Neile vastati, et see on Nelja, Alla sõbranna.
Astun õhtul Dima Straussovi hoovi:
„Tere, kas Dima on kodus?”
„Dima!” hüütakse talle. „Sinu juurde tuldi.”
Ta astus välja ja mina ütlen talle moonutatud häälega:
„Tere, kas sa ei tunne mind ära?”
„Ei.”
„Mina olen Nelja. Tulin sinu juurde.”
Vestlesime temaga veel minutit viis. Siis tüdinesin ära ja ütlesin juba oma tavalise häälega:
„Kahju, Dima, et sa mind ära ei tunne.”
„Ženka, sina või?” hakkas ta naerma.
Siis ilmus välja Alla ja me leppisime kokku, et ma hakkan Dimaga kurameerima.
Meil oli küla serval üks selline pingiga koht, kus me koos käisime. Jalutan seal siis Dimaga, ta embab mind õrnalt … Jalutasime niimoodi kaks õhtut.
Oli üks noormees, Andrjuška, hüüdnimega Düstroofik, ta jooksis poiste juurde ja ütles, et Straussov jalutab mingi näitsikuga, kellel põleb otsa ees täht – ta pidas silmas mu prossi pearätil. Varsti ilmusid välja noormehed jalgratastel – nad sõitsid ja vaatasid, kes on see neiu Straussoviga.
Kolmandal õhtul teatab Dima mulle: „Ära pabista, sind hakatakse täna vägistama.” Tuli välja, et noormehed oli minu vastu üles ässitanud Alka, kes oli öelnud, et keegi nahaal on temalt poisi üle löönud.
Meie jalutame, käänakul seisab tosinkond poissi. Ühed kutsusid Dima justkui asja pärast kõrvale, teised haarasid minust kinni ja hakkasid kuhugi tirima. Mina punnin vastu, karjun:
„Poisid, mis te nüüd? Äkki ma tahan teid üllatada.”
„Lase käia, üllata!” karjusid nad.
Võtan siis rätiku koos nuustikuga peast.
Algul jäid kõik tummaks. Pärast lagistasime naerda nagu hullud. Alla rõõmustas muidugi üle kõige.”
Kuuekümnendate esimeses pooles, kui kodudesse ilmusid juba suured lintmakid, võttis keegi selle suvilasse kaasa. Õhtuti veeti majast juhe välja, pandi makk lähimal aasal taburetile ja korraldati tantsupidu.
„Elas kord nurga taga must kass …” Kui päris pimedaks läks, astus Aleksandra Kondratjevna trepile ja hüüdis: „Alla! Ženja! Koju!”
… Vanaema suri 1966. aastal. Ta jäi köögis oma välivoodil magama ega ärganud enam.
Alla näeb hiljem kogu elu tihtipeale unes teed, mis viib tema lapsepõlvekülla, ja käänakut, kust paistis juba nende maja.
4. peatükk
♥
Muusikakool
♥
Kursusevend Šufutinski
♥
Odav portvein
♥
„Tahan saada lauljaks”
„Kaugushüpe – 2.18 m, granaadivise – 18 m”. Ujumise ja köieronimise lahtrites haigutab tühjus. Miskipärast Alla ei ujunud ega roninud köiel. Siin on aga ülejäänud tulemused, millega Alla Borissovna lõpetas 8. klassi koolis nr 496. Viitega oli hinnatud tema ponnistusi kirjanduses, joonistamises, tööõpetuses ja – tähelepanu! – laulmises. Teadmisi vene keelest, algebrast, geomeetriast, ajaloost, loodusloost, füüsikast oli hinnatud neljaga. Sellistes ainetes nagu joonestamine, geograafia, keemia, võõrkeel ja kehaline kasvatus oli Alla saanud kolmed.
Pöörame tähelepanu kehalisele kasvatusele. Jah, noor Pugatšova ei armastanud seda kohe üldse. Talle ei hakkagi sport meeldima, kuid vahel vaatab ta telerist tähtsaid jalgpallimatše. Kogu tema elu on üks kahjulike liialduste jada, mis spordist me räägime? Kui alguse saavad probleemid kehakaaluga – palju aastaid hiljem – eelistab ta dieete ja meditsiinilisi protseduure, aga mitte spordisaali. Kuigi, kui ta kolib Maksim Galkiniga oma lossi Moskva lähedal, ujub ta hommikuti basseinis hea meelega. Keegi ei näe, milline õndsus! Kuid seni on isikliku basseinini veel tükk aega.
Pärast kaheksandat klassi astus Alla muretult Ippolitov-Ivanovi-nimelisse muusikakooli, nagu oli ammuilma otsustatud. Selleks ajaks sai just valmis uus hoone – päris Pugatšova maja läheduses Zontotšnõi põiktänavas. Neljakorruseline tüüpehitis, mis oli kokku pandud uuel plokkmeetodil.
Alla valis koorijuhtimise osakonna, seejuures ennustasid kõik tüdrukule säravat pianistikarjääri (laulmisest polnud tollal juttugi). See ootamatu valik on tänase päevani üks Pugatšova saladusi.
Alla kursusel olid peaaegu kõik tüdrukud, muud polnudki oodata. Seepärast vaatas ta huviga sümpaatset kursusevenda Miša Šufutinskit, kellega nad peagi sõpradeks said. (Sealsamas koolis sai Alla tuttavaks Jekaterina Šavrinaga, kes õppis laulmist.) „Alla käis minu pool,” meenutas Šufutinski naeratades. „Minu vanaema nahutas teda lühikese seeliku pärast.”
Tollesama Šufutinskiga pani Alla vahel pausi mõnest igavast poliitökonoomia loengust ning nad läksid kas klaaskohvikusse Pugatšova maja juures (see kohvik mängib meie loos veel rolli) või lihtsalt uut filmi vaatama – ka antiiksammastega kino Pobeda asus siinsamas. Õnneks on see siiani alles. Muide, see on suurepärane paik kui mitte Lauluteatrile, siis vähemalt Pugatšova muuseumile: Alla on selle juba oma eluajal ära teeninud.
•
Muusikakoolis oli kuulus kelder. Ka seal paiknesid eri auditooriumid, kõigis oli klaver. Nagu mis tahes keldris, nii oli siingi jahe ja rõske, nii et õppejõud püüdsid vältida tundide andmist maa all.
Loengute vaheajal läks tudengite punt eesotsas Pugatšovaga keldrisse vallatlema.
Kursusekaaslane puhkpilliosakonnast Vladimir Kritševski rääkis aastaid hiljem rõõmuga: „Tollal müüdi imelist portveini, mis maksis rubla ja kaks kopikat ja Rodnitšok maksis 97 kopikat. Ka Alla ei keeldunud napsust. Mehed mängisid kaarte, vahel raha peale. Tõsi, need, kes vahele jäid, visati välja ja kaardimäng lõppes. Need, kes harjutasid, olid ühtlasi valves. Kui lähenes mõni õppejõud, anti trompetiga häiret – see oli katke mõnest sümfooniast. Vahel ehmatatakse kõiki nimme ja rõõmustatakse. Mäletan, et keldris seisis Mravinski kipsbüst. Tal oli hiiglaslik nina. Kustutasime selle nina peal konisid …
Alla ei olnud eriti kena, kuigi juuksepahmakas, mille ta alati kõrgeks kammis, muidugi lummas. Veel meeldisid Allale väga napid seelikud, kuigi need ei sobinud talle eriti. Üldse meeldis talle väljakutsuv olla. Tal oli väga tihti armulugusid – küll
