Aga mul hakkab hea lõhna peale suu vett jooksma ja mu kõht koriseb. Pärast neid kolme müslibatooni, mis olid mu õhtusöök eilsel lennul, pole ma rohkem midagi söönud.
„Noh.” Mana istub meie vahele ja valab endale laual olevast keraamilisest kannust apelsinimahla. Kannust. Mitte pakist. Mõtlen hetkeks, miks peaks keegi nägema vaeva ja paki sisu kannu ümber valama, kuid võtan siis lonksu ja taipan, et mahl on värskelt pressitud. Kuidas Mana ja Sadie üldse omavahel suguluses saavad olla? „See on nende kodu. Kahel nooremal tüdrukul on naabruskonnas palju sõpru.”
„Kui vanad nad on?” küsin ma. Melanie ei olnud ainult Sadie lemmiklapsehoidja; ta oli Sadiele keskkoolis ka peaaegu mentori eest – ja põhimõtteliselt ainuke inimene Echo Ridge’ist, kellest ema üldse rääkis. Aga ma ei tea Melanie kohta ikkagi eriti muud kui seda, et ta tütar mõrvati.
„Caroline on kaksteist ja Julia kuus,” ütleb Mana. „Neil on päris suur vanusevahe, Lacey ja Caroline’i vahel ka. Melaniel on laste saamisega alati raskusi olnud. Aga asjal on vist ka oma hea külg. Tüdrukud olid nii noored, kui Lacey suri, et nende eest hoolitsemine oli ehk ainus asi, mis aitas Melaniel ja Danil nii kohutaval ajal edasi elada.”
Ezra lõikab oma omletil nurga maha ja õhku tõuseb väike aurupilv. „Politseil ei olnud Lacey mõrvaga seoses ühtegi kahtlusalust, mis?” küsib ta.
„Ei,” sõnab Mana, samal ajal kui mina ütlen: „Peika.”
Mana võtab suure lonksu mahla. „Paljud inimesed arvasid nii. Arvavad siiani,” lausub ta. „Aga Declan Kelly ei olnud ametlikult kahtlusalune. Jah, teda küsitleti. Mitu korda. Aga midagi ei leitud.”
„Kas ta elab endiselt Echo Ridge’is?” küsin ma.
Vanaema raputab pead. „Ta lahkus linnast kohe pärast kooli lõpetamist. See on kindlasti kõigile parem. Olukord mõjus tema perele rängalt. Declani isa kolis minema varsti pärast teda. Arvasin, et tema ema ja vend on järgmised, aga … nendel lahenes kõik teisiti.”
Mu kahvel jääb õhus seisma. „Vend?” Ma ei teadnud, et Lacey peikal on vend; tema pere kohta ei räägitud uudistes eriti midagi.
„Declanil on noorem vend Malcolm. Umbes teievanune,” ütleb Mana. „Ma ei tunne teda hästi, aga ta tundub olevat vaiksemat sorti poiss. Ei laia igal juhul linna peal ringi nagu tema vend.”
Vaatan, kuidas Mana ettevaatlikult omletti ampsab, ja soovin, et mõistaksin teda paremini, et saaksin aru, kas Lacey ja Sarah’ lugu on tema peas niisama läbipõimunud kui minu peas. Sarah’ kadumisest on nii kaua möödas; ligi veerand sajandit, ja vastuseid ei ole ikka veel. Lacey vanemad pole saanud punkti panna teisel põhjusel – nad teavad, mis juhtus, millal ja kuidas, aga mitte seda, kes seda tegi või miks. „Kas sina arvad, et Declan Kelly on süüdi?” küsin ma.
Mana kulm läheb kipra, nagu kogu see vestlus oleks tema jaoks äkitselt vastik. „Seda ma ei öelnud. Tema vastu ei olnud kunagi kindlaid asitõendeid.”
Sirutan käe soolatopsi järele ega vasta. See võib ju tõsi olla, aga kui aastatepikkune päriselu kuritegudest pajatavate raamatute lugemine ja sarjade vaatamine on mulle midagi õpetanud, siis seda: alati on süüdi kallim.
KOLMAS PEATÜKK
MALCOLM
KOLMAPÄEV, 4. SEPTEMBER
Mu särk on liigsest tärgeldamisest jäik. See peaaegu ragiseb, kui kõverdan käsi, et lipsu kaela panna. Jälgin peeglist oma käsi, püüdes edutult sirget sõlme teha, ja annan alla niipea, kui see on vähemalt õige suurusega. Peegel näeb välja vana ja hinnaline, nagu kõik asjad Nilssonite majas. Sellest peegeldub magamistuba, kuhu mahuks kolm minu vana tuba. Ja vähemalt pool Declani korterist.
Mis tunne on selles majas elada? küsis vend eile õhtul, kaapides taldrikult kokku oma sünnipäevatordi riismeid, samal ajal kui ema oli vannitoas. Ema oli kaasa võtnud hunniku õhupalle, mis olid Nilssonite trepihallis tibatillukesed tundunud, kuid põrkasid pidevalt vastu Declani pead selles kitsukeses orvas, mida ta nimetab köögiks.
Haige tunne, ütlesin ma. Mis on tõsi. Aga mitte haigem kui meie viimased viis aastat on olnud. Declan on suurema osa neist elanud nelja tunni kaugusel New Hampshire’is, kus ta üürib meie tädi keldrikorterit.
Magamistoa ukselt kostab vali koputus ja hinged kägisevad, kui mu kasuõde vastust ootamata pea sisse pistab. „Oled valmis?” küsib ta.
„Jah,” ütlen ma voodilt sinist pintsakut võttes ja seda selga tõmmates. Katrin kallutab pead ja kortsutab kulmu, lumivalged juuksed ühele õlale langemas. Ma tunnen seda pilku: Midagi sinu juures on valesti ja ma ütlen kohe, mis see on ja kuidas seda parandada. Olen seda nüüdseks juba mitu kuud näinud.
„Su lips on viltu,” ütleb ta, kontsad põrandal klõbisemas ja käed välja sirutatud, kui ta minu poole kõnnib. Tema kulmude vahele ilmub korts, kui ta sõlme sikutab, ning kaob siis, kui ta astub sammu tagasi, et oma kätetööd üle vaadata. „Niimoodi,” sõnab ta rahuloleva ilmega mu õlga patsutades. „Palju parem.” Tema käsi libiseb mu rinnale ning ta nopib kahe kahvaturoosa küüne abil mu ülikonnalt niidijupi ja viskab selle põrandale. „Sa võid päris hea välja näha, Mal. Kes oleks võinud arvata?”
Tema mitte. Katrin Nilsson vaevu rääkis minuga, kuni ta isa hakkas eelmisel talvel mu emaga käima. Tema on Echo Ridge’i keskkooli kuninganna ja mina orkestrinohik halva kuulsusega perekonnast. Aga nüüd kui me elame ühe katuse all, peab Katrin mu olemasolu tunnistama. Ta tuleb sellega toime, koheldes mind sõltuvalt oma tujust kas kui projekti või tüütust.
„Lähme,” ütleb ta, sikutades mind õrnalt käest. Must kleit liibub ta kehakumeruste ümber, kuid lõpeb põlvede kohal. Ta mõjuks peaaegu konservatiivsena, kui tal poleks jalas kõrgete, peenikeste kontsadega kingi, mis põhimõtteliselt sunnivad tema jalgu vaatama. Seda ma teengi. Mu uus kasuõde võib ju paras nuhtlus olla, aga ta on kahtlemata kuum tükk.
Lähen Katrini kannul koridori, laia trepisuu juurde, kust avaneb vaade alla tohutule trepihallile. Ema ja Peter ootavad meid all ja ma langetan pilgu, sest iga kord, kui nad nii lähestikku seisavad, on Peteri käed tavaliselt kohas, kus ma ei taha neid näha. Katrin ja tema spordijõmmist peika käpivad teineteist avalikult ka vähem kui need kaks.
Aga ema on õnnelik ja see on vist hea.
Peter vaatab üles ja teeb ema käperdamisse pausi. „Küll te kaks näete kenad välja!” hõikab ta. Ka tema on ülikonnas, samamoodi tumesinises nagu mina, ainult et tema laseb enda omad rätsepatööna teha, nii et need istuvad talle ideaalselt. Peter on nagu peenest kellareklaamist välja astunud: kandilise lõua, läbitungiva pilgu ja laineliste blondide juustega, milles on täpselt nii palju halli, et mõjuda väärikalt. Kui nad emaga käima hakkasid, ei suutnud keegi uskuda, et ta on mu emast huvitatud. Inimesed olid veel rohkem vapustatud, kui ta emaga abiellus.
Ta päästis nad. Kogu linn mõtleb nii. Peter Nilsson, linna ainukese advokaadibüroo rikas ja võluv omanik, tegi meist ühe maitseka ilmaliku tseremooniaga Echo Ridge’i järve ääres paariate asemel linna koorekihi. Ja võib-olla tegigi. Inimesed ei väldi enam mu ema ega sosista ta selja taga. Teda kutsutakse aiaklubisse, kooli komiteedesse, tänasele tuluüritusele ja muudele sedasorti jamadele.
Aga see ei tähenda, et Peter peaks mulle meeldima.
„Tore, et tagasi oled, Malcolm,” lisab Peter peaaegu siira häälega. Ema
