Agrafena Aleksandrovnat” ja saatis selle vanamehele. Vanamees mõtles natuke ja käskis siis teenripoisil juhatada külaline saali, vanaeide saatis ta allkorrusele viima nooremale pojale käsku tulla silmapilk üles tema juurde. See noorem poeg, ligikaudu kaksteist verssokit üle kahe arssina ja mõõtmatu jõuga mees, kes ajas habet ning kandis saksapärast riietust (Samsonov ise pooldas kaftanit ja habet), tuli viivitamata ja sõnagi ütlemata üles. Nad kõik värisesid isa ees. Ei saa öelda, et isa oleks kutsunud noormehe hirmust kapteni ees, sest loomult polnud ta argade killast, kuid seda oli vaja igaks juhuks, rohkem nagu selleks, et oleks tunnistaja. Saadetuna pojast, kes teda käe alt hoides toetas, ja teenripoisist, purjetas ta lõpuks saali. Võib arvata, et teda valdas ka üsna suur uudishimu. Saal, kus Mitja ootas, oli suur, sünge ja hinge surmani masendav ruum läbi kahe korruse, vääriga, marmorit imiteerivate seinte ja kolme suure, katetes kristallkroonlühtriga. Mitja istus eesukse kõrval toolil ja ootas närvilise kannatamatusega oma saatust. Kui vanamees vastasuksel, umbes kümne sülla kaugusel tema toolist, nähtavale ilmus, kargas ta püsti ning läks sõjaväelase kindlate arssinapikkuste sammudega talle vastu. Riides oli Mitja viisakalt: seljas kinninööbitud saterkuub, näpus ümmargune kõvakübar, mustad kindad käes, täpselt nagu kolm päeva tagasi kloostris vagamehe juures perekondlikul kokkusaamisel Fjodor Pavlovitši ja vendadega. Vanamees ootas teda väärikalt ja rangelt, püstijalu, ja Mitja tundis silmapilk, et senikaua kui tema lähenes, vaatas ootaja ta täpselt üle. Mitjat rabas ka Kuzma Kuzmitši nägu, mis oli viimasel ajal erakodselt tursunud: alumine, juba niigi paks huul paistis nüüd nagu mingi ripendav latakas. Väärikalt ja sõnatult kummardas ta külalisele ning osutas tugitoolile diivani juures, ise aga sättis ennast pikkamisi, poja käele toetudes ja vaevaliselt ägisedes istuma diivanile Mitja vastas, nii et viimane tundis tema valulist pingutust nähes kohe südames kahetsust ja piinlikkust oma praeguse tühisuse pärast nii väärika isiku ees, keda ta oli võtnud häirida.
„Mida te minult soovite, mu härra?” lausus lõpuks vanamees, kui oli ennast istuma saanud, aeglaselt, sõnahaaval ja rangelt, kuid viisakalt.
Mitja võpatas, tõusis juba püsti, kuid istus uuesti. Ja samal hetkel hakkas ta valjusti, kiiresti, närviliselt rääkima, žestide saatel ja lausa ekstaatiliselt. Oli näha, et mees on jõudnud viimse piirini, on kadunud mees ja otsib viimset väljapääsu, ning kui ei õnnestu leida, kaob kas või silmapilk märga hauda. Küllap mõistis vana Samsonov seda kõike üheainsa hetkega, kuid tema nägu jäi muutumatuks ja külmaks nagu puukujul.
„Aulisim Kuzma Kuzmitš on arvatavasti juba rohkem kui ühe korra kuulnud minu vastasseisudest mu isa Fjodor Pavlovitš Karamazoviga, kes on mind paljaks röövinud, võtnud mult minu lihase ema pärandi… sest kogu linn kajab juba sellest… seepärast, et siin pasundavad kõik kõigest, millest poleks tarvis… Ja peale selle võis see teatavaks saada ka Grušenkalt… palun vabandust: Agrafena Aleksandrovnalt… minu poolt väga lugupeetud ja kõrgesti austatud Agrafena Aleksandrovnalt…” – nõnda oli Mitja alustanud ja juba esimeste sõnade juures järjega segi läinud. Kuid me ei too siin ära kogu tema kõnet sõna-sõnalt, vaid esitame üksnes kokkuvõtte. Asjalugu olevat järgmine, et tema, Mitja, oli juba kolm kuud tagasi pidanud nimelt (ta ütles „nimelt”, selle asemel et öelda „nimme”) nõu kubermangulinna advokaadiga, „kuulsa advokaadiga, Kuzma Kuzmitš, see tähendab Pavel Pavlovitš Korneplodoviga, kellest te olete arvatavasti kuulnud. Kõrgelaubaline, peaaegu riigimehe mõistusega mees… ta tunneb teid… ütles kõigiti tunnustavaid sõnu…” – juba teist korda kaotas Mitja järje käest. Kuid järje kaotamine ei peatanud teda, ta hüppas neist kohtadest kähku üle ning kihutas aina edasi. Noh, ja seesama Korneplodov olevat Mitjat põhjalikult küsitlenud ning läbi vaadanud dokumendid, mis Mitjal talle ette tuua olid (dokumentide asjus väljendus ta ebamääraselt ning ruttas sellest kohast eriti kähku üle), ning avaldanud, et Tšermašnja küla peale, mis oleks õiguse järgi pidanud ema pärandina kuuluma temale, Mitjale, olevat tõesti võimalik esitada hagi ja rabada sellega vana nadikaela… „sest et kõik uksed ei ole ometi kinni, õigus teab, kust läbi saab”. Ühesõnaga, olevat lootust saada Fjodor Pavlovitšilt juurdemaksu umbes kuus tuhat või koguni seitse, kuna Tšermašnja väärtus on vähemalt kakskümmend viis tuhat, see tähendab kindlasti kakskümmend kaheksa, „kolmkümmend, kolmkümmend, Kuzma Kuzmitš, kuid mina, kujutage ette, ei ole sellelt julmalt mehelt veel täit seitsetteistkümmendki välja võtnud!… Nojah, aga eks mina, Mitja, jätnud ju toona kõik pooleli, sest ma ei ole nende õigusasjade peale nii hakkaja, ja kui ma viimaks siia sõitsin, löödi mind vastuhagiga oimetuks,” (selle koha peal läks Mitja uuesti segi ja hüppas jälle järsult üle) „nii et, ütleme, kas teie, aulisim Kuzma Kuzmitš, ei tahaks võtta endale kõiki minu õigusi selle jõletise vastu, nii et minule annaksite vaid kolm tuhat… Te ei kaotaks ju ühelgi juhul, seda ma vannun, vannun oma au nimel, vaid vastupidi, võite saada kolme tuhande asemel kuus või seitse… Peaasi, et saaks aga asja lõpule viia, kas või kohe täna. Ma teen teile notari juures kõik korda, või kuidas see käib… Ühesõnaga, ma olen valmis tegema kõik, andma kõik dokumendid, mida te nõuate, kirjutama kõigele alla… ja me teeksime selle paberi otsekohe, ja kui võimalik oleks, kui vaid võimalik oleks, siis kohe täna ennelõunal… Teie annaksite minule need kolm tuhat kätte… sest missugune kapitalist siin linnas teie vastu saaks… ja sellega päästaksite mind… ühesõnaga, te päästaksite minu vaese pea ülimalt õilsaks ürituseks, kõige üllamaks asjaks üldse, võiks öelda… sest minus elavad üllaimad tunded ühe teatud daami vastu, keda teie liigagi hästi tunnete ja kelle eest isalikult hoolt kannate. Ma ei oleks teie juurde tulnudki, kui see hool poleks isalik. Ja kui soovite, palun väga, siin on kolm tegelast peadpidi kokku põrganud, sest saatus – see on õudus, Kuzma Kuzmitš! Realism, Kuzma Kuzmitš, realism! Ja kuna teie olete juba ammu mängust väljas, jääb vaid kaks tegelast, nagu ma olen juba öelnud, mis on võib-olla kohmakas, kuid ma ei ole literaat. See tähendab, et üks neist tegelastest olen mina, teine aga – see jõletis. Niisiis, valige: kas mina või see jõletis? Nüüd on kõik teie kätes – kolm saatust, liisk kahe peale… Vabandage, ma läksin omadega segi, kuid te saate aru… ma näen teie aulikest silmadest, et te saite aru… Ja kui te aru ei saanud, kaon juba täna märga hauda, punkt!”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
