igatsedes. Juba kahenädalane lahusolek tekitas temas leina. Ta tajus seda füüsiliselt. Tal oli tunne, nagu üks tema kopsudest oleks puudu. Ja ta nautis iga hetke sellest.
Esimese päeva hilisõhtul hotelli naastes ostis ta Tottenham Court Roadilt Hiina toitu ja leidis õnneküpsisest tarkusetera: „Lahusolek õpetab südame armastama.“ Ta saatis selle sõnumiga Meredithile.
„Täielik vale,“ kirjutas too vastuseks. „Lahusolek ajab hulluks.“
Sam hõljus tagasi hotelli, valmistus voodisse minema ja helistas Meredithile.
„Kuidas hulluks?“ küsis ta.
„Ma olen tööl,“ vastas Meredith.
„Tööl? Seal on kell viis läbi. Mine koju ja helista mulle.“
„Ma lähen Nataliega välja. Räägime äkki homme?“
„Ainult juhul, kui sa hulluks minemisest täpsemalt räägid,“ vastas Sam.
„Homme,“ lausus Meredith ja Sam jäi magama. Pool kuus hommikul hakkas videokõne rakendus häält tegema. See jõudis jupp aega häälitseda, kuni Sami unenägu veealusest takistusrajast muundus veealuseks takistusrajaks, mille läbimise auhinnaks oli kella helistamine.
„Mmm... klen,“ pomises Sam.
„Heiiii,“ hüüdis Meredith malbel pehmel ja purjus häälel.
„Hmph,“ vastas Sam.
„Kas sa kuuled?“
„Hmhmph.“
„Kas sa oled mingis koopas?“
„Ei ole koopas.“
„Ma ei näe midagi.“
„Pime on.“
„Miks?“
„Öö on.“
„Ei, siin on öö. Seal peab juba hommik olema.“
„Teoreetiliselt võib olla,“ vastas Sam vähehaaval teadvusele tulles, „aga päike pole ikkagi veel tõusnud.“
„Londonis on suvi,“ vaidles Meredith, „päike ei lähegi looja.“
„Sa vist ei saanud aru, mida ma öelda tahtsin,“ märkis Sam. „Siin on pime, sest kardinad on ees. Sellepärast, et öö on.“
„Sa suudad magada ajavahest hoolimata?“
„Ma olen andekas magaja.“
„Kas minuga rääkimine ei ole siis piisavalt põnev?“
„Kell pool kuus hommikul on vähesed asjad põnevad.“
„Kas tahad teada, kuidas lahusolek hulluks ajab?“
„Tahan. Kuidas?“
„Pane tuli põlema, et ma sind näeks.“
Ta keeras teise külje ja pani tule põlema, kissitades Meredithi suunas teiselt poolt maakera ja poole päeva kauguselt silmi.
„See ajab sind hulluks, sest sa lähed parima sõbrannaga, keda sa mitu nädalat näinud ei ole, oma lemmikbaari, kus sa mitu kuud käinud ei ole, et vaadata, kuidas sinu lemmikpesapallimeeskond Yankeesi üksteist-üks võidab, ja ikkagi tunned sa terve õhtu, et midagi suurt ja olulist on puudu.“
„Minu igatsemine ei ole hullumeelsus. See on lihtsalt mõistlik.“
„Head ööd, Sam.“
„Lihtne öelda. Sulle ei tule poole tunni pärast äratuskõnet.“
„Kas su esitlus on homme?“
„Täna.“
„Sinu suurejooneline esitlus?“
„Seesama.“
„Sadade väga tarkade inimeste ees?“
„Võib-olla tuhandete.“
„Ja kaalul on terve firma, meie firma tulevik?“
„Ma olen väga tähtis inimene.“
„Kas sa oled närvis?“
„Järjest rohkem.“
„Appike, Sam,“ märkis Meredith, „sa peaksid tõesti magama.“
Kui Sam veidi hiljem kardinad eest tõmbas, ei läinud tuba varasemast oluliselt valgemaks. Tund hiljem kohtus ta fuajees Jamiega. Jamie oli Londonist pärit. Ta oli aasta tagasi BB otsesel korraldusel Seattle’isse Sami osakonda juhtima tulnud. Jamie väitis, et põhjuseks olid tema ülim juhtimisanne ja tehnilised teadmised. Sam kahtlustas, et BB-d tõmbas Jamie poole tolle briti aktsent, mis jättis targa ja õppinud mulje, kui Jamie BB-le tema pompoossete, üleelusuuruste ideede võimatust selgitas. Enne arvutite valdkonda sukeldumist oli Jamie õppinud Shakespeare’i koolkonna näitlejaks ning seega kirjeldas ta igapäevaseid ärilisi otsuseid dramaatiliselt, intoneeritult ja pühalikkusega, mis sobitus BB arvates tema enda ülima tähtsusega. Sellel reisil täitis Jamie nii ülemuse, giidi kui ka kuninganna kaitsja rolli.
„Ilm on siin täiesti shite, dude,“ tervitas Sam teda oma parima Monty Pythoni aktsendiga.
„Ilm on siin täiesti shite, mate,“ parandas Jamie. „Ja mida sina ka tead? Sa elad Seattle’is. Sinu ilm on täpselt sama shite.“
„Aga meie tuleme sellega paremini toime.“
„Kuidas küll?“
„Kohvikud,“ vastas Sam.
„Pubid,“ pani Jamie vastu.
„Loomulikult, sest vihma kõrvale on kindlasti vaja külma õlut ja rahustit.“
„Õlu ei ole siin külm,“ märkis Jamie.
„Minu tõendid on laual,“ vastas Sam.
„Võime sulle kohvi osta,“ lausus Jamie, kui nad metroojaama suunas kõndisid.
„Jajah, tõelise shite-kohvi.“
Jamie lükkas ta porilompi ja Sam oli sunnitud oma suurejoonelise ettekande vettinud kingades sooritama. Hoolimata sellest tervitati Sami ja tema algoritmi rõkkava aplausi ja küsimustevooruga, mis tuli katkestada poolteise tunni järel, sest keegi (kellele Sam elu lõpuni tänu võlgu jäi) vajas ruumi teise ürituse tarbeks.
Jamie viis Sami tähistama St. Pauli katedraali lähedale gastropubisse, kus Sam jõi pindi toatemperatuuril õlut ning oli sunnitud tunnistama, et tegemist oli tema elu parima õllega. Seejärel jalutasid nad üle silla Tate Moderni tutvuma hiiglaslikku fuajeed täitva eksponaadiga: Londoni õiges mõõtkavas mudeliga. Eksponaat oli valmistatud vahtkummist ja kui sa tundsid juhuslikult vajadust National
