tööstressist säästma. Aga advokaadid ja asepresidendid ja finantsjuhid ja VIP-id ja investorid torkasid kõikjal silma ning pealegi oli siiski tegemist interneti-kohtingufirmaga – üritustele üksi ilmumine oli karjäärile kahjulik. Sam veetis õhtud ebamugavas smokingus, tehes veidraid nalju oma veidratest vallalistest tarkvaraarendajatest kaaslastega, juues samal ajal tasuta viinakokteili ja muretsedes, et ei leia kunagi tõelist armastust.
Kui Holly Palentine Baltimore’i keskkoolis tema nohikufassaadi taga laheda isiksuse leidis ja nõustus temaga kooli lõpuballil tantsima ning end õhtusöögile ja kinno viia lubas ja seejärel sisustas tema õhtupoolikuid pärast kooli enda keldris amelemisega, siis arvas Sam, et abiellub kooliaegse kallimaga. Ta mäletas lähestikku tantsimist kevadballil ja kujutluspilti oma pulmapäevast. Siis saatis tüdruk talle gaidilaagrist, kus ta nõustaja oli, kirja ja küsis, kas nad võiksid siiski sõpradeks jääda. Jääda? Sami arvates oli see iseenesestmõistetav. Massachusettsi tehnoloogiainstituudis õppimise ajal olid olnud õhtused kohtingud ühikas, temaga pidudel flirtinud tüdrukud, kõrvuni armumine Short Through the Heart baaridaami (kuigi ta isegi ei proovinud neiuga rääkida) ning poolteist aastat kestnud tõeliselt täiskasvanulik suhe Della Bassette’iga, kes seejärel ülikooli lõpetas ja kolmeks aastaks vabatahtlikuna Zimbabwesse suundus, ja teine poolteist aastat ehtsat tulikuuma kihlasõrmusele viitavat suhet Jenny O’Dowdiga, kes Sami tõepoolest armastas ja soovis temaga terve elu veeta, kuid sattus kogemata semester enne lõpetamist tema toakaaslasega voodit jagama. Kaks korda. Seejärel proovis Sam üksi olla, kuna nii oli tema hinge purustamine ning südame pihuks ja põrmuks tegemine märkimisväärselt vähem tõenäoline. Ta püüdis mitte hoolida, mitte riskida, mitte otsida, veetes aega meessoost sõpradega, üksi puhates, ennast arendades ja kõikidest suhetest loobudes. Ka see ei toiminud. Armastusest hoidumine vähendas kahtlemata haigetsaamise ohtu. Ent ta ei näinud selles mingit mõtet.
Ta ei näinud mõtet mitte sellepärast, et tema näol oleks tegemist ühega nendest, kes peab alati ja lakkamatult kellegagi koos olema, ega ka seepärast, et kaaslase puudumine teinuks teda ebatäiuslikuks, ega isegi seepärast, et see raskendas seksimist, vaid seepärast, et kui ta ei veetnud aega inimestega, keda ta armastas, siis avastas Sam, et enamik aega möödus inimestega, keda ta tõesti ei armastanud. Töökaaslased olid kontoris täitsa sobiv seltskond, kuid pärast tööd välja minnes ei olnud neil millestki rääkida. Viimati ülikooliaegsete sõpradega happy hour’it veetes meenus talle suurepäraselt, miks ta neid vahepeal kohanud pole. Viisakad vestlused sõprade sõpradega tõid kaasa teeseldud huvi asjade vastu, mis tegelikult ei olnud huvitavad.
Pärast idarannikult Seattle’isse kolimist katsetas Sam interneti kohtingulehti ega suutnud uskuda, et ta polnud senise kolmekümne kahe ja poole eluaasta jooksul selle peale varem tulnud. Sam uskus arvutitesse ja programmeerimisse, kodeeritavasse infosse, algoritmidesse, numbritesse ja loogikasse. Ka tema isa oli tarkvaraarendaja ning lisaks arvutiteaduse professor Johns Hopkinsi ülikoolis. Sami oli selles vaimus kasvatatud – arvutid olid tema religioon. Kõik teised kiitsid internetikohtinguid ainsa moodusena kaaslast leida, kui vastav ettevõtmine oli ülikooli avarates vetes nurjunud. Ent Samile meeldisid internetikohtingud, sest nendega ei kaasnenud mingit müstikat. Oletame, et kohtud kellegagi ja ta meeldib sulle ja sina meeldid talle ja te hakkate suhtlema, väljas käima ja kõik läheb hästi ning te saate järjest lähedasemaks, jagate järjest enamat, asute ühist elu looma, armute kõrvuni ja ometigi hüppab teine osapool sinu toakaaslase voodisse, kui sa nädalavahetuseks koju lähed. Arvutid ei lubaks sääraseid ekstreemseid kõrvalekaldeid.
Internetikohtingud ei olnud Sami jaoks veel toiminud, aga raha tõid need korralikult sisse. Selgus, et prioriteedilt oli see pea sama oluline. Ühel töötamiseks liiga ilusal juunikuu hommikul sai terve Sami meeskond ülemuselt napisõnalise sõnumi. „Hoiatan ette ära,“ kirjutas Jamie, „BB päevakord tänaseks SKP-ks: kuidas mõõta inimsüdant?“ Jamie nimetas firma ülitähtsat tegevjuhti, oma ülemuse ülemust BB-ks. Sam jumaldas teda nimevaliku eest. BB hiljutise korralduse kohaselt pidid kõik meeskonnad alustama iga hommikut püstijalu-koosolekuga, mis tähendas, et firma ei raisanud oma geniaalsete arendajate aega päris koosolekuga, vaid lühikese kohtumisega koridoris. Üldjoontes oli tegemist tavalise kestusega nõupidamisega, mille juurde ei kuulunud mugavuselemendid, nagu toolid või saiakesed. Seepärast nimetas Jamie neid SKP-deks ehk seisame-kõik-püsti-koosolekuteks. Sam jumaldas teda ka selle nimevaliku eest, kuid kuna Jamie ei olnud suur täpsuse austaja, sai Sam ühtlasi võimaluse tagasi koju joosta ja mugavamad jalanõud valida.
„Lugu on nüüd järgnev,“ alustas Jamie pärast Sami saabumist, „BB arvab, et vajame paremat reklaamlauset. Mõned kohtingusaidid lubavad „kõige lahedamaid kaaslasi“. Teised uhkeldavad „suurima abielude protsendiga“. BB tahab panust suurendada. Liiga paljud kohtingud lähevad metsa. Liiga paljud abielud lõpevad lahutusega. Mis on parem kohtingutest ja abielust?“
„Seksisemud?“ pakkus Nigel Austraaliast.
„Hingesugulased,“ ütles Jamie, „BB tahab algoritmi, mis aitaks leida hingesugulase. Ja nüüd pöördun ma teie poole. Armastus on keeruline teema. Inimmuutuja on ettearvamatu. Hing ei ole loogiline. Süda ei tagane oma soovidest. Seda on raske defineerida, mõõta ja koodi kirjutada. Aga me oleme arendajad ja see on meie töö. Niisiis ei ole meil valikut. Öelge mulle, mis on lahendus.“
„Tuleb suurendada seksini jõudmise tõenäosust,“ vastas Nigel. „Lõdvema püksikummiga kohtingukaaslased tagavad sagedasema ja kiirema eesmärgi saavutamise. Mida kaugemale sa esimesel kohtingul jõuad, seda rohkem infot on sul seksuaalse sobivuse kohta.“
„See ei toimiks,“ vaidles New Delhist pärit Rajiv, „kohtingud on nõmedad.“ Selles osas olid kõik arendajad, kui Nigel välja arvata, ühel nõul.
„See pole üldse lõbus,“ ütles Mumbaist pärit Gaurav.
„See on äärmiselt ebamugav,“ ütles Assamist pärit Arnab.
„Ja kõik valetavad,“ ütles Chennaist pärit Jayaraj. Samist oli pärast arendajakarjääri alustamist saanud India viie osariigi ekspert: Delhi, Assam, Maharashtra, Tamil Nadu, Lääne-Bengal. „Kohtingul jätad sa endast palju hullema mulje kui päriselus,“ jätkas Jayaraj. „Sa ei suuda moodustada kahte lauset, sealjuures täieliku idioodi muljet jätmata. Sa kokutad ja tõstatad veidraid teemasid ning valmistad endale tohutult piinlikkust. Sa ei ole päriselt selline.“
„Või sa esitled end paremana, kui tegelikult oled,“ lisas Sam, „mis on samuti vale. Paned ennast uhkelt riidesse, teed soengu ja põhjaliku meigi, aga tegelikkuses kõnnid terve päeva mööda maja joogadressides ja patsikummiga.“
„Põhjalik meik?“ küsis Jamie ja kortsutas kulmu.
„Patsikumm?“ mõtiskles Jayaraj.
„Meil on vaja kolmandat osapoolt,“ pakkus Arnab, „nagu hinduistlikud astroloogid, kes tunnevad kõiki küla elanikke tervete põlvkondade vältel ja sõlmivad abielusid, mis kestavad sünnist surmani.“
„Mitmetes kultuurides on kosjasobitajad. Jaapanis nakodo’d. Juutidel shadchen’id.“ Gaurav oli Santa Cruzi ülikoolis antropoloogiat õppinud. „Terved ajastud annavad arutlust ja moodustavad ühtse tõdemuse.“
„Millise?“ küsis Jamie.
„Kelleks inimesed ennast peavad ja mida nad enda arvates tahavad ei vasta sellele, kes nad tegelikult on või mida nad soovivad,“ lausus Gaurav targalt. „Õppinud ja mõnikord maagiliste oskustega vanad õpetajad leiavad sulle kaaslase vastavalt sinu tegelikule isiksusele ja tegelikule sobivusele.“
„Meil ei ole siin ühtegi vana õpetajat,“ märkis Jamie.
„Ei, aga meil on midagi veel paremat,“ lausus
