vastupidi.
„Pean tahes-tahtmata ütlema,“ lausus Meredith pärast päevast matka, eraldi duši all käimist, rätikuga kuivatatud niiskete juustega, punase veini ja küünalde juures ning Tai toitu nautides oma elutoa põrandal, „et sa ei ole mind endiselt suudelnud.“
„Kas tõesti?“ kohmas Sam.
„Ega vist.“
„Milline veider möödavaatamine. Mis sa arvad, miks?“
„Võib-olla ma ei meeldi sulle,“ pakkus Meredith.
„Asi pole vist ikka selles,“ lausus Sam.
„Võib-olla ma meeldin sulle, aga sa arvad, et ma olen võigas.“
„Asi pole nagu selles ka,“ jätkas Sam, samal ajal põrandal naisele lähemale nihkudes.
„Võib-olla oled sa vilets programmeerija ja sinu algoritm ei tööta ning me ei sobi üldse kokku – närune paar, hukule määratud, igasuguse keemiata.“
„Ma olen geniaalne programmeerija,“ vastas Sam.
„Võib-olla sa kardad,“ ütles Meredith.
„Mida ma kardan?“
„Eemaletõukamist.“
„Ei näi kuigi tõenäoline. Võib-olla sina kardad.“
„Mina?“ vastas naine.
„Sina jah,“ lausus Sam samal ajal veelgi lähemale nihkudes, „Võib-olla kardad sina mind suudelda. Võib-olla on sul liblikad kõhus.“
„Mida see üldse tähendama peaks?“ vastas Meredith. „Et kõhus on mingid värvilised putukad? Nagu väikesel tüdrukul? Et maksa kogunevad jääkained on tegelikult tiibadega ja värvilised?“
„See tuleneb kehavedelikest. Lima, veri, ila,“ sosistas Sam romantiliselt. „Sul pole neid piisavalt maksa täitmiseks värvidega. Sinu maks on lumivalge, kahvatu ja kartlik. Ripub seal kõhus ja üritab sind veenda mind mitte suudlema.“
„Sa oled tark mees, Sam,“ vastas Meredith.
„Kas see on halb?“ küsis Sam vastu, ajades end samal ajal püsti. Ta oli pooleldi suletud silmadega pingsalt Meredithi suunas kummardanud ja nüüd hakkas tal pea ringi käima. Või äkki ei olnud asi kummardamises.
Meredith mõtles veidi. „Mulle meeldivad targad mehed, aga samas oleks vist parem, kui me enne esimest suudlust vähem limast räägiksime.“
„Mul ei olnud õrna aimugi, et praegu on hetk enne meie esimest suudlust,“ lausus Sam.
„Tundub, et sa siiski ei tea kõike.“
Kas Sam suudles Meredithi või Meredith suudles Sami? Või olid nad selleks hetkeks nii lähestikku, et järgmine hingetõmme ühendas nende suud, et Sami tugevad südamelöögid tõukasid ta otse vastu naist? Või oli tegemist saatuse või sobivuse või keemia või arvutiteadusega? Sam unustas kõik need kaalutlused.
Nad jätkasid suudlemist mõnda aega. Seejärel tegid nad suudlemises pausi, lihtsalt istusid ja tõmbasid koos hinge. Meredithi korter oli kaunistatud kõikjal rippuvate mudellennukitega. Küünlavalguses vilkuvad lennukite varjud tekitasid Samis tunde, nagu ta lendaks. Või ehk ei olnud asi lennukites. Seejärel lausus Meredith: „See oli päris tore. Miks sul nii kaua aega läks?“
Sam püüdis kergel toonil vastata: „Miks sinul nii kaua aega läks?“ Ta püüdis rahustada liblikaid oma kõhus ja vestlust jätkata, samal ajal pulssi aeglustades. Selle asemel vastas ta kogemata ausalt: „Ma arvan... Ma olen suhteliselt kindel, et see on minu viimane esimene suudlus. Eales. Tahtsin seda õigeks hetkeks hoida.“
„Ja kuidas läks?“ küsis Meredith.
„Unustasin juba ära,“ lausus Sam ja Meredith naeratas, kuid ka see oli kogemata aus vastus. „Las ma proovin uuesti.“
1 sitt – pr k
2 Ma arvan, et sina teed seda esimesena – pr k
LONDON KUTSUB
Sam keeras järgmisel hommikul teise külje ja vaatas paar minutit endiselt magavat pesemata hammaste ja padjasoenguga Meredithi ning lausus seejärel: „Kolin siis sisse või mis?“
„Mis asja?“
„Kas kolin sisse? Või tahad oodata?“
„Mina mõtlesin hilisele hommikusöögile,“ vastas Meredith.
„Ja siis hakkame pakkima?“
„Mõtlesin hilisele hommikusöögile ja võib-olla jalutuskäigule. Kas sa teed nalja?“
„Merde, tegemist on maailma parima algoritmiga,“ vastas Sam.
„Maailma parimaga?“
„See algoritm ei eksi. Ma ju tegin selle ise. Toode on igati kvaliteetne.“
„Aga ikkagi. Meie esimesest suudlusest võiks mööduda rohkem kui kaksteist tundi, enne kui sa sisse kolid.“
Sam mõtles veidi. „Kas sina peaksid siis minu juurde kolima?“
„Ma ei ole kindel, millele sa vihjad, aga võta mõistus pähe – ma ei koli sinu stuudiokorterisse.“
„Miks mitte?“
„Sinu magamistuba moodustub põranda kõrgemast osast. Sinu köök seisneb ühes põletis. Mul on kaks koera.“
„Ja palju pisikesi lennukeid. Selge värk.“
„Käi Londonis ära. Räägime pärast seda.“
Sam sõitis Londonisse iga-aastasele rahvusvahelisele sotsiaalvõrgustike tehnoloogia alasele konverentsile pealkirjaga „London, armastuse linn. Tere tulemast tehnoloogia südamesse“. See pealkiri oli samal ajal rumal ja eksitav, sest London võis kehastada erinevaid asju (esimesena torkasid pähe tee, muumiad, koorega küpsetatud kartulid), aga kindlasti mitte armastust. Loomulikult oli sõit planeeritud kaua enne, kui Sam mõistis, et ta ise sellel nädalal armub. Ta otsis võimalust Meredith kaasa võtta. „Turundusega on ka vaja tegelda,“ ütles ta Jamiele ja proovis teise nurga alt. „Minu esitlus on algoritmist. Oleksime sellele vinge reklaam.“ Ent tema palveid ei võetud kuulda. „Arvan, et sinu tähelepanu on vähem hajutatud, kui tuled üksi,“ vastas Jamie.
See vastas ainult osaliselt tõele. Tegemist oli tiheda reisiga. Päevad olid täis lõputuid koosolekuid ja kohtumisi investoritega, üritusi, kohustuslikke kokteile ja hommikusööke ning lisaks lõputult parandamist vajavaid tehnilisi probleeme, mida ei saa kuidagi vältida laenatud tehnikal kaugel kodust, kui kaalul on suured rahasummad ja hiilgav mulje ning kõik konkurendid sind jälgivad ja kõik peab täpselt õigesti minema. Samile ei tundunud tehniliste probleemide hulk ja veel vähem asjaolu, et tema neid parandama pidi,
