ära siit neetud paigast – ja kohe sünnib kõik uueks, kõik läheb uut moodi! See oli tema usk ja igatsus.
Kuid see oleks olnud nii vaid asja esimese, õnnliku lahenduse korral. Oli ka teine võimalus, terendas ka teine, kuid juba koguni hirmus lahendus. Kui Grušenka ütleb talle äkitselt: „Hakka astuma, mina ja Fjodor Pavlovitš otsustasime praegu, et ma abiellun temaga, sind pole siia vaja,” – siis… ja siis… muide, Mitja ei teadnud, mis siis saab, ei teadnud viimse hetkeni, selles peab talle küll õiguse andma. Tal ei olnud kindlaid kavatsusi, kuritegu ei olnud läbi mõeldud. Ta jälgis, luuras ja piinles ainult, kuid oli ise siiski valmis vastu võtma vaid oma saatuse esimest, õnnelikku lahendust. Ta tõrjus koguni igasugust muud mõtetki. Ent ka nõnda pidi ta kannatama juba sootuks teistsugust piina, kuna esile oli tõusnud üks kogunisti uus ja kõrvaline, kuid samuti saatuslik ja lahendamatu asjaolu.
Ja nimelt, kui Grušenka tuleks ja ütlekski, et „ma olen sinu, vii mind siit ära”, siis – kuidas ta viib? Kust võtab ta selleks vahendid, raha? Selleks ajaks olid tal nimelt kõik seniajani nii paljude aastate vältel Fjodor Pavlovitši armuandidena pidevalt laekunud sissetulekud viimseni ammendatud. Muidugi, Grušenkal oli raha, kuid Mitjas tuli selles suhtes nüüd ilmsiks kohutav uhkus: ta tahtis teda siit ära viia just ise ja alustada temaga uut elu omaenese, mitte aga tema rahadega; ta ei suutnud kujutledagi, et võtaks Grušenkalt tema raha, ja see mõte pani ta jälestusest lausa piinlema. Ma ei võta siinkohal seda tõsiasja pikemalt jutuks, ei analüüsi seda, vaid möönan ainult üht: säärane oli tema hingeseisund tol hetkel. Seda võisid kaudselt ja peaaegu teadmatult põhjustada tema salajased süümepiinad Katerina Ivanovna raha pärast, mis ta oli varga kombel omastanud. Ühe ees olen juba närukael ja teise ees saaks minust samuti kohe närukael, oli ta mõelnud tookord, nagu ta ise seda hiljem on tunnistanud, ja kui Grušenka teada saab, ega ta siis sihukest närukaela tahagi. Niisiis, kust võtta vahendeid, kust võtta see saatuslik raha? Vastasel korral on kõik kadunud ja kõik jääb olemata, ja – ainuüksi seepärast, et ei jätkunud raha, oh häbi!
Ma ruttan korraks ette: see’p see ongi, et ta teadis vahest, kust seda raha saada, teadis vahest sedagi, kus see raha parajasti on. Midagi täpsemat ma praegu ei ütle, sest pärast tuleb niikuinii kõik ilmsiks; kuid selle, milles seisnes tegelikult tema põhihäda, selle ütlen ma siinkohal, kas või ebaselgelt, siiski välja: et võtta seda kuskil parajasti ootavat raha, mida tal oleks õigus olnud võtta, oleks pidanud kõigepealt tagastama kolm tuhat Katerina Ivanovnale – „või muidu olen ma taskuvaras, olen närukael, ja ma ei taha alustada uut elu närukaelana”, leidis Mitja, nii et ta otsustas kas või kogu maailma ümber pöörata, kui vaja, aga need kolm tuhat tingimata iga hinna eest ja kõigepealt Katerina Ivanovnale tagastada. Sellee otsusele jõudmine oli temas toimunud lõplikult tema elu viimaste tundide vältel, nimelt alates viimasest kokkusaamisest Aljošaga maanteel tol õhtul kaks päeva tagasi, pärast seda, kui Grušenka oli solvanud Katerina Ivanovnat ja Mitja oli Aljoša kirjelduse ärakuulamise järel endale tunnistanud, et on närukael, ning käskinud seda ka Katerina Ivanovnale öelda, „kui see võiks talle natukegi kergendust tuua”. Tookord kohe, samal ööl, kui ta oli vennaga hüvasti jätnud, tundis ta meeletusehoos, et parem oleks kas või „keegi ära tappa ja paljaks röövida, peaasi kui saaks Katjale võla tagastada”. Sest: „Parem juba olgu ma selle tapetu ja paljaksröövitu ees mõrtsukas ja varas, olgu või kõikide inimeste ees, ja parem lähen ma Siberisse, kui et Katjale jääb õigus öelda, et ma petsin teda ja peale selle varastasin veel temalt raha ja lasksin tema raha eest koos Grušenkaga jalga, et vooruslikku elu alustada! Seda ma ei saa!” Nõnda lausus Mitja endale hambaid kiristades, ja ta võis tõesti aeg-ajalt ette kujutada, et lõpetab peaajupõletikuga. Kuid esialgu maadles ta edasi…
Veider lugu: võiks arvata, et säärase otsuse korral ei jäänudki talle üle muud kui meeleheide; sest kust võtta äkitselt nii palju raha, pealegi sihukesel puupaljal vennikesel nagu tema? Kuid ta lootis kogu selle aja lõpuni, et saab need kolm tuhat, et need tulevad kuidagi, lendavad talle ise kätte, langevad kas või taevast. Kuid just nõnda ongi lood nendega, kes oskavad nagu Dmitri Fjodorovitš eluaeg ainult raisata, päritud raha tuulde loopida, kuid kellel pole mingit aimu sellest, kuidas raha saadakse. Tema peas tõusis kohe pärast seda, kui ta kaks päeva tagasi oli Aljošaga hüvasti jätnud, täiesti fantastiline keeristorm ning pööras kõik tema mõtted segi. Nõnda kujuneski, et ta alustas kõige meeletumast ettevõtmisest. Kuid võib-olla paistavadki kõige võimatumad ja fantastilisemad ettevõtmised säärastele inimestele säärastes olukordades just nimelt esimeste ja ainuvõimalikena. Ta otsustas äkitselt minna kaupmees Samsonovi, Grušenka kaitsja jutule ning pakkuda talle üht „plaani” ja saada temalt selle „plaani” tagatisel kogu vajalik raha; ärilisest küljest ei kahelnud ta oma plaanis põrmugi, ta kahtles vaid selles, kuidas suhtub tema pakkumisesse Samsonov ise, kui tal tekib tahtmine vaadata seda plaani lisaks ärilisele veel ka mõnest teisest küljest. Mitja tundis seda kaupmeest küll nägupidi, kuid ei olnud temaga tuttav ja polnud ka kordagi temaga rääkinud. Kuid temas oli millegipärast, ja juba ammugi, juurdunud veendumus, et see vana võrgutaja, kes nüüd niikuinii juba hinge vaakus, ei hakka praegusel hetkel võib-olla üldse vastu tõrkuma, kui Grušenka korraldab oma elu kuidagi ausalt ja abiellub „korraliku mehega”. Ja vähe sellest, et ta vastu ei tõrgu: ta soovib seda ka ise ja aitab sellele kaasa, niipea kui sobiv juhus ette satub. Kas mõnest kuuldusest või Grušenka suust langenud sõnast oli Mitja ühtlasi jõudnud järeldusele, et vanamees eelistaks Fjodor Pavlovitšile võib-olla siiski teda. Niisuguse abiga arvestamine ja kavatsus võtta oma pruut vastu nii-öelda otse tema eestkostja käte vahelt võib ehk paljude meie lugejate meelest näidata Dmitri Fjodorovitši liiga jämedakoelisena ja autuna. Ma võin öelda vaid seda, et Grušenka minevik oli Mitja kujutluses juba lõplikult möödas. Ta vaatas sellele minevikule lõputu kaastundega ja leidis kõige oma leegitseva kire juures, et kui juba Grušenka ütleb talle, et armastab teda ja tuleb talle naiseks, siis sellestsamast hetkest ongi ta täiesti uus Grušenka ning koos temaga ka ta ise täiesti uus Dmitri Fjodorovitš, juba pahedeta, ainult voorustega: nad mõlemad annavad teineteisele andeks ja alustavad oma elu juba sootuks uut moodi. Mis aga puutub Kuzma Samsonovisse, siis teda pidas Mitja selles Grušenka endises, nüüd kadunud minevikus tema elu saatuslikuks meheks, keda Grušenka polnud siiski kunagi armastanud ja kes oli, peaasi, juba samuti „minevik”, oli möödas, nii et teda õieti ei olnudki enam üldse. Liiatigi ei suutnud Mitja teda praegu meheks pidadagi, sest kõik linnas teadsid, et ta on vaid haige inimvare, kellel olid Grušenkaga säilinud veel vaid nii-öelda isalikud suhted, see tähendab hoopis teistel alustel kui varem, ja et see oli juba ammu nõnda, juba peaaegu aastapäevad. Igal juhul oli siin Mitja poolt ka palju lihtsameelsust, sest kõigi oma pahede kõrval oli ta väga lihtsameelne mees. Sellesama lihtsameelsuse tõttu oli ta muide tõsiselt veendunud, et vana Kuzma, kes asutas teise ilma minema, kahetseb siiralt oma kokkuelamist Grušaga minevikus ja et Grušenkal ei ole praegu andunumat kaitsjat ja sõpra kui see nüüd juba kahjutu vanamees.
Järgmisel päeval pärast oma jutuajamist Aljošaga lageda taeva all ning seejärel peaaegu täiesti unetut ööd tuli Mitja kella kümne paiku ennelõunal Samsonovi majja ja käskis endast teatada. See maja oli vana, sünge, väga suur, kahekorruseline ning abihoonete ja hoovimajaga. Allkorrusel elasid Samsonovi kaks abielus poega oma perekondadega, raugastunud õde ja üks vallaline tütar. Hoovimajas asusid tema kaks äriteenijat, ühel neist oli samuti suur perekond. Nii lapsed kui äriteenijad elasid pead-jalad koos oma ruumides, kuid maja ülakorrust kasutas vanamees üksi ega lubanud sinna elama tütartki, kes tema eest hoolitses ja pidi nii kokkulepitud kellaaegadel kui ka kokkuleppimata kutsumiste peale iga kord alt üles isa juurde jooksma, kuigi see tal hinge mattis. Ülakorrus koosnes uhketest tubadest, mis olid sisustatud vanaaegsete kaupmehemajade kombel: seinte ääres pikk igav rida kohmakaid mahagontoole, laes katetega kristallkroonlühtrid, akende vahel seintel sünged peeglid. Kõik need toad seisid täiesti tühjalt, neis ei elatud, sest haige vanamees konutas vaid ühes ruumis, pisikeses magamistoas maja kaugemas otsas, kus teda ümmardas vanaeidest teenijanna, kel oli alati rätik peas, ja teenis „poiss”, kes magas esikus pikal kirstul. Paistes jalgadega vanamehest ei olnud enam kuigivõrd kõndijat ja ta tõusis oma nahktugitoolist vaid harva ning siis talutas vanaeit teda käe alt toetades paar korda üle toa edasi-tagasi.
