„Tean,” ütleb Melanie. Tee teeb järsu kurvi, kui me hallist kivist kaare alt läbi sõidame, ja Melanie pidurdab hoo täiesti maha. Sellel teelõigul ei ole tänavavalgustust ja Melanie paneb täistuled peale.
„Mana on maailma kõige hullem kõrvalistuja,” sosistab Ezra.
„Päriselt?” sosistan vastu. „Aga Melanie sõidab nii ettevaatlikult.”
„Me sõidame alati liiga kiiresti, kui me just punase tule taga ei seisa.”
Ma itsitan just siis, kui vanaema karjatab: „Stopp!” nii käskival toonil, et me mõlemad Ezraga võpatame. Sekundi murdosa jooksul arvan ma, et tal on ülikuulmine ja meie nipsakad märkused ärritavad teda. Siis vajutab Melanie järsult pidurit ja peatab auto nii järsku, et ma nõksatan vastu turvavööd.
„Mida …?” küsime Ezra ja mina ühel ajal, kuid Melanie ja Mana on juba turvavöö lahti teinud ja autost välja tormanud. Me vahetame segaduses pilke ja järgneme neile. Maa on kaetud pooleldi sulanud rahe loikudega ja ma laveerin nende vahelt vanaema poole. Mana seisab Melanie auto ees, pilk naelutatud auto esilaternate eredas valgusvihus olevate teele.
Ja otse selle keskel lebavale liikumatule kujule. Verega kaetule, jubedalt väändunud kaelaga ja pärani silmadega, mis vaatavad tühjusesse.
TEINE PEATÜKK
ELLERY
LAUPÄEV, 31. AUGUST
Päike äratab mu üles, kõrvetades läbi ruloode, mida ilmselgelt ei ostetud ruumi pimendavate omaduste pärast. Kuid mina jään katte – õhukese heegeldatud päevateki ja udupehmete linade – all liikumatuks, kuni kostab vaikne koputus uksele.
„Jaa?” Tõusen istukile ja püüan edutult juukseid silme eest lükata, kui Ezra sisse tuleb. Hõbedane kell öökapil näitab 9.50, aga kuna mina elan endiselt lääneranniku ajavööndis, ei tundu mulle kaugeltki, et olen piisavalt magada saanud.
„Hei,” sõnab Ezra. „Mana käskis su üles ajada. Üks politseinik tuleb siit läbi. Ta tahab meiega eilsest õhtust rääkida.”
Eilsest õhtust. Me jäime selle teel lebava mehe juurde ja kükitasime tema kõrval tumedate vereloikude vahel, kuni kiirabi saabus. Alguses ei suutnud ma tema nägu vaadata, aga kui olin seda lõpuks teinud, ei suutnud ma sellelt pilku pöörata. Ta oli nii noor. Mitte üle kolmekümne, seljas spordiriided ja jalas tossud. Melanie, kes on meditsiiniõde, püüdis teda kiirabi saabumiseni elustada, kuid see toimus pigem meeleheitlikult imet lootes, mitte uskudes, et ta tegevus päriselt aitab. Kui me tagasi Mana autosse istusime, ütles Melanie, et mees oli surnud juba enne meie saabumist.
„Jason Bowman,” ütles ta väriseva häälega. „Ta on – oli – üks Echo Ridge’i keskkooli füüsikaõpetajaid. Tegeles ka puhkpilliorkestriga. Oli laste hulgas väga populaarne. Te oleksite … oleksite pidanud … temaga järgmisel nädalal kohtuma.”
Ezra, täiesti riides ja juuksed hiljutisest duši all käimisest niisked, viskab voodile väikese kilepakendi ja toob mind tagasi olevikku. „Lisaks käskis ta sulle need anda.”
Avamata pakendil on Hanesi logo ja pilt naeratavast, spordirinnahoidjas ja peaaegu pihani ulatuvates aluspükstes blondist naisest. „Oo ei.”
„Oo jaa. Need on sõna otseses mõttes vanaema aluspüksid. Mana ütleb, et ostis eksikombel paar numbrit väiksemad püksikud ja unustas need tagasi viia. Nüüd on need sinu omad.”
„Fantastiline,” pomisen ma, tõstes jalad üle voodiserva. Mul on seljas T-särk, mida eile kampsuni all kandsin, ja jalas Ezra üleskeeratud säärtega dressipüksid. Kui sain teada, et kolin Echo Ridge’i, vaatasin kogu garderoobi läbi, tegin südame kõvaks ja andsin ära kõik, mida ma polnud paaril viimasel kuul kandnud. Vähendasin oma riiete kogust sedavõrd, et kõik peale mõne jope ja kingade, mille eelmisel nädalal postiga kohale saatsin, mahtus ühteainsasse kohvrisse. Tol hetkel tundus mulle, et korrastan ja kontrollin vähemalt ühte väikest osa oma elus.
Nüüd tähendab see muidugi seda, et mul pole midagi selga panna.
Võtan öökapilt oma telefoni ja vaatan, kas mulle on tulnud mõni sõnum või kõnepostiteade pagasi kohta. Aga ei midagi. „Miks sa nii vara üleval oled?” küsin Ezralt.
Ta kehitab õlgu. „Pole enam üldse nii vara. Jalutasin naabruskonnas ringi. Siin on kena. Väga roheline. Lisasin mõned pildid Insta loole. Ja tegin esitusloendi.”
Panen käed rinnale risti. „Ega ometi järjekordse Michaeli-esitusloendi?”
„Ei,” ütleb Ezra kaitsvalt. „See on muusikaline austusavaldus riigi kirdeosale. Sind üllataks, kui paljude laulude pealkirjas on mõni Uus-Inglismaa osariigi nimi.”
„Mhmh.” Ezra poiss-sõber Michael jättis ta nädal enne meie lahkumist ennetavalt maha, sest tema sõnul „ei toimi kaugsuhted mitte kunagi”. Ezra püüab teha nägu, nagu tal oleks ükskõik, aga ta on pärast seda tõsiselt masendavaid esitusloendeid kokku pannud.
„Ära kritiseeri.” Ezra pilk rändab raamaturiiuli poole, kus seisab kenasti „Külmavereliselt”, selle kõrval Ann Rule’i kollektsioon, „Fatal Vision” ja „Südaöö hea ja kurja tundmise aias” ning muud päriselt toimunud kuritegudest pajatavad teosed. Need on ainukesed asjad, mis ma eelmisel õhtul ühte toanurka laotud kastidest lahti pakkisin. „Meil kõigil on oma viisid, kuidas olukorraga toime tulla.”
Ta läheb tagasi oma tuppa ja ma vaatan ringi võõras ruumis, kus pean järgmised neli kuud elama. Kui me eelmisel õhtul saabusime, ütles Mana mulle, et hakkan magama Sadie vanas toas. Olin ust avades ühteaegu innukas ja närvis, mõeldes, mida ma sealt emast leian. Aga ma astusin tavalisse külalistetuppa, millel puudus igasugune iseloom. Mööbel on tumedast puidust, seinad valged. Kaunistuseks on seal vaid pitskardinad, ruudumustriga vaip ja raamitud pilt tuletornist. Kõik lõhnab kergelt seedripuu ja sidrunilõhnalise mööblipoleerimisvahendi järele. Ma püüan Sadiet siin ette kujutada – kummuti kohal oleva hägusa peegli ees juukseid sättimas või vanamoodsa kirjutuslaua taga koduseid töid tegemas –, kuid need pildikesed ei taha mu pähe kuidagi tulla.
Ezra tuba on samasugune. Kummaski pole ühtegi vihjet selle kohta, et kord elas neis teismeline tüdruk.
Potsatan põrandale kolimiskastide kõrvale ja sobran lähimas, kuni leian kilesse pakitud fotoraamid. Esimene, mille lahti pakin, on pilt Ezrast ja minust eelmisel aastal Santa Monica kail, selja taga täiuslik päikeseloojang. Ümbrus on imekaunis, aga see pole minust just kena pilt. Ma ei olnud võtteks valmis ja minu pinev nägu ei lähe Ezra laia naeratusega kokku. Aga jätsin pildi alles, sest see meenutas mulle ühte teist fotot.
See ongi järgmine, mille välja võtan – teraline ja palju vanem pilt kahest identsest teismelisest tüdrukust, kellel on pikad lokkis juuksed nagu mul ja seljas 90ndate grungelikud riided. Üks neist naeratab säravalt ja teine on pahase ilmega. Minu ema ja ta kaksikõde Sarah. Nad olid siis seitseteist, Echo Ridge’i keskkooli abituriendid, täpselt nagu Ezra ja mina üsna pea. Mõni nädal pärast foto tegemist Sarah kadus.
Sellest on kakskümmend kolm aastat möödas ja mitte keegi ei tea, mis temast sai. Või täpsem oleks ehk öelda, et kui keegi ka teab, siis nad ei räägi sellest.
Ma asetan fotod kõrvuti raamaturiiulile ning mõtlen Ezra eilsetele
