kuidas ta seda küll teada võis, sest ta ei olnud meid mängimas kuulnud. Oletan, et selle sissejuhatusega tal vedas, kuid igal juhul pakkus ta otsekohe välja, et võib meie etteotsa asuda.”
Ken Testi jälgis teadja naeratusega, kuidas Mercury end tema bändi sisse seadis. „Ibexil ei olnud ühtegi kindlat lauljat, ehkki Bersin täitis ka seda kohta, aga meile tõesti kulunuks üks laulja ära,” ütleb ta. „Meile kõigile oli selge, et oma südames soovis Freddie endiselt liituda Smile’iga, aga see ei olnud määratud juhtuma, nii et seepärast pööraski ta pilgu Ibexi poole.”
Mike Bersinile on jäänud meelde kergus, millega Mercury, vähemalt pealtnäha, oma kiindumusi üle kandis. Ta ütleb: „Noh, ta tuli paar korda meie proovidesse keldrikorrusel, kuid ta ei laulnud seal suurt midagi, ta tõesti lihtsalt rääkis ennast bändi liikmeks. Meil ei olnud selle mõtte vastu tegelikult mitte midagi ja kogu lugu. Ta liitus Ibexiga.”
Lõpuks ometi endale bändis koha kindlustamine ei olnud Mercury jaoks tookord ainus õnnestumine. Ta oli juba mitu kuud varjatud motiiviga pidevalt külastanud Barbara Hulanicki moekat butiiki Bibat. Olgugi et tegu oli ühe kõige hipilikuma kohaga linnas, oli tema peamiseks ligimeelitajaks arenev sõprus Biba poemüüja Mary Austiniga. Nad olid hakanud kohtinguil käima ja Mercury oli arvatavasti otsustanud maha suruda oma homoseksuaalseid kalduvusi. Tema tunded väikesekasvulise blondiini vastu, ja tolle omad tema vastu, olid piisavalt tugevad, et alustada kooselu pisikeses esimese korruse korteris Kensingtoni turu lähedal. Sealt sai alguse elukestev pühendumine teineteisele.
Mercury seotus Mary Austiniga pidi tasandama kõik kahtlused, mis sõpradel tema seksuaalsuse suhtes olid. „Mul ei olnud aimugi, et ta on gei, sain sellest teada tükk aega pärast seda, kui olin läinud,” tunnistab Tim Staffell. „Toona oli moes võtta omaks teatraalne käitumine kui omamoodi sotsiaalne isikutunnistus, justkui viitaks see kunstilisele aususele või tundlikkusele.”
„Freddie oli just Maryga koos elama hakanud, kui mina temaga kohtusin,” ütleb Mike Bersin, „mis minu arust juhtis meid valejälgedele, sest kõigis muudes aspektides oli tema käitumine imepäraselt teatraalne, sellel kaunil inglaslikult keigarlikul moel. Mitmeski mõttes oli Freddie peaaegu ebareaalne.”
Üks asi, mis oli Mercury jaoks reaalne, oli pidev rahapuudus. Ehkki ta ei tahtnud endiselt käsi mustaks teha, mõistis ta, et iseseisvus tähendab seda, et ta vajab tasustatud tööd. Kuid lisaks sellele, et ta ei tahtnud kulutada aega väljaspool Kensingtoni piirkonda, oli ta huvitatud üksnes muusikast ja kunstist. Tema lahenduseks oli rentida Kensingtoni turul müügiputka. Roger Taylor oli 1968. aasta augustis lahkunud meditsiinikoolist, olles läbinud üksnes esimese osa hambaraviõppest. Nähes kuldset võimalust kindlustada sidet Smile’iga, kutsus Mercury Taylorit äriga liituma.
Nad rentisid 10 naela eest nädalas putka turutänaval, millele kaupmehed olid masendunult andnud hüüdnime „Surmamõistetute osakond”. Aastaid hiljem ülendati see Queeni varajastes reklaamtekstides suurejooneliselt „härraste rõivakaupluse” staatusesse, ehkki Testi kinnitab, et nende turukiosk oli telefoniputka suurune. Kaupade varumine oli lihtne, Mercury sõbrad kunstikoolist tõid müügiks oma maale ja joonistusi ning aeg-ajalt pani ta välja omaenda töid. Aga müük edenes nii aeglaselt, et nad läksid üle rõivaste müümisele ning hakkasid peagi väikest kasumit teenima.
Tim Staffell meenutab seda aega: „Mul oli paar kuud omaenda turukiosk, kus püüdsin müüa originaalkunsti, enda ja teiste ealinglaste oma. Oli see alles koht. Eriliselt mäletan üht äärmiselt ebamugavat kalingurist püksipaari, mille üks riukamees mulle maha müüs.
Freddie ja Roger töötasid oma kioskis poole kohaga ja müüsid moekaupa. Isiklikule ehtimisele pandi seal kõvasti rõhku; oletan, et see tuli loomulikult, ma ei tea, mis veel võiks olla taolise kraami müümise ja kandmise motiiviks. Kuid selles kohas valitses mingi nartsissistlik koketsus, mida ma jälestasin. Oletan, et see mõjutas suuresti Freddies arenevat pöörasusetaju. Aga minule see ei meeldinud. Minu maitse järgi oli see kõik pisut liiga kaalutletud.”
Aga Mercury jaoks sai Kensingtonist lemmikpaik. Kuigi see oli Bombay basaaride eksootikaga võrreldes kahvatu, nautis ta turusaginat. Tundes end mugavalt ka uute sõprade ringis ja olles nakatunud kuuekümnendate lõpu suminast, sai Mercury kasvavast toretsemisest igapäevaelu vastuvõetavalt sürreaalne osa. Mike Bersin meenutab: „Me kõik teadsime väga hästi, et Freddie pidas ennast alati eriliseks. Tagantjärele vaadates tunnen ma ära sihikindluse, millega ta otsustas saavutada edu, ja seda oli tal kuhjaga. Ta nõudis, et teda koheldaks staarina ammu enne seda, kui temast sai staar. Tema anne seisnes tegelikult auahnuses ja inimesed reageerisid sellele erinevalt, kuid see ei mõjunud ebameeldivalt.”
Kahtlemata sai Mercury tung edu saavutada hoogu juurde, ehkki kõrvaltvaatajana, kui ta nägi, kuidas bänd, mille liige ta igatses olla, valmistus välja andma esimest singlit. Mercury Records avaldas singli „Earth / Step on Me” 1969. aasta augustis, kuid nad jäeti ilma rõõmust tormata lähimasse plaadipoodi, et näha seda riiulil – sest plaat avaldati ainult Ameerikas. Nädalaid kestnud ootusärevus asendus tusatundega. Kuid nende sügav pettumus lahtus, kui Mercury Records bändi tagasi stuudiosse kutsus, albumi jaoks uusi lugusid salvestama.
Tim Staffell meenutab: „Olime koos Brianiga selleks ajaks mitu laulu kirjutanud ja ootasime võimalust neid korralikult salvestada. Meie produtsendiks oli Fritz Freyer ja lugude hulgas, mille me albumi jaoks välja valisime, olid muidugi „Polar Bear”, „Earth” ja „Step on Me”, lisaks „Blag” ja „April Lady”, kus esilauljaks oli Brian. Aga vaatamata sellele, et olime tulemustega rahul, ei avaldanudki plaadifirma albumit. Lõpuks ilmus see aastaid hiljem lagedale Jaapanis.”
Maad võttis taas pettumus ja kogu asja läbi kaaludes oli Freddie Mercury kindel, et temaga sellist asja ei juhtu. Talle ei antud võimalust Smile’i üles utsitada, kuid ta oli leidnud endale tugipunkti Ibexis ja oli täis otsustavust muljet avaldada. Bänd mängis igal pool, kuhu Ken Testil õnnestus neile kontserte korraldada, peamiselt Põhja-Inglismaa esinemispaikades. Eelkõige tegutsesid nad Liverpooli piirkonnas, kus tal oli palju kasulikke kontakte.
Testi meenutab: „Ibex oli teinud progressiivset rokki, saades väga tugevaid mõjutusi sellistelt bändidelt nagu Wishbone Ash, Free ja Jethro Tull. Siis saabus Freddie ja tõi midagi täiesti teistsugust. See oli teatraalne, aga see töötas. Samuti andis ta kultuurisüsti. Ta oli juba moekas. Mitte päris selline paabulind, milliseks ta hiljem muutus; muidugi, rahaga oli kitsas käes. Aga tal oli oskust hea välja näha. Ibex oli kandnud teksasid ja vihmamantleid, samas kui Freddie oli pigem satiini ja karusnaha mees.”
Mike Bersin nõustub: „Bändiliidrina ei erinenud ta palju sellest, missugune ta oli Queeniga kuulsaks saades, välja arvatud see, et ta kandis kiiskavamaid riideid ja tal oli rohkem ruumi uhkeldavalt ringi kõndida. Aga kõik liigutused olid olemas Ibexi ajal, paljud poosid, mida nüüd märkan, olid päris algusest peale olemas olnud. Ma tahan öelda, meie olime kolm meest Widnesist, kõik kingapõrnitsejatest bluusimehed, pea olematu lavalise oleku või liikumisega ja suhtusime oma muusikasse täiesti nagu religiooni. Siis tuli meie uus laulja, kes oli pehmelt öeldes kultuurišokk. Aga Freddie nägi siiski alati ränka vaeva, et sisendada meile tunnet, et oleme keegi, keda kuulamise kõrval ka vaadata. Ja isegi kõrtsibändidele eraldatud ahtakeses ruumis marssis ta uhkelt edasi-tagasi, vehkis mikrofoni statiiviga ja tegi, nagu mängiks kitarri.
Freddie jälgis alati, mis ümberringi toimub, kuid ei kopeerinud kunagi ühtegi teist esinejat. Freddie oli alati Freddie, väga nurgeline, väga meelelahutusäriline kõiges, mida ta tegi, ja tervenisti iseenda looming.
Ta muretses ka alatasa selle eest, et näeks täpselt õigesti välja. Ta ei olnud kunagi räpakas ja ometi oli tal minu teada ainult üks paar saapaid, üks T-särk, ühed püksid, üks püksirihm ja üks jakk. Kuid siiski jäi ta laitmatuks. Mis puutub isiksusse seal sees? Ma ütleksin, et Freddie elu,
