ole ma siiski veel andeks andnud,” lausus ta nüüd kuidagi ähvardavalt, silmad maas, otsekui räägiks vaid iseendaga. „Võib-olla võtab süda alles hoogu, et andeks anda. Mul on oma südamega veel võitlemist. Tead sa, Aljoša, ma olen oma viis aastat kestnud nuttu kangesti armastama hakanud… Võib-olla armastangi ma koguni oma hingehaava ja sugugi mitte toda haavajat ennast!”
„Noh, tolle mehe nahas ma küll ei tahaks olla!” kähistas Rakitin.
„Ega olegi, Rakitka, seda aega ei tule kunagi, et sina tema nahas oleksid. Sina hakkad mulle kingi õmblema, Rakitka, see on see töö, mille peale ma su edaspidi panen, kuid säherdust naist nagu mina sinu silmad küll ei näe… Ja võib-olla ei näe temagi silmad…”
„Tema silmad või? Aga misjaoks sa ennast siis ehtisid?” pilkas Rakitin sapiselt.
„Ära heida mulle ehtimist ette, Rakitka, sa ei tunne mu südant veel tervenisti! Kui tahan, kisun kõik seljast, kohe kisun, kohe praegu,” hüüdis ta kõlaval häälel. „Ei tea sina, Rakitka, milleks mulle see ehtimine! Võib-olla astun tema ette ja küsin: „Kas oled mind niisugusena näinud või ei ole veel?” Ta jättis mu maha, kui ma olin seitseteist, nääpsuke, tiisikushaige nutupill. Nüüd lähen istun ta kõrvale, võlun ta ära, sütitan ta südame ja ütlen: „Said siis näha, missugune ma praegu olen – ja nüüd pühi suu puhtaks, armuline härra, sõid ja jõid seal sinagi, suhu ei saand midagi!” – palun väga, võib-olla oli mul vaja ennast ehtida just selle jaoks, Rakitka,” naeris Grušenka lõpuks õelalt. „Ma olen pöörane, Aljoša, ma olen viha täis. Ma kisun endal need ilusad riided seljast, moonutan enda ära, kõik selle ilu, põletan näo inetuks, lõigun noaga armiliseks, lähen kerjama! Tuleb tahtmine – ei lähe ma praegu kuhugi ega kellegi juurde, tuleb tahtmine – saadan hommepäev Kuzmale tagasi kõik, mis ta mulle on kinkinud, samuti kõik tema raha, ning olen eluaeg päevatööline!… Kas sina, Rakitka, arvad, et ma seda ei julge? Julgen küll, kas või kohe, ma võin kõike teha, ainult ärge mind vihale ajage… ja tolle kihutan minema, tollele näitan trääsa, tema silmad mind ei näe!”
Viimaseid sõnu karjus ta juba hüsteeriliselt, kuid ei pidanud nüüd enam ka ise vastu, kattis näo kätega, viskus patja ja hakkas uuesti nutust vappuma. Rakitin tõusis püsti.
„Aeg on ümber,” ütles ta, „on hilja, pärast ei lasta kloostrisse enam sisse.”
Grušenka oli silmapilk jalul.
„Kas sa tahad tõesti ära minna, Aljoša!” hüüatas ta valusas imestuses. „Mida sa küll minuga praegu teed: sa äratasid mu hinge üles, piinasid mu ära, ja nüüd tuleb jälle öö – ja ma pean jälle üksi jääma!”
„Ta ei saa ju sinu juures ööbida! Või kui tahab, jäägu! Mina võin ka üksi ära minna!” viskas Rakitin mürgist nalja.
„Ole vait, sa õel hing!” käratas Grušenka talle vihaselt, „sina pole mulle kunagi niisuguseid sõnu öelnud, nagu tema täna tuli mulle ütlema.”
„Mis ta sulle siis nii väga ütles?” porises Rakitin ärritunult.
„Ma ei tea, ma ei oska öelda, ei oska sugugi seletada, mis ta mulle nii väga ütles, kuid südamesse see läks, ta pööras mu südame ringi… Ta on esimene ja ainus inimene, kellel minust kahju hakkas! Sina taevaingel, miks ei tulnud sa varem!” – Grušenka langes äkitselt Aljoša ette otsekui ekstaasis põlvili. „Ma olen eluaeg oodanud niisugust nagu sina, ma teadsin, et kunagi tuleb keegi niisugune ja annab mulle andeks. Ma olen uskunud, et ka mind madalat hakkab kord keegi armastama, ja mitte ainult rõvedusehimus!…”
„Mis head ma sulle siis nii väga tegin?” naeratas Aljoša talle liigutatult vastuseks, kummardudes tema poole ja võttes hellalt tema käed. „Ulatasin sibula, üheainsa hästi väikese sibula, ja ainult, ja ainult!…”
Ja nende sõnadega puhkes ta ise nutma. Sel hetkel kostis vöörusest müra, keegi tuli eestuppa; Grušenka kargas püsti nagu kohutavas ehmatuses. Fenja tormas suure lärmiga sisse.
„Proua, kullake, proua, kuller jõudis kohale!” hüüdis ta rõõmsasti ja hingeldades. „Teile on Mokrojest tarantass järele tulnud, postipoiss Timofei, troikaga, kohe rakendatakse uued hobused ette… Kiri, kiri, proua, palun, siin on kiri!”
Kiri oli Fenja käes, ja ta vehkis sellega õhus kogu aja, kuni rääkis. Grušenka haaras talt kirja ja läks sellega küünla juurde. See oli vaid lühisõnum, mõni rida, ta luges selle ühe hetkega läbi.
„Ja kutsubki!” karjatas Grušenka, üleni kahvatu, nägu virilas naeratuses moondunud. „Vilistab! Et rooma, kutsa!”
Kuid ainul ühe hetke seisis Grušenka otsekui kõheldes: äkitselt lahvatas veri talle pähe ja pani tal põsed lõkendama.
„Ma lähen!” hüüdis ta. „Viis aastat minu elust! Hüvasti! Jää hüvasti, Aljoša, mu saatus on otsustatud… Minge, minge, minge nüüd kõik mu juurest minema, et ma teid enam ei näeks!… Grušenka lendab uude ellu… Ära mõtle ka sina, Rakitka, minust halvasti! Võib-olla lähen ma surma! Oeh! Nagu purjus oleksin!”
Ta jättis nad sinnapaika ja jooksis oma magamistuppa.
„Noh, nüüd ei ole tal enam mahti meiega õiendada!” porises Rakitin. „Lähme, muidu hakkab see naiste kisa viimaks veel uuesti peale, see nutune karjumine tüütas mu juba ära…”
Aljoša laskis end masinlikult toast välja viia. Õuel seisis tarantass, hobuseid rakendati lahti, askeldus käis laterna valgel. Avatud väravast toodi parajasti sisse värskeid troikahobuseid. Kuid vaevalt olid Aljoša ja Rakitin välistrepist alla astunud, kui Grušenka magamistoa aken löödi pärani ja tema kõlav hääl hüüdis Aljošale järele:
„Aljošetška, vii veli Mitenkale terviseid ja ütle talle, et ärgu mõelgu minust, nurjatust, pahasti! Ja veel ütle talle edasi minu sõnad: „Grušenka sai lurjusele, ja mitte sulle, aadlimehele!” Ja veel ütle seda, et Grušenka armastas teda ühe tunnikese, kõigest tunnikese, – nii et pidagu siitsaadik seda ühte tunnikest eluaeg meeles, ütle talle, et see on Grušenka käsk eluksajaks!…”
Tema hääl uppus lõpuks nuuksetesse. Aken kolksatas kinni.
„Hm, hm!” ilkus Rakitin naerda. „Ise võttis vend Mitjal hinge välja, ja nüüd käsib veel eluaeg meeles pidada. Sihuke lihahimu!”
Aljoša ei vastanud, ta poleks nagu kuulnudki: ta astus Rakitini kõrval kiiret sammu, otsekui oleks tal kohutav rutt; ta liikus nagu unes, käis nagu masin. Rakitinit torkas äkitselt miski, just nagu oleks puudutatud värsket haava sõrmedega. Ta polnud äsja küll sugugi seda oodanud, kui ta Grušenka ja Aljoša kokku viis; juhtunud oli midagi sootuks muud, mitte aga see, mida tema nii väga oli tahtnud.
„Too mees on poolakas, too tema ohvitser,” hakkas ta end talitsedes uuesti rääkima, „ja ta ei olegi praegu enam ohvitser, vaid teenis kuskil Siberis tolliametnikuna, kuskil Hiina piiril, nii et on lihtsalt mingi armetu poolakaniru. Räägitakse, et ta olevat koha kaotanud. Küllap kuulis kuskilt, et Grušenkal on kapitali siginenud, ja tuli tagasi – see ongi kogu see ime!”
Aljoša ei teinud jälle kuulmagi. Rakitini kannatus katkes.
„Kas arvad, et nüüd pöörasid patuse ümber?” naeris ta Aljošale õelalt. „Et juhatasid hoora õigele teele? Ajasid seitse kuradit välja? Näed siis nüüd, kus need imed, mida me ennest ootasime, lõpuks sündisid!”
„Jäta
