põles Aljoša südames, miski täitis teda äkitselt peaaegu valuga, vaimustusepisarad murdsid tema hingest välja… Ta sirutas käed, karjatas ja ärkas…
Ikka puusärk, ikka see lahtine aken ja ikka vaikne, väärikas ning selge evangeeliumilugemine. Kuid Aljoša ei kuulanud enam, mida loetakse. Imelik, ta oli uinunud põlvitades, kuid seisis nüüd jalgadel, ja järsku läks ta, nagu kohalt paisatuna, kolme kiire ja kindla sammuga otse puusärgi juurde. Ta riivas koguni isa Paissit, ent ei pannud seda ise tähele. Isa Paissi tõstis hetkeks silmad raamatult tema peale, kuid pööras siis pilgu taas ära, kuna mõistis, et noorukiga on toimunud midagi kummalist. Aljoša vaatas umbes pool minutit puusärki, kinnikaetud, liikumatut, sirgelt lamavat surnukeha puusärgis, rinnal ikoon ja laubal, peakotil kaheksa haruga rist. Aljoša oli just praegu kuulnud tema häält, ja see hääl kõlas tal alles kõrvus. Ta kuulatas veel, ta ootas veel häält… kuid äkitselt pöördus ta järsult ümber ja läks kambrist välja.
Ta ei jäänud ka välistrepil seisma, vaid läks ruttu alla. Tema vaimustusest pakil hing ihkas vabadust, ruumi, avarust. Tema pea kohal kummus lai ja pilgule hõlmamatu taevakuppel, täis vaikseid säravaid tähti. Seniidist silmapiirini kulges alles ähmane, kaheks hargnev Linnutee. Peaaegu liikumatu jahe ja vaikne öö kattis maad. Peakiriku valged tornid ja kuldsed kuplid helkisid vastu safiirsinist taevast. Külluslikud sügislilled maja ümber peenardel olid hommikuni unne vajunud. Maine vaikus oleks nagu taevasega ühte sulanud, maine ja tähtede saladus teineteiseni ulatunud… Aljoša seisis ja vaatas – ning korraga langes ta nagu niidetult maha.
Ta ei teadnud, miks ta maad embab, ta ei andnud endale aru, miks oli tal nii talitsematu igatsus seda suudelda, suudelda kogu maad tervenisti, ta suudles seda nuttes, nuuksudes ja oma pisaratega kastes, ning tõotas meeletumas palangus seda armastada, armastada igavesti. „Kasta maad omaenese rõõmupisaratega, ja armasta neidsinaseid oma pisaraid…” kajas hääl tema hinges. Miks ta nuttis? Oh, ta nuttis, oma vaimustuses koguni nende tähtede pärast, mis talle sellest põhjatusest vastu särasid, ja ta „ei häbenenud sedasinast meeletust”. Just nagu oleksid kõikidest nendest loendamatutest Jumala maailmadest lähtuvad niidid tema hinges korraga kokku saanud, ja see hing värises üleni, „puutudes kokku teiste maailmadega”. Ta oleks tahtnud kõigile kõik andeks anda ja kõigilt andestust paluda, oh, mitte enda pärast, vaid kõigi eest, kõige pärast ja kõiges, sest hinges helises jälle, et „teised paluvad ka minu eest”. Kuid iga hetkega tundis ta ilmsi ja peaaegu kombatavalt, kuidas tema hinge laskub miski, mis on kindel ja vankumatu nagu see taevavõlv. See oli just nagu mingi idee, mis püüdis kuju võtta, vallutas tema mõistuse – ja seda juba eluksajaks ning igavesti. Maha oli ta langenud nõrga noorukina, kuid püsti tõusis juba eluksajaks vankumatu võitlejana ning ta tajus ja tundis seda ise äkitselt sellelsamal oma vaimustuse silmapilgul. Ja mitte kunagi, mitte kunagi enam kogu oma eluaja jooksul ei suutnud Aljoša seda silmapilku unustada. „Keegi külastas sel tunnil minu hinge,” ütles ta hiljem alati vankumatus usus oma sõnadesse…
Kolm päeva hiljem lahkus Aljoša kloostrist, mis vastas ka tema õndsa vagamehe öeldud sõnale, tema käsule „viibida maailmas”.
I
Ent Dmitri Fjodorovitš, keda Grušenka oli uude ellu lennates „käskinud” veel viimast korda tervitada ja kelle oli määranud igavesti meeles pidama tema tund aega kestnud armastust, oli selsamal silmapilgul, teadmata midagi Grušenka käekäigust, ise kohutavas segaduses ning hädas. Ta oli viimased kaks päeva olnud säärases kujuteldamatus seisundis, et oleks tõesti võinud saada peaajupõletiku, nagu ta ise hiljem ütles. Aljoša polnud osanud teda eelmise päeva hommikul üles otsida, vend Ivan aga polnud suutnud samal päeval korraldada nende kokkusaamist trahteris. Pererahvas, kellelt ta korterit üüris, varjas tema käike tema enese käsul. Ja tema oli need kaks päeva sõna otseses mõttes rabelnud igas suunas, nagu ta hiljem ise ütles, „võideldes oma saatusega ja püüdes end päästa”, ning oli koguni mõneks tunniks ühe kibekiire äriasja pärast linnast lahkunud, sellest hoolimata, et tal oli olnud kohutav hirm ära minna ja Grušenkat hetkekski järelevalveta jätta. See kõik tuli hiljem väga üksikasjalikult ja dokumenteeritult ilmsiks, kuid praegu mainime vaid kõige hädavajalikumaid tõsiasju tema elu neist kahest hirmsast päevast enne õudset katastroofi, mis oli nii äkitselt tema saatuse kohal prahvatanud.
Grušenka oli teda küll tõesti ühe tunnikese südamest ja siiralt armastanud, see on tõsi, kuid oli teda tollal ka mitmel korral päris julmalt ning halastamatult piinanud. Peaasi, ta polnud osanud Grušenka kavatsustest midagi ära arvata; ka helluse või vägivallaga polnud võimalik temalt midagi välja meelitada: Grušenka poleks mingi hinna eest järele andnud, oleks vaid vihastanud ja talle koguni selja pööranud – seda oli Mitja tookord selgesti mõistnud. Ta oli tookord päris õigesti arvanud, et ka Grušenka ise peab endaga mingit lahingut, on mingites ebatavalistes kõhklustes, kavatseb midagi, kuid ei suuda ega suuda otsustada, ja oletanud seetõttu südamevärinal ning mitte päris alusetult, et Grušenka teda ta armuvaluga mõnel hetkel lausa vihkab. Võib-olla see oligi nõnda, kuid mida Grušenka tegelikult ihkas, seda Mitja ometi ei mõistnud. Temale oli kogu teda piinav küsimus taandunud vaid kahele võimalusele – kas tema, Mitja, või Fjodor Pavlovitš. Siinkohal peab muide kindlasti märkima üht vaieldamatut tõsiasja: Mitja oli täiesti veendunud, et Fjodor Pavlovitš pakub Grušenkale tingimata (kui ei olnudki juba pakkunud) seaduslikku abielu, ja ta ei uskunud hetkekski, et vana maiasmokk loodaks kõigest kolme tuhandega hakkama saada. Seda naist ja ta iseloomu tundes oli Mitja säärasele järeldusele jõudnud. Just seetõttu võiski aeg-ajalt paista, et kogu Grušenka piin ja kogu tema kõhklev olek tulenevad vaid sellest, et ta ei tea, kumba neist valida ja kumb neist talle kasulikum oleks. Kuid seda, et on saabumas too „ohvitser”, too Grušenka elus nii saatuslik mees, kelle tulekut ta nii suure ärevuse ja hirmuga ootas, – seda ei tulnud Mitjal, imelik küll, neil päevil mõttessegi mõtelda. Tõsi, Grušenka oli päris viimastel päevadel temaga rääkides ise sellest väga vait olnud. Ometi oli Mitja temalt eneselt kuulnud kirjastki, mis ta tollelt oma kunagiselt võrgutajalt juba kuu aega tagasi oli saanud, samuti teadis Mitja mõnevõrra ka kirja sisu. Tookord, ühel kurjusehetkel, oli Grušenka talle kirja näidanud, kuid Mitja oli kirja tema imestuseks koguni peaaegu väärtusetuks arvanud. Oleks küll väga raske seletada, miks: võib-olla lihtsalt seetõttu, et rusutuna kogu inetust ja õudsest võitlusest lihase isaga selle naise pärast ei osanud ta ise enam ette kujutada midagi endale hirmsamat ja ohtlikumat, vähemasti tollal. Kuid peigmeest, kes oleks pärast viieaastast kaotsis olekut nüüd järsku kuskilt välja karanud, Mitja lihtsalt ei uskunud, eriti veel seda, et too lähemal ajal saabuda võiks. Ja ka tolle „ohvitseri” esimeses kirjas, mida Mitenkale näidati, oli uue võistleja tulek kõne all väga ebamääraselt: see kiri oli väga udune, väga kõrgelennuline ja tulvil ainult tundlemist. Peab ütlema, et tookord oli Grušenka tema eest varjanud kirja viimaseid ridu, milles oli tagasitulekust juttu pisut täpsemalt. Hiljem meenutas Mitenka liiatigi, et oli tol hetkel Grušenka näos märganud teatud tahtmatut ja uhket põlgust selle Siberist saabunud läkituse vastu. Ja pärast seda polnud Grušenka talle kogu edasisest suhtlemisest tema uue võistlejaga enam sõnagi rääkinud. Ja nõnda siis oli Mitja ohvitseri olemasolu vähehaaval koguni unustanud. Ta mõtles vaid, et saagu mis saab ja tulgu mis tuleb, kuid ähvardav viimane kokkupõrge Fjodor Pavlovitšiga on liiga lähedal ja jõuab lõpplahenduseni enne kõike muud. Ta ootas hinge kinni pidades iga hetk Grušenka otsust ning uskus, et see tuleb kuidagi ootamatult, mingil innustuseviivul. Et äkitselt ütleb Grušenka talle: „Võta mind, ma olen igaveseks sinu!” – ja siis on kõik möödas: ta võtab ja viib Grušenka silmapilk ära maailma otsa. Oh, ta viib tõesti, viib kaugele-kaugele, nii kaugele, kui üldse saab, ja kui mitte maailma otsa, siis kuhugi Venemaa teise otsa, abiellub seal temaga ja elab seal temaga incognito, nii et ükski hing neist enam midagi ei tea – ei siin ega seal ega kuskil mujal. Siis, oh – siis algab otsekohe täiesti uus elu! Sellest teisest, uuest elust, mis on juba „vooruslik” („tingimata
