aga eranditult kõik mäletavad tema siredaid sääri. Pole kahtlust, et meie peategelane oli nende üle pikki aastaid uhke. Väga pikki aastaid. Šufutinski vanaema olnuks kolmekümne aasta pärast hämmingus.
Keldris istus Alla klaveri taha ja alustas oma sõuga. Ta etendas väga sarnaselt ja samas väga naljakalt tollaseid iidoleid: Ella Fitzgeraldi ja isegi Louis Armstrongi. Kõige paremini tuli tal muidugi välja Edith Piaf. Muide, Pugatšova oskas kõigele lisaks laulda eri „keeltes”, mis lõbustas ümbritsevaid väga. Ta mõtles lihtsalt välja võõrkeelse teksti, mis meenutas intonatsioonilt ja foneetiliselt kord prantsuse, kord inglise keelt. Nii kukkusid tal vahel välja peaaegu nagu „importlaulud”.
Temast võinuks kahtlemata saada paroodiažanri meister ja ta võinuks nii estraadil esineda. Ta oleks võinud võtta mõne naljaka lavanime – näiteks Alka Galkina. Kuid ta ei hakanud seda annet endas arendama, jättes selle kitsale ringile, seltskondlikuks ajaviitmiseks. Muide, kui Maksim Galkin üritab Pugatšovat parodeerida nelikümmend aastat hiljem, hüüatab Alla pilkavalt: „Ei ole sarnane!”
Allast sai üpris kähku kohalik primadonna ja ta oli vahel õppejõududega ninakas. Üks õppejõududest, kes töötas tollal muusikakoolis, mainis naeratades, et mäletab Pugatšovat hästi, sest too oli „kohutav huligaan”. Teine seevastu väitis, et „ei märganud Allas mingit erilist sära. Aga hääl oli tal hea. Muide, meil on ju eranditult klassikaline repertuaar, nii et lõpuks muutis ta väga julgelt ja ootamatult suunda.”
Koorijuhtimise eriala õpetas Igor Ivanovitš Tupikov.
„Temas avaldusid juba tollal liidriomadused,” rääkis Igor Ivanovitš autorile. „Ta korraldas alati kõiki tudengipidusid. Seejuures õppis Alla väga hästi ja töötas kooriga suurepäraselt.”
… 1980. aastal puhkas Tupikov perega Sotšis. Nähes Alla Pugatšova plakatit, tahtsid Igor Ivanovitši abikaasa ja tütar tingimata staari kontserdile minna. Aga kassas polnud enam pileteid.
Hellitamata lootusi, hankis Tupikov Pugatšova hotellitoa telefoninumbri ja helistas:
„Tere, Alla, kas mäletad Igor Ivanovitši muusikakoolist?”
„Jah, muidugi!”
Tupikov esitas oma palve ja staar vastas:
„Pole probleemi. Ma ütlen administraatorile, et ta annaks teile piletid.”
Pärast kontserti läks Igor Ivanovitš endist õpilast eesriide taha tänama ja tema sõnul käitus too temaga sama lugupidavalt nagu muusikakooli auditooriumides.
•
Ippolitovkas hakkas Alla suitsetama. Sellega tegeles ta samuti keldris, kuigi kooli rektor Jelena Konstantinovna Gedevanova rakendas distsipliinirikkujate suhtes kõige karmimaid meetmeid. Nimelt võttis õpilasi tihtipeale sissepääsul vastu pedagoogide patrull eesotsas Gedevanova endaga. Kui ta arvas, neiul on liiga lühike seelik, aga noormehel on liiga pikad juuksed, saadeti nad „end parandama”, päevikusse pandi aga kirja põhjuseta puudumine.
Kuid „huligaan” Pugatšovasse ei suhtunud Gedevanova mitte lihtsalt heatahtlikult, vaid peaaegu armastusega. Paljuski tänu Jelena Konstantinovnale anti Allale andeks konfliktid õppejõududega, pikad puudumised ringreiside tõttu. Seejuures kavatseti see rahutu üliõpilane, kes tegi juba estraadikarjääri, viimastel kursustel isegi välja visata. Mõned õppejõud olid veendunud, et nii läkski – Pugatšoval jäi Ippolitovka lõpetamata. Kuid nad eksisid.
Veel üks Alla sõber koolipäevil oli Miša Gluz, kes tuli õppima küll kaks aastat hiljem. „Pugatšova oli muutunud juba meie asutuse täheks,” rääkis ta. „Temaga oli väga keeruline sõbruneda. Peaaegu iga päev pärast tunde kogunesime suure seltskonnaga Alla poole. Kuulasime mingeid plaate. Samal ajal pistsime nahka kõik, mis laualt leidsime: Alla vanemad võtsid meid vastu väga hästi. Ta valmistus ka pidudeks väga põhjalikult – hakkas stsenaariumi kirjutama juba paar kuud varem. Tema kirjutas ka laulud. Muide, mõned laulud, mis on kõlanud alles viimastel aastatel, said kirjutatud juba siis – kapustnikute jaoks.”
Alla jäädvustas Gluziga ükskord makilindile oma laulud, aga kuna Gluz ei näinud neis mingit erilist väärtust, läksid salvestised lihtsalt kaotsi.
1995. aastal, kui Pugatšova valmistub oma kogumikplaadi väljaandmiseks – tema esitatud laulude peaaegu täielik kogu –, pöördub ta Gluzi poole palvega need materjalid üles otsida, aga kas keegi oskas mõelda 1960ndatel, et need omandavad väärtuse? Hiljuti leitud noore Lennoni ja noore McCartney salvestised kuldasid nende juhusliku omaniku üle. Kuid tolle aja Nõukogude Liidus oli makilint kallim kui Pugatšova hääl.
Tahaksin üles kutsuda: hoidke alles kõik rumalused, pisiasjad, tühi-tähi, mida teevad lapsed ja nende sõbrad! Kas või pikaajalise kasuahnuse kaalutlustel.
Muide, Gluz juhib juba ammu Solomon Mikhoelsi nimelist kultuurikeskust ja korraldab Mikhoelsi-nimelist rahvusvahelist festivali – ürituse patroon on Venemaa president.
… Ükskord tuli Alla koolist ja teatas emale:
„Ma ei taha saada dirigendiks, hakkan lauljaks.”
„Mis lauljaks, tütreke? Vaata, kui palju neid on. Aga oma erialaga toidad end alati ära.”
„Miks siis naabrid, kui nad meie pool televiisorit vaatavad, vahetavad kohe kanalit, kui algab klassikalise muusika kontsert?”
„Nad ei saa sellisest muusikast võib-olla aru, sellepärast vahetavadki kanalit …”
„Mina ei taha, et mind vaadates kanalit vahetataks!”
5. peatükk
♥
„Robot”
♥
Konflikt emaga
♥
Esimesed ringreisid
♥
Võõras kleit
1965. aasta alguses kõlas Zontotšnõi põiktänava teise korruse korteris vali uksekell. Ukse avas Zinaida Arhipovna. Lävel seisis soliidse välimusega mees, peaaegu nagu välismaalane.
… Siinkohal oleks sobiv arutleda bifurkatsioonipunktide üle. Teatud entusiastid-spekulandid on toonud selle mõiste täppisteadustest ajaloo valdkonda. Nad nimetavad niimoodi sälke ajajoonel, hetki, kui ajalugu võinuks minna hoopis teist rada. Bifurkatsioonipunkt on see iidne liblikas Bradbury kanoonilisest jutustusest, mille litsus juhuslikult laiaks ajaränduri saabas. Siit said alguse kõik praegu moes olevad alternatiivajaloo teooriad. Mis juhtunuks, kui mongolid-tatarlased poleks peatunud, vaid läinud edasi Lääne-Euroopasse? Mis juhtunuks, kui Volgal laevaga sõita armastanud Katariina Suure paat oleks ootamatu orkaani ajal põhja läinud? Mis juhtunuks, kui kruus poleks Müncheni õllesaalis lennanud noore oraatori Hitleri peast mööda, vaid tabanuks
