olemisest. Otsustades moodustada uue grupi, panid nad Imperial College’is üles kuulutuse, kus otsisid MITCH MITCHELLI / BRIAN BAKERI TÜÜPI TRUMMARIT. Nad uputati taotlustega üle, ent kui nad kuulasid Roger Taylori esinemisproovi bongodel, sai ta koha bändis sisuliselt sealsamas. „Me korraldasime Rogeriga veel teise korraliku esinemisproovi, pannes üles oma tehnika ja mängides päriselt, kuid oli ilmne, et tema on meie jaoks just see, keda tarvis,” kinnitab Staffell.
1968. aasta varasügisel asus Smile tohutu pühendumusega proovi tegema, täiustades oma muusikalist stiili, samal ajal kui May ja Staffell hakkasid tegelema ka laulukirjutamisega. Nende esimene närvesööv avalik esinemine toimus 26. oktoobril Imperial College’is Pink Floydi soojendusbändina. Sellest alates said nad tänu Roger Taylori tutvustele esinemiskutseid kõikjalt Cornwallist. PJ’sist Truros ja Flamingo Ballroomist Redruthis said tuttavad lemmikpaigad, kuid nad eelistasid Londoni kolledži ringkonda. Baseerudes pealinna keskel asuvas Kensingtoni piirkonnas, oli mõistlikum mängida Londoni lavadel. Pealegi maksti seal esinemiste eest paremini.
Olgugi et tööd neil jagus, muutusid May, Taylor ja Staffel Smile’iga üha ambitsioonikamaks. Peaaegu kolm kuud oli möödas ajast, mil nad soojendasid Pink Floydi, aga kui T-Rexi ja Family soojendamine välja arvata, ei juhtunud rohkem midagi. Kuid 27. veebruaril 1969 osalesid nad Imperial College’i korraldatud kontserdil Royal Albert Hallis. Muljetavaldavasse esinejate nimekirja kuulusid Free ja Joe Cocker. Smile’i liikmed olid üllatunud – ja rõõmsad –, et paiknesid kavalehel enne Freed, ja nende ootused ürituse eel olid mõõtmatud. Juhtus nii, et kontsert jäi ennekõike meelde paari piinliku äparduse poolest, nagu lava jaoks liiga lühike kitarrijuhe ja et sokkides esinenud Staffell sai pinnud jalga. Kuid sellegipoolest oli neil pärast sündmust pea pilvedes ja nad rääkisid sellest veel mitu päeva. Just selle üleva meeleolu keskel tutvustas Staffell ülejäänud bändile oma Ealingi kolledži sõpra Freddie Bulsarat.
Kuuekümnendatel oli Kensingtonist tänu kuulsale turule ja butiikidele – nende seas ka Biba – saanud ajaveetmise koht; kunstipärasust matkiv kosmopoliitne õhkkond sobis Mercuryle hästi. Esimest korda kohtas Mercury Smile’i bändiliikmeid populaarses pubis nimega Kensington. Sellest päevast peale said nad hästi läbi. Ja esimesest kohtumishetkest alates võttis Mercury sihiks pääseda bändi, ehkki ta ei olnud veel kuulnud neid mängimas.
Hiljem samal õhtul kutsus ta ennast nende proovi kaasa. Entusiasm oli üks asi, kuid Mercury hakkas neile otsekohe proovides peavalu valmistama. Talle meeldis nende loodud saund, kuid nende esinemine jättis tema arvates kõvasti soovida. Lootes trio enda hoole alla võtta, ei suutnud ta tagasi hoida lõputuid ideid, kuidas neile särtsu juurde anda.
Tim Staffell ütleb: „Esialgu ei võtnud me Freddiet lauljana kuigi tõsiselt, kuna tal kulus mitu aastat, et arendada välja see kvaliteet ja kindlus, mida ta näitas, kui oli õige hoo sisse saanud.” Roger Taylorile valmistas Mercury vokaalne kahurituli lõbu, kuid ta jäi näiliselt ükskõikseks, ning Brian May talus teda kannatlikult, kuid eiras vihjeid bändiga ühinemise kohta.
Aga Mercury ei jätnud jonni. Smile’i kuulates muutus tema kihk uuesti esineda nii meeleheitlikuks, et nende kontsertidel käies seisis ta mõnikord esireas ja karjus, kritiseerides neid asjade eest, mida nad tema arvates valesti tegid. Käsi suu ümber pannes kisendas ta rahulolematult: „Kui mina oleksin teie laulja, siis ma näitaksin, kuidas tuleb teha.” Ja see ei avaldanud ikkagi mõju. Ent Mercury oli planeerija. Kuna otserünnak oli ilmselgelt liiga ebaviisakas, otsustas ta proovida teistsugust taktikat.
Mercury veetis bändiga nii palju aega kui võimalik ja jätkas nende proovides käimist. Peale nende avalikkuse ees häbistamise hakkas ta töötlema iga bändiliiget eraldi, näidates neile ette nende individuaalseid nõrkusi. Brian Mayle mängis Mercury terve õhtu väikese pruugitud stereo peal Hendrixi plaate. Rokk-kitarristist juba niigi sisse võetud May analüüsiv aju imas stereo pealt kuulates kiiresti endasse Jimi Hendrixi erakordset saundi. Mercury sammus kogu õhtu May kõrval abivalmilt ühe kõlari juurest teise juurde, püüdes teeseldult välja nuputada, kuidas maestro küll taolisi efekte saavutas; tegelikult üritas ta lihtsalt leida viisi, kuidas endale liitlast võita.
Kõigile püüdlustele vaatamata jäi koht Smile’is tema jaoks endiselt kättesaamatuks. Kui hakkas tunduma, et bänd on muutumas edukaks, tekitas see erilist kibedust. 19. aprillil mängisid nad Londonis Revolution Clubis, esinemise järel tuli nende juurde Lou Reizner, kes oli siis seotud Mercury Recordsiga. USA plaadifirma oli kohe tungimas Suurbritannia turule ning Reizner oli kogu õhtu Smile’il soosivalt silma peal hoidnud. Kui ta küsis neilt, kas nad kirjutaksid alla lepingule Mercuryga, ütlesid nad otsekohe jah.
Kui peagi pärast lepingu sõlmimist 1969. aasta mais reserveeriti Smile’ile Sohos asuvas Tridenti stuudiotes aeg, et teha produtsent John Anthonyga valmis esimene singel, võis Freddie bändi elevusest üksnes kõrvaltvaatajana rõõmu tunda. Plaadi A-poolel oli Staffelli kirjutatud pala „Earth”, mida toetas „Step on Me”. „Earth” meenutas stiililt Barclay James Harvestit. Staffelli meloodilise vokaali ja Taylori jõulise trummimänguga, mis lugu ohjes hoidis, oli see singlina paremini õnnestunud. Brian May iseloomulikust kitarrimängust ei olnud veel mingit märki ja kui palal oli mõni nõrk koht, siis oli selleks loo keskel asuva instrumentaalosa kerge seosetus. Arusaadavalt olid ootused kõrged, kui plaadifirma määras singli avaldamiskuupäeva augustisse.
Tolle suve lämmatava kuumalaine ajal said Mercury lootused mõne bändiga ühineda ootamatu pöörde, kui Londonisse saabus Liverpooli grupp Ibex. Samamoodi nagu Smile oli ka see kolmeliikmeline: trummar Mick „Miffer” Smith, basskitarrist John „Tupp” Taylor ja kitarrist Mike Bersin. Koos mänedžer Ken Testiga olid nad sõitnud roostes kaubikuga lõunasse, et otsida õnne ja kuulsust Londonis. „Mu tüdruksõbral Helen McConnellil oli Earls Courtis koos õde Patiga korter, nii et meil oli vähemalt koht, kus magada,” selgitab Testi.
Testi mäletab, et nad kohtasid Freddie Mercuryt peaaegu kohe, kui olid saabunud. „Oli Pati sünnipäev ja me mõtlesime ta kuhugi välja viia. Ta nõudis järeleandmatult, et nad peavad minema Kensingtoni. Toona levis seal piirkonnas suuresti kolledži subkultuur ning valitses selline tudengite värk – mis oli pinnaseks Kensingtoni värvikamale kihile.
Pat oli näinud Smile’i Imperial College’is mängimas ja teadis, et Kensington on nende kõrts, nii et me läksime sinna ja muidugi olid need sellid kohal. Kaks bändi said otsekohe jutu peale. Nendega oli kaasas sõber, kes ei olnud Smile’i liige, kuid tundis selgelt, et peaks olema, ja see oli Freddie.”
Testi räägib: „Freddie kandis lühikest karusnahast jakki ja korralikult kammitud õlgadeni ulatuvaid juukseid. Ta paistis asjalik. Oletan, et meie nägime tema silmis tol õhtul välja nagu põhjast tulnud matsid, kelles ei olnud mingit peenust, kuid tema olekus see välja ei paistnud. Esmakordsel tutvumisel oli Freddie väga vaikne.
Pärast pubi sulgemist läksime tagasi Pati korterisse, kus Smile esines meile ja Fred muudkui lisas juurde harmooniaid, nagu ei suudaks sinna midagi parata. Tol õhtul keskendus minu tähelepanu Briani mängule ja mulle tundus, et kuulen võib-olla midagi erilist. Kuid ma panin tähele, et Freddie tundis end selles seltskonnas ülimugavalt.”
Samamoodi nagu Ken Testi mäletab ka Ibexi kitarrist Mike Bersin, et esimesel kohtumisel avaldas kõige sügavamat muljet Brian May: „Põlesin soovist teda mängimas kuulda, kuid suurimaks üllatuseks osutus lõpuks see, et ta kasutas tavalise plektroni asemel kuuepennist münti.” See omapära lummab kitarriste siiani. Mõlemad bändid kohtusid pärast seda õhtut veel korduvalt, nii et ei kulunud palju aega, kuni Mercury kohalolu tuntavaks muutus.
„See oli unustamatu suvi,” jätkab Bersin. „Brian Jones suri ja Rolling Stones korraldas tema mälestuseks Hyde Parkis tohutu mälestusürituse ning ilm oli lämmatavalt kuum! Kõige rohkem mäletan seda, kuidas kõik istusid väljas Kensingtoni pubi madalatel aknalaudadel ja jõid odraveini, kuna see oli odav.
