polütehnikumis piisas Mercuryle ainult ühest A-tasemest kunstis, et pääseda kunstikooli. Tema vanemad tõrkusid selle ambitsiooni toetamise ees, kuna neil olid poja suhtes teistsugused plaanid. Vanemad, kes olid klammerdunud oma vana kultuuri, kommete ja uskumuste külge, ei jaganud Mercury vajadust pälvida uue keskkonna heakskiitu. Selle tulemusel oli põlvkondade vahel peagi tekkinud tohutu vaadete erinevus. Mercury, keda esialgu ajendas vajadus lõimida end Briti ellu, leidis nüüd, et tema vanemate uskumused ei paelunud teda enam eriti – ja ta ei suutnud näha neid oma tulevikus olulist rolli mängimas. Tundes muret, et kunstikooli boheemlik õhustik võiks teda perekonnast veelgi enam distantseerida, soovisid nad veenda Mercuryt sellest sammust loobuma. Kuid Mercury oli loomult hea manipulaator. Aastaid hiljem rääkis Brian May mõtiskledes, et staar oli kõrgeima enesemotivatsiooniga mees, keda ta oli eales tundnud. 1966. aastal olid pilgud suunatud kunstikolledžile – ja tavaliselt sai Mercury oma tahtmise.
KAKS
Mercury tõus
1965. aastaks oli Suurbritannia tõeliselt hoo sisse saanud. Kunstialadel – fotograafias, moes, teatris ja mujal – oli muusika eestvedamisel toimunud plahvatus. Peamine võitlus edetabelite ülevõimu pärast käis The Beatlesi ja The Rolling Stonesi vahel. Vaevalt jäi ükski linn kogu riigis uuest vabadusevaimust puutumata ja London, mis näis toona olevat universumi keskpunkt, oli kindlasti selle südames.
Rokkstaarid olid rohkem kui kunagi varem uued ikoonid ning The Rolling Stonesi asutaja Brian Jones, kes oli selle glamuurse ajastu kehastus, ülendas kuuekümnendatel riietumise kunstivormiks. Tema androgüünsest stiilist – mantlitest, viltkübaratest ja berberi juveelidest – sai hilisemate popstaaripõlvkondade jaoks prototüüp. Londonis, mis päästis valla tema kujutlusvõime, sai Freddie Mercury aru, milline tähtsus on visuaalsel väljendusel muusika täiendajana. Leidnud väljundi oma loomupärasele toretsemisandele, ajas ta kümnendi vahetusel teised bändiliikmed ärevusse, julgustades neid laval naiste riideid kandma.
Kuuekümnendate keskel tõi Ameerika kirjanik Ken Kesey kümnendi põnevusse ja eksperimenteerimisse uue mõõtme, korraldades nn happepidusid. Nende keskmeks oli LSD, laiemalt tuntud kui hape, keemiline uimasti, mis oli nii uus, et seda ei olnud veel illegaalseks kuulutatud. Psühhedeelia oma räigete värvide ja keerukate mustritega oli hoogu sisse saamas ja Freddie Mercuryt tõmbas selle poole.
Vahetult pärast 20. sünnipäeva septembris 1966 oli Mercury vanemad ümber veennud ning registreerus graafilise kunsti ja disaini kursusele Ealingi tehnikakolledžis ja kunstikoolis Lääne-Londonis. Ühtlasi kolis ta seejärel omaenda korterisse Kensingtonis Londonis. Paljude jaoks ei olnud valik kunstikolledži kasuks suurt enamat kui aupaistega ümbritsetud võimalus logeleda, ettekääne veeta aega sõpradega ja anduda olulisematele asjadele, nagu muusikast rääkimisele või, veel parem, muusika tegemisele. Selleks ajaks edetabelite tippu jõudnud John Lennon ja Pete Townshend olid mõlemad kunstikooli kasvandikud – Townshend oli koguni Ealingi kolledži vilistlane. Kunstikoole hakati pidama kuuekümnendate Briti rokkstaaride klassikaliseks koolituspaigaks ja Mercury mõistis nende otstarvet. „Kunstikoolid,” ütles ta, „õpetavad sind olema moeteadlikum, olema alati sammu võrra ees.” Kunsti lõpueksami hindega A oli tema kooli saabumine olnud stiilne.
Kuid humanitaarkeskkool oli muutnud Mercury kolledžielu suhtes ettevaatlikuks ja esimesel aastal Ealingis oli ta üsna pelglik. Endised juhendajad mäletavad teda tagasihoidliku ja mitte mingil moel tähelepanuväärsena, kui välja arvata tema tüütu ja isegi närviline harjumus itsitada, pahatihti kontrollimatult. Üks endine tudeng ütles hiljem Freddie kohta karmilt, et ta oli andetu jobu, samas kui teine mäletab kiindumusega tema hoolivat loomust.
1967. aastal, ronkmustad juuksed nüüdseks moekalt pikad, kandis Mercury velvetjakke, liibuvaid pükse ja platvormkingi, lisaks rohkeid hõbeehteid. Kuna selline oli toonane stiil, ei torganud ta silma: tegelikult leidus neid, kes olid oma riietuse ja käitumisega märksa räigemad, mis on tagantjärele tekitanud hämmingut teda sel perioodil tundnud inimestes. Paljud ei oleks eales arvanud, et Mercurys on jõudu rajada endale teed rokkstaaristaatuseni. Samamoodi nagu keegi ei oleks ära arvanud tema seksuaalset minevikku. Paistab, et pärast Bombayst lahkumist ei esinenud rohkem kokkupuuteid homoseksuaalsusega, ehkki ei olnud ka teada, et ta oleks tüdrukutega pidutsenud. Ta hoidus omaette – kuid mitte kättesaamatuna.
Mercury kunsti- ja disainikursusel oli hea maine ning temaga samal aastal sisse pääsenud üliõpilased osutusid andekaiks. Ta õppis erinevaid valikaineid, sealhulgas balletti, mis erutas teda nii siis kui ka hiljem, kui ta tantsuga põgusalt kokku puutus. Ent peamiselt köitis teda muusika. 1967. aasta suvel rohkem kui kunagi varem, nimelt langes ta siis dünaamilise Ameerika kitarristi Jimi Hendrixi lummusesse.
Hendrix elas sel ajal juba Londonis, nautides mänedžeri Chas Chandleri juhtimise all edu. Muusikalises mõttes oli Hendrixi saabumine tähtis paljudele inimestele ja Mercury oli üks nende seast. Laulude „Hey Joe” ja „Purple Haze” kõrvulukustav, suuresti improviseeriv rokk, mida domineeris nobe elektrikitarri mäng, veetles Mercuryt. Samuti paelus teda tšerokii indiaani ja mehhiko segaverd päritolu Hendrixi eksootiline mustlasstiil ning Mercuryst sai muusiku innukas austaja. Ta kleepis seinad täis oma iidoli plakateid, riietus nagu Hendrix ja joonistas temast pidevalt visandeid.
Ajapikku tungisid Mercury kinnismõtted Hendrixist tema ellu, kaasa arvatud õpingutesse. Pärast üht lõuna ajal pubis istumist ei vajanud Mercury kuigivõrd julgustust, et ronida kirjutuslauale ja karata seal metsikuna Hendrixit jäljendades. Tolle laulusõnu järele kriisates tegi ta, nagu oleks vihjavalt kubemesse torgatud 12-tolline puidust joonlaud kitarr. Ta ei olnud oma kirega muusika vastu üksi ja tal olid nüüd mõned mõttekaaslastest sõbrad. Koos Nigel Fosteri ja Tim Staffelliga harjutasid nad aeg-ajalt kolmeosalisi harmooniaid, tehes seda meeste tualetis, kus oli hoone parim akustika.
Tim Staffell kinnitab arvamust, et Mercury ei paistnud oma esimestel päevadel Ealingis kuidagi silma. Ta meenutab: „Minu esmamulje temast oli, et ta on kultuuriliselt üsna hetero. Teiste sõnadega konservatiivne – ma ei mõelnud kunagi tema seksuaalsusele. Ta oli üpris vaoshoitud ja kindlasti ei saa teda kirjeldada pealetükkivana. Temas oli ka üsna palju leplikkust.
Kuid Freddie isiksus arenes juba siis kiiresti, ühendades tema loomupärase toretsemise enesekindlusega, mille ta omandas hiljem tänu laulmisele. Mis puutus staariks olemisse, siis mina isiklikult arvan, et ta oli juba tõusuteel. Inimesed kahtlemata märkasid teda.” Meeleheitlikult mõne bändiga liituda soovinud Mercury teadis, et Staffell mängib ühes neist regulaarselt, ja tal oli väga hea meel, kui teda lõpuks sellega tuttavaks tehti.
Tim Staffell tutvustas Freddie Mercuryt Smile’i ülejäänud liikmetele 1969. aasta alguses. Nagu võõraste puhul tavaks, oli Mercury esialgu tagasihoidlik, hinnates teisi bändiliikmeid turvatunnet pakkuva nähtamatu kaitsemüüri varjust. Roger Meddows Taylor, Londoni haigla meditsiinikooli hambaravitudeng, oli ekstravertne blond trummar. Tema muusikalised kalduvused olid tõmmanud teda esiotsa ukulele ja seejärel kitarri poole, kuid 1961. aastal sai ta oma esimese trummikomplekti ja avastas, et tema anne peitub löökriistade mängimises. Teismelisena katsetas ta paaris West Country bändis, millest edukaim oli Reaction.
Kitarrist Brian May oli pikk, kleenuke, tuupuri oleku ja tumeda lokkis juuksepahmakaga. Mercury sai teada, et nad olid olnud peaaegu naabrid, elades Felthamis teineteisest vaid mõne tänava kaugusel. Nagu Mercury, oli ka May alustanud klaveriõpinguid noorelt ja jõudnud samuti neljandasse klassi. Olles saanud isalt algteadmised ukulelemängust, kingiti talle seitsmendaks sünnipäevaks esimene metallist keeltega akustiline kitarr. Esimese elektrikitarri valmistas ta koos isaga käsitsi ja pani sellele nimeks Red Special.
Staffell ja May olid ammused tuttavad ajast, kui Staffell oli 1964. aastal lauljana liitunud May koolibändiga. Kui Brian võitis 1965. aastal Londoni Imperial College’i avatud stipendiumi füüsikas, viibis ka Staffell
