välja,“ vastas Dash. Ta korraldas korraliku vaatemängu, aga tegelikult tuli endaga vaevu toime.
Pärast matuseid, kui kõik olid koju läinud, suundusid Meredithi vanemad tema korterisse. Onu Jeff ja tädi Maddie seadsid end sisse uhkes kesklinna hotellis, kusjuures tädi Maddie seisukoht oli ligikaudu: „Kui elus on asjad halvasti, siis telli toateenindus.“ Dashiell ööbis Livvie korteris. Seega läks Meredith Sami juurde ning too sai viimaks temaga üksi aega veeta, teda käte vahel hoida ning nautida taaskohtumist, millest ta teisel pool maakera unistanud oli. Ta ei kujutlenud kokkusaamist ehk sellisena ja oli veidi segaduses, rõõmustades jällenägemise üle ja haletsedes naist kurbuse tõttu, kuid ta sosistas armuavaldusi Meredithi merelõhnalise keha vastu ja leppis sellega.
„Mul on kõht tühi,“ ütles Meredith järsku.
„Päriselt?“
„Jep, on ju imelik?“
„Külmkapp on tühi. Ma olin kaks nädalat ära.“
„Ma mäletan,“ märkis Meredith ja ohkas seejärel. „Ma unustasin.“
Sam leidis soojendamiseks paar purgisuppi ja mõned kuivikud. Ta püüdis näida kurb, kuid ei suutnud rõõmu alla suruda, nautides iga hetke koos Meredithiga.
„Ma tundsin sinust puudust,“ tunnistas Sam, mis oli kahtlemata veel pehmelt öeldud ja ühtlasi teema muutus.
„Ma mäletan.“ Meredith naeratas ja ohkas. „Ma unustasin.“ Seejärel itsitas ta kõigest hoolimata kelmikalt ja lausus: „Parem oleks, kui sa meelde tuletad.“
MIDA LIVVIE ÖELNUD OLEKS
Tegemist oli raske nädalaga. Meredith ja Dash võtsid mõlemad töölt puhkuse ja asusid koos vanematega tervet teise inimese elu kokku pakkima. Sam püüdis eemal olla, kõigile ruumi jätta, kuid ta oli töötu ja nüüd sai ta viimaks kasulik olla. Esmaspäeva veetis Sam veiniklaase ajalehe sisse mässides. Ta mässis taldrikuid ja kruuse ja vaase ja kausse ja likööriklaase ja pokaale. Ta mässis lampe ja kahe tantsija portselankuju Livvie mesinädalatelt Pariisis ja Meredihti teises klassis tehtud keraamilise pardi. Sam kattus vähehaaval trükimustaga. Ta asetas kõik hoolikalt pakitud esemed kasti.
Julia tuli kööki. „Mida sa oma arust teed?“
„Pakin nõusid.“
„Ja paned need kõik ühte kasti?“
„Jah.“
„Ei, kõik peab minema eraldi topeltümbrisega ja sildistatud kastidesse. Võib-olla peaksin seda ise tegema. Minu töö on iga päev keraamikaga tegelda.“
„Vanaemale ei läheks see korda,“ karjus Meredith elutoast.
„Me ei leia enam kunagi midagi üles, kui loobime kõik huupi kastidesse,“ märkis Julia.
„Vanaema ütleks, et kasti avamisel on tore üllatuda,“ karjus Meredith vastu.
„Ma ei tea, miks ma üldse kunagi neid kaste avama peaks,“ pomises Julia, „ma ei kasuta neid asju kunagi.“
„Vanaema ütleks, et need on igapäevased nõud. Vanaema ütleks, et portselani pole tarvis säästa erilisteks sündmusteks, sest erilised sündmused ei juhtu piisavalt sageli.“
Teisipäeval võeti ette riided.
„Vanaema ütleks, et see kõik tuleb prügikasti visata,“ lausus Dash, käed puusas, skeptiliselt riidekappi vaadates.
„Võiksime need vähemalt kuhugi annetada,“ märkis Meredith.
„Vanamuttide päästearmeele?“
Julia pressis end nende vahele ja haaras kapiukse siseküljel rippunud kulunud oranži kampsuni, tõmbas selle selga ja kõndis minema.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
