sa käisid härra Coatesiga õhtust söömas, kui me ära olime?” küsin järsult.
Peteri sõõrmed lähevad veidi puhevile, mis on ainuke ärrituse märk, mida ta üldse kunagi ilmutab. „Jah, reedel. Ta tegeleb veel oma äri käima lükkamisega, aga kui aeg on paras, siis ta räägib hea meelega Declaniga. Tuletan seda talle ka edaspidi meelde.”
Ben Coates oli varem Echo Ridge’i linnapea. Ta lahkus pärast ametiaja lõppu, et rajada Burlingtonis poliitilise konsultatsiooni ettevõte. Declanil on kolledžist politoloogiakraadi saamisest mõned – hea küll, paljud – ainepunktid puudu, aga ta loodab siiski soovituse saada. See on ainuke asi, mida ta on Peterilt palunud. Või siis emalt, sest Declan ja Peter ei suhtle tegelikult omavahel.
Ema vaatab säravalt naeratades Peterile otsa ja ma jätan teema sinnapaika. Katrin astub ligi ja sirutab käe välja, et katsuda keerdus helmeskeed, mida ema kannab. „See on nii ilus!” hüüatab ta. „Väga boheemlaslik. Nii kena vaheldus kõikidele neile pärlitele, mida me täna õhtul näeme.”
Ema naeratus haihtub. „Mul on pärleid,” ütleb ta närviliselt ja vaatab Peterile otsa. „Kas peaksin …”
„Kõik on hästi,” ütleb Peter kiiresti. „Sa näed imekaunis välja.”
Võiksin Katrini maha lüüa. Mitte sõna otseses mõttes. Tunnen, et pean seda meie perekonna minevikku arvestades isegi oma mõtetes lisama. Aga ma ei mõista tema pidevat vajadust ema suunas torkeid teha. Ema ju ei ajanud Katrini vanemaid lahku; ta on Peteri kolmas abikaasa. Katrini ema oli juba ammu uue mehega Pariisi kolinud, enne kui ema ja Peter esimesele kohtingule läksid.
Ja Katrin teab kindlasti, et ema on tänase õhtu pärast närvis. Me pole kunagi varem Lacey Kilduffi mälestusstipendiumi tuluõhtul käinud. Peamiselt sellepärast, et meid pole sinna kunagi kutsutud.
Ega oodatud.
Peteri sõõrmed lähevad jälle puhevile. „Hakkame minema, mis? Kell on juba palju.”
Ta avab välisukse ja astub kõrvale, et meid läbi lasta, vajutades samal ajal oma võtmehoidjal nuppu. Tema musta värvi Range Rover käivitub sissesõiduteel ning Katrin ja mina ronime tagaistmele. Ema seab end sisse juhi kõrval ning paneb uusimaid hittlugusid mängiva jaama asemel, mida Katrinile meeldib valjusti kuulata, käima riikliku raadiojaama. Peter istub autosse, paneb turvavöö kinni ja lükkab siis käigu sisse.
Nilssonite looklev sissesõidutee on teekonna pikim osa. Pärast seda peame tegema paar kiiret pööret ning olemegi Echo Ridge’i kesklinnas. Nii-öelda. See pole midagi erilist – rida punastest tellistest ja valgete piirdeliistudega maju mõlemal pool Manchester Streeti, mida ääristavad sepistatud tänavavalgustid. Siin pole kunagi palju rahvast, aga kolmapäeva õhtul enne kooliaasta algust on see koht eriti väljasurnud. Pool linna on veel puhkusel ja teine pool Echo Ridge’i kultuurikeskuses tuluõhtul. Seal toimuvad kõik Echo Ridge’i tähelepanuväärsed sündmused, kui need just ei toimu Nilssonite juures.
Meie juures. Ma ei suuda sellega harjuda.
Peter pargib Manchester Streeti äärde ja me astume autost kõnniteele. Oleme otse O’Neilli matusebüroo vastas ning Katrin ohkab helesinisest viktoriaanlikust majast möödudes raskelt. „Kahju, et teid polnud härra Bowmani ärasaatmise ajal siin,” ütleb ta. „See oli väga kena. Popkoor laulis lugu „To Sir with Love” ja kõik hakkasid lahistama.”
Mul tõmbub sisemus kokku. Härra Bowman oli Echo Ridge’i keskkoolis kindlalt mu lemmikõpetaja. Ta märkas, milles sa oled osav, ja julgustas sind veel paremaks saama. Kui Declan ära kolis ja isa jalga lasi, kui minus oli palju pahast energiat, mida polnud kuhugi suunata, oli just tema see, kes soovitas mul trumme mängima hakata. Mul hakkab paha mõttest, et keegi ajas ta alla ja jättis keset teed surema.
„Miks ta rahetormi ajal üldse väljas oli?” küsin ma, sest lihtsam on keskenduda sellele, mitte oma sitale enesetundele.
„Tema juurest leiti plastkarp,” ütleb Peter. „Üks õpetaja arvas matustel, et ta võis korjata raheterasid kliimamuutusteteemaliseks tunniks. Aga seda me ei saa vist iialgi kindlalt teada.”
Ja nüüd tunnen ma end veel hullemini, sest kujutan seda ette: härra Bowmani hilja õhtul kodust koos vihmavarju ja plastkarbiga lahkumas, ise õhevil, sest ta saab tundi päriseluga siduda. Ta rääkis sellest tihti.
Mõne kvartali pärast tervitab meid kuldse servaga puitsilt kultuurikeskuse ees. Ehitis on punastest tellistest hoonete seas kõige muljet avaldavam, selle otsas on kellatorn ja lai trepp viib nikerdatud puitukseni. Sirutan käe ukse poole, aga Peter on kiirem. Alati. Sellest tüübist suurem härrasmees pole võimalik olla. Ema naeratab sisse astudes talle tänulikult.
Kui me sisse jõuame, juhatab üks naine meid koridorist edasi, avatud ruumi, kus on kümneid ümmargusi laudu. Mõned inimesed istuvad, kuid suurem osa rahvast liigub ringi ja ajab juttu. Mõned pööravad pea meie poole ning siis, nagu inimdoominoklotsid, teevad seda kõik.
See on hetk, mida Echo Ridge’is on kõik oodanud: esimest korda viie aasta jooksul on Kellyde pere tulnud Lacey Kilduffi auks korraldatud õhtule.
Tüdruku, kelle tapjaks peab enamik linnaelanikke endiselt minu venda.
„Näe, Theo on seal,” pomiseb Katrin, lipsates rahva vahelt oma kallima poole. Nii palju siis ühtehoidmisest. Ema limpsib närviliselt huuli. Peter võtab ta käe oma kaenla alla ja manab näole laia, särava naeratuse. Hetkeks mulle peaaegu meeldib see mees.
Declan ja Lacey olid enne tüdruku surma nädalaid tülitsenud. See polnud nende moodi; Declan võis sageli ülbe tõbras olla, aga mitte oma tüdruksõbraga. Siis äkitselt hakkasid nad uksi paugutama, kohtinguid ära jätma ja teineteisele sotsiaalmeedias kähvama. Declani viimane, vihane sõnum Lacey Instagrami lehel oli see, mida uudistekanalid pärast tüdruku surnukeha leidmist veel nädalaid näitasid.
Mul on sinust nii kuradi kõrini. KÕRINI. Sul pole aimugi.
Echo Ridge’i kultuurikeskusesse kogunenud rahvas on liiga vaikne. Isegi Peteri naeratus hakkab pisut pingutatuks muutuma. Nilssoni kaitserüü peaks paksem olema. Olen pinge leevendamiseks juba valmis midagi meeleheitlikku ütlema või tegema, kui meieni kandub sõbralik hääl. „Tere, Peter. Ja Alicia! Malcolm! Tore teid mõlemaid näha.”
See on Lacey ema Melanie Kilduff, kes tuleb meie poole, lai naeratus näol. Ta kallistab kõigepealt ema, siis mind, ja kui ta tagasi tõmbub, ei vahi meid enam keegi.
„Aitäh,” pomisen ma. Ma ei tea, mida Melanie Declanist arvab; ta pole seda kunagi öelnud. Aga pärast Lacey surma, kui tundus, et kogu maailm vihkab mu peret, kohtles Melanie meid alati hästi. „Aitähist” ei tundu piisavat, aga Melanie silitab mu käsivart, nagu sedagi oleks liiga palju öeldud, enne kui ta ema ja Peteri poole pöördub.
„Palun istuge, kuhu tahate,” ütleb ta, osutades söögiala poole. „Kohe hakatakse õhtusööki serveerima.”
Ta läheb meie juurest ära, suundudes lauda, kus on tema pere, naaber ja paar minuvanust last, keda ma pole kunagi varem näinud. See on siin linnas piisavalt ebatavaline selleks, et ma ajaksin kaela paremini nägemiseks õieli. Poissi ma hästi ei näe, aga tüdrukut on raske mitte tähele panna. Tal on metsikult lokkis juuksed, mis paistavad peaaegu elus olevat, ja seljas kummaline lilleline kleit, mis oleks nagu vanaema kapist pärit. Võib-olla on tegemist retrokleidiga, ma ei tea. Katrin ei paneks seda surma ähvardusel ka selga. Meie pilgud kohtuvad ja ma
