ärevalt.
„Ma pean sulle ütlema, et sa pole esimene ja sa pole viimane. Sa oled nüüd Ketis ja see protsess kestab juba pikka aega. Ma röövisin su tütre, et minu poeg vabaks lastaks. Ta on röövitud ja teda hoiavad kinni mees ja naine, keda ma ei tunne. Sina pead valima sihtmärgi ja röövima ühe oma sihtmärgi lähedastest, et Kett jätkuks.”
„Mida! Kas sa oled hu…”
„Kuula. See on oluline. Sa röövid kellegi, kes asendaks Ketis sinu tütart.”
„Millest sa räägid?!”
„Sa pead valima sihtmärgi ja hoidma ühte tema lähedastest kinni, kuni sihtmärk maksab lunaraha ja omakorda kellegi röövib. Sa teed täpselt samasuguse telefonikõne sellele, kelle sa valid. Sa teed oma sihtmärgile sama, mida mina teen sulle. Kohe, kui sina oled raha maksnud ja röövimisega ühele poole saanud, lastakse minu poeg vabaks. Kohe, kui sinu sihtmärk kellegi röövib ja lunaraha maksab, lastakse sinu tütar vabaks. Nii lihtne see ongi. Niimoodi Kett töötab ja jätkub igavesti.”
„Mida? Kelle ma valin?” küsib Rachel, täis õudu.
„Kellegi, kes reegleid ei rikuks. Ei mingit politseid, poliitikuid või ajakirjanikke – muidu jääb asi katki. Kellegi, kes sooritaks röövi, maksaks raha ning hoiaks suu kinni ja Keti töös.”
„Kuidas sa tead, et ma kõike seda teen?”
„Kui sa ei tee, siis ma tapan Kylie ja alustan kellegi teisega uuesti. Kui ma selle tuksi keeran, tapavad nad mu poja ja siis minu. Meie enam vahendeid ei vali. Ma tahan, et kõik oleks selge, Rachel: ma tapan Kylie ära. Ma tean nüüd, et olen selleks võimeline.”
„Palun ära tee seda. Lase tal minna, palun, ma anun sind. Nagu üks ema teist, palun. Ta on suurepärane laps. Ta on ainus, mis mul on. Ma armastan teda nii väga.”
„Sellele ma loodangi. Kas sa said aru, mida ma sulle rääkisin?”
„Jah.”
„Head aega, Rachel.”
„Ei! Oota!” hüüatab Rachel, aga naine on juba kõne katkestanud.
4
Neljapäev, 8.56
Rachel hakkab värisema. Ta tunneb end hädiselt, tal iiveldab, ta on liimist lahti. Nagu ravi ajal, kui ta lubas end mürgitada lootuses, et siis hakkab parem.
Vasakul undab liiklus lakkamatult, aga tema istub seal tardunult nagu mõni ammu surnud maadeavastaja, kes on sattunud võõrale planeedile. Nelikümmend viis sekundit on möödunud hetkest, mil naine kõne katkestas. Tundub nagu nelikümmend viis aastat.
Telefon heliseb ja ehmatab teda. „Halloo?”
„Rachel?”
„Jah.”
„Dr Reed siin. Me ootame sind kella üheksaks, aga sa pole veel allkorrusel end registreerinud.”
„Ma jään hiljaks. Liiklus,” ütleb ta.
„Pole hullu. Sel kellaajal on alati õudukas. Mis ajaks me sind ootame?”
„Mida? Aa … Ma ei tule täna. Ma ei saa.”
„Tõesti? Oh heldeke, noh – kas homme sobiks paremini?”
„Ei. Mitte sel nädalal.”
„Rachel, sa pead vastuvõtule tulema, et su vereproovi arutada.”
„Ma pean lõpetama,” ütleb Rachel.
„Vaata, mulle ei meeldi nendest asjadest telefoni teel rääkida, aga su viimases proovis on CA 15-3 tase väga kõrge. Me peame tõesti …”
„Ma ei saa vastuvõtule tulla. Head aega, dr Reed,” ütleb Rachel ja katkestab kõne, samal ajal kui tahavaatepeeglisse ilmuvad vilkuvad tuled. Suur tumedajuukseline Massachusettsi osariigi politseinik tuleb sõidukist välja ja läheneb Volvo 240-le.
Rachel istub seal, täiesti hajevil, pisarad näol kuivamas.
Politseinik koputab aknale, pärast hetkelist kõhklemist laseb Rachel akna alla. „Proua,” alustab politseinik ja näeb siis, et Rachel on nutnud. „Ee, proua, kas teie autoga on midagi lahti?”
„Ei. Palun vabandust.”
„Proua, see teetasku on ainult alarmsõidukitele.”
Räägi, mõtleb Rachel. Räägi talle kõik ära. Ei, ma ei saa, nad tapavad ta ära, kindlasti tapavad. See naine teeb seda. „Ma tean, et ma ei tohiks siin peatuda. Ma rääkisin telefonis oma onkoloogiga. Tundub … tundub, et mu vähk on tagasi tulnud.”
Politseinik mõistab. Ta noogutab aeglaselt. „Proua, mis te arvate, kas te oleksite võimeline praeguses seisundis teekonda jätkama?”
„Jah.”
„Ma ei tee teile trahvi, aga ma palun teil edasi sõita, proua. Ma peatan liikluse, kuni te rajale suundute.”
„Aitäh teile.”
Ta keerab süütevõtit ja vana Volvo mürahtab taas elule. Politseinik peatab aeglustusrajal liikluse ja Rachel sõidab minema. Ta sõidab paar kilomeetrit, kuni jõuab järgmise mahasõiduni ja saab selle kaudu välja. Lõuna poole jääb haigla, kus nad võib-olla saaksid ta terveks ravida, aga sellest ta praegu ei hooli. See on täiesti ebaoluline. Kylie tagasi saamine on päike ja tähed ja kogu ta maailm.
Ta suundub I-95 kaudu põhja poole, sundides oma Volvot takka hullemini, kui masinat kunagi sunnitud on.
Aeglustusrajale, keskmisele rajale, kiirendusrajale.
Üheksakümmend viis kilomeetrit tunnis, sada kilomeetrit tunnis, sada viis, sada kümme, sada kolmteist, sada viisteist.
Mootor kriiskab, aga Rachel suudab mõelda vaid sõida, sõida, sõida. Tema asjaajamised on nüüd põhja pool. Hankida pangast laen. Hankida ühekordsed telefonid. Hankida relv ja kõik muu, mis tal vaja on, et Kylie tagasi saada.
5
Neljapäev, 9.01
Kõik oli juhtunud nii kiiresti. Üks lask ja siis olid nad minema sõitnud. Sõitnud kui kaua? Kylie oli ajataju kaotanud. Võib-olla seitse või kaheksa minutit, enne kui nad väiksemale teele keerasid, pikast sissesõiduteest alla sõitsid ja peatusid. Naine oli temast pilti teinud ja välja läinud, et helistada. Ilmselt emale või isale.
Kylie on koos mehega auto tagaistmel. Too hingab raskelt, vannub endamisi ja teeb veidraid looma moodi niutsuvaid häälitsusi.
Politseiniku tulistamine ei olnud kindlasti osa plaanist ja mees ei tule juhtunuga hästi toime.
Kylie kuuleb,
