal koos firmaga. Nad on puhkamas, nii et nad pidid telefonid ära andma.”
„Kus see koht on, Tammy? Palun mõtle.”
„Augusta! Ta on Augustas. Mul on vist kuskil telefoninumber,
