meeles, et sa ei saa minult enam punast krossigi peale senise iga-aastase ülalpidamise kuni minu surmani, ja ka testamendiga ei jäta ma sulle rohkem midagi.” Ja ta oligi sõna pidanud: oli surnud ja jätnud kõik poegadele, keda oli eluaeg ühes kõigi nende naiste ja lastega käsutanud nagu teenreid, Grušenkat aga ei olnud testamendis maininudki. Kõik see sai hiljem teatavaks. Kuid nõuandeid, kuidas „omaenese kapitaliga ümber käia”, oli ta jaganud Grušenkale rohkesti ning juhatanud talle kätte ka mõnegi „äriotsa”. Kui Fjodor Pavlovitš oli ühe juhusliku „Geschäfti” puhul Grušenkaga esimest korda kokku puutunud ja lõpetanud sellega, et oli Grušenkasse täiesti ootamatult ja meeletult armunud, just nagu mõistuse kaotanud, siis oli vana Samsonov, kes tollal juba hinge vaakus, kõvasti naeru pugistanud. On tähelepanuväärne, et Grušenka oli oma vanatoiga kogu nende tutvuse aja olnud täielikult ja koguni südamest avameelne, ja seda nähtavasti temaga ainukese inimesena siinilmas. Päris viimasel ajal, kui oma armastusega oli äkitselt ette astunud ka Dmitri Fjodorovitš, polnud vanatoi enam naernud. Vastupidi, ta oli ükskord Grušenkale tõsiselt ja karmilt nõu andnud: „Kui juba nende kahe vahel valida, et kas isa või poeg, siis vali isa, kuid ainult tingimusel, et vana kaabakas sinuga kindlasti abiellub ja enne seda veel mõnesuguse kapitali sinu nimele kirjutab. Kuid kapteniga ära jahmerda, see ei vii kuhugi.” Need olid tolle liiderdaja enda sõnad, mis ta Grušenkale ütles, sest tundis lähenevat surma juba siis ette, ja viis kuud pärast sedasinast nõuannet ta surigi. Ma märgin veel möödaminnes, et meie linnas teadsid tollal küll paljud Karamazovite – isa ja poja – jaburast ning loomuvastasest rivaalitsemisest, mille objektiks oli Grušenka, kuid vähe küll, kes oleks tollal taibanud seda tõelist mõtet, mis oli Grušenka enese suhtumises kummassegi neist, vanamehesse ja tema pojasse. Grušenka mõlemad teenijannadki tunnistasid hiljem kohtus (juba pärast koletut katastroofi, mille kirjeldamine seisab alles ees), et Dmitri Fjodorovitši olevat Agrafena Aleksandrovna oma kodus vastu võtnud vaid suurest hirmust, kuna too olevat „ähvardanud tappa”. Teenijannasid oli tal kaks: üks väga vana köögitüdruk, kaasas juba tema vanematekodust, haige ja peaaegu kurt, ning tolle lapselaps, nooruke ja tragi, umbes kahekümneaastane neiu, Grušenka toatüdruk. Grušenka ise elas väga kokkuhoidlikult, kaunis kehvades oludes. Tal oli selles hoovimajas kõigest kolm tuba, mis olid sisustatud perenaise vana mahagonipuust mööbliga, mis oli moes olnud kahekümnendatel aastatel. Kui Rakitin ja Aljoša tema juurde jõudsid, oli juba üsna hämar, kuid tubades polnud veel valgust süüdatud. Grušenka lamas oma võõrastetoas suurel ja rohmakal, juba ammu kulunud ning siit-sealt aukliku nahkpolstriga kõval diivanil, millel oli mahagoni imiteeriv seljatugi. Pea all oli tal kaks oma voodist võetud valget sulgpatja. Ta lamas liikumatult ja sirgelt selili, mõlemad käed kukla all. Ta oli end ilusasti riidesse pannud, nagu ootaks kedagi: seljas must siidkleit ja peas kerge pitstanu, mis talle imehästi sobis; õlgade ümber oli pitsrätik, mida hoidis eest koos massiivne kuldpross. Kindlasti ootas ta kedagi, lamades seal kuidagi tusasena ja kärsituna, näost pisut kahvatu, huuled ja silmad hõõgvel, müksides parema jala varbaotstega kannatamatult diivani käetuge. Vaevalt olid Rakitin ja Aljoša majja sisse astunud, kui tekkis lausa väike sagin: eestoaski oli kuulda, kuidas Grušenka diivanilt kähku üles kargas ja äkki kohkunult hüüdis: „Kes seal on?” Kuid toatüdruk tuli külalistele vastu ja hüüdis omakorda prouale:
„Ei ole tema, need on teised, neist pole midagi.”
Mis sel Grušenkal küll olla võis, ei osanud omaette pomisev Rakitin Aljošat kättpidi võõrastetuppa juhatades arvata. Grušenka seisis diivani ees, just nagu oleks ikka veel kohkvel. Tema tumeruugest patsist oli vallandunud üks tihe juuksesalk, mis äkitselt tanu alt välja pääses ning tema paremale õlale langes, kuid ta ise ei märganudki seda ega hakanud ka kohendama, kui oli külalisi näinud ja nad ära tundnud.
„Või sina, Rakitka? Sa ajasid mulle päris hirmu peale. Ja kes sul siin veel on? Kes on su kaaslane? Issand, näed sa siis, kes sul nüüd kaasas on!” hüüatas Grušenka, kui tema silm juba Aljošat seletas.
„Käsi ometi küünlad tuua!” lausus Rakitin sundimatul moel nagu mõni eriti lähedane isik, kellel oleks justkui koguni õigus olnud siin majas korraldusi jagada.
„Küünlad… jah, muidugi, küünlad… Fenja, too talle küünal… Einoh, nüüd leidsid küll aja teda siia tirida!” hüüatas Grušenka taas, viidates peanõksakuga Aljoša poole, pöördus siis peeglisse vaatama ning hakkas kahe käega oma patsi kohendama. Jäi mulje, nagu poleks ta rahul.
„Või siis nüüd ei ole jälle hea?” oli Rakitin silmapilk peaaegu solvunud.
„Sa ehmatasid mu ära, Rakitka, saad aru!” – Grušenka pöördus ringi ja naeratas Aljošale. „Ära sina mind karda, Aljoša, kullake, sinu üle olen ma ütlemata rõõmus, sa mu ootamatu külaline! Aga sina, Rakitka, ehmatasid mu ära: mina ju kartsin, et Mitka trügib sisse, saad aru, ma vedasin teda eile ninapidi – võtsin talt ausõna, et ta mind usub, ja ise valetasin talle! Ma ütlesin, et lähen kogu õhtuks oma vanamehe Kuzma Kuzmitši poole ja loen koos temaga ööseni raha. Ma käin ju iga nädal tema juures, võtame ühe terve õhtu arveid kokku. Me paneme ukse lukku, vana klõbistab arvelaual ja mina istun ning kannan raamatutesse sisse – ta usaldab ainult mind. Mitja jäigi uskuma, et ma olen seal, ja mina istun hoopis luku taga ning ootan siin üht sõnumit. Kuidas Fenja teid küll sisse laskis! Fenja, Fenja! Mine jookse väravasse, tee lahti ja vaata ringi, ega kaptenit kuskil näha ole! Võib-olla on kuhugi peitu pugenud ja valvab, ma kardan hirmsasti!”
„Ei ole kedagi, Agrafena Aleksandrovna, ma vaatasin just alles igasse kanti, ja ma olen käinud ühtelugu praost piilumas, ma värisen ju ise niisamuti hirmust.”
„Vaata, et aknaluugid kinni oleksid, Fenja, ja kardina peab alla laskma – noh, niiviisi on hea!” Ta laskis rasked kardinad ise alla: „Sest nii kui ta tuld näeb, tormab siia. Mitjat, sinu venda, Aljoša, kardan ma täna.” Grušenka rääkis valjusti, kusjuures ta oli küll ärevil, kuid ühtlasi just nagu mingis vaimustuses.
„Miks sa seda Mitenkat just täna nii väga kardad?” uuris Rakitin. „Sa ei paista tema seltsis sugugi hirmul olevat, tema tantsib ju sinu pilli järgi.”
„Ma ütlesin sulle ometi, et ootan üht sõnumit, üht säärast kuldaväärt sõnumit, nii et Mitjat poleks praegu kohe põrmugi siia vaja. Ja ma tunnen, et ega ta jäänudki uskuma, et mina Kuzma Kuzmitši poole lähen. Kindlasti istub ta praegu seal Fjodor Pavlovitši maja tagaaias ja valvab mind. Aga kui ta on juba sinna istuma jäänud, siis ta muidugi siia ei tule, ja seda parem! Kuzma Kuzmitši pool käisin ma ju siiski ära, Mitja ise oli mulle veel saatjaks, ma ütlesin, et jään sinna südaööni ja tulgu mulle tingimata vastu, et mind öösi koju saata. Ta läks minema, ma istusin siis vanamehe juures oma kümme minutit ja – kähku siia tagasi, oi, kuidas ma kartsin, tulin jooksuga, et ei juhtuks jälle temaga kokku.”
„Ja kuhu sa siis ennast nii kangesti ehtinud oled? Näe, missugune huvitav tanu endal peas?”
„Küll oled sina, Rakitin, ikka ise uudishimulik! Ma ju ütlesin sulle, et ootan üht sõnumit. Ja kui see tuleb, siis lendan linnutiivul – ei te mind siis enam siin näe. Ja selleks olen ma ennast ka ehtinud, et parajal hetkel valmis olla.”
„Ja kuhu sa siis lendad?”
„Kes kõike teada tahab, läheb ruttu vanaks.”
„Vaata aga vaata! Nii rõõmus ise… Ma ei ole sind veel kunagi sellisena näinud. Üles löödud, nagu hakkaks ballile minema,” takseeris Rakitin teda.
„Eks sina tead ballidest kangesti palju!”
„Ja sina tead või?”
„Ma olen balli näinud. Tunamullu pidas Kuzma Kuzmitš poja pulmi, mina vaatasin rõdult. Ja mis ma üldse sinuga seletan, Rakitka, kui mul seisab siin niisugune vürst!
