nagu Selene praegu. Auku Kuu pinnas polnud kaevanud sipelgalõvi, aga Pat tundis end sama abituna kui hukule määratud putukas, keda ta paljude aastate eest jälgis. Temagi ihkas sipelga kombel turvalise servani jõuda, samas kui nihkuv pind kiskus teda alla sügavikku, kus ootas surm. Sipelga hukk oli kiire, aga teda ja ta kaaslasi ootasid pikad kannatused.
Rügavad mootorid tegid pisut edusamme, aga mitte piisavalt. Tolmu langes üha kiiremini ja mis veel hullem, see hakkas ristleja ümber kerkima. Tolm jõudis akende alumise servani, siis hiilis mööda klaase üles ja kattis need viimaks täielikult. Harris seiskas mootorid, enne kui need end tükkideks rebisid, ja samal hetkel varjas tolmulaine nende pilgu eest viimase osa Maa poolkaarest. Nad vajusid pimeduses ja vaikuses Kuu sügavusse.
KOLMAS PEATÜKK
Maakülje põhjaosa liiklusjuhtimiskeskuse kõrgetes sideriiulites virgus rahutult üks elektrooniline mäluüksus. Kell oli sekund üle kaheksa, GMT; üks signaalide muster, mis pidi saabuma automaatselt kord tunnis, polnud kohale jõudnud.
Käputäis kiipe ja mikroskoopilisi releesid asus inimmõttest kiiremini juhtnööre otsima. «OOTA VIIS SEKUNDIT,» ütles kodeeritud käsk. «KUI MIDAGI EI JUHTU, SULGE VOOLURING 10011001.»
Tilluke osa liiklusjuhtimisarvutist, mis parasjagu probleemiga tegeles, ootas kannatlikult selle kohutavalt pika aja – piisavalt pika, et teha sada miljonit kahekümnekohalist tehet või trükkida välja enamik Kongressi raamatukogust. Siis sulges arvuti vooluringi 10011001.
Kõrge Kuu pinna kohal saatis antenn, mis oli veidral kombel otse Maale suunatud, kosmosesse raadiolaine. Sekundikuuendiku jooksul vilksas signaal viiekümne tuhande kilomeetri kaugusele releesatelliiti nimega Lagrange II, mis vahendas sidet Kuu ja Maa vahel. Veel kuuendik sekundit ja raadiolaine tuli tagasi, seekord võimendatult, jõudes kogu Maakülje põhjaosani, poolusest ekvaatorini.
Inimkeeles oli sõnum lihtne. «TERE, SELENE,» ütles signaal. «MA EI SAANUD TEIE MAJAKA SIGNAALI. PALUN VASTAKE OTSEKOHE.»
Arvuti ootas veel viis sekundit. Siis saatis signaali uuesti, ja uuesti. Elektroonilises maailmas olid möödunud terved geoloogilised ajastud, aga masina kannatus oli lõputu.
Arvuti konsulteeris taas juhistega. Edasi ütlesid need: «SULGE VOOLURING 10101010.» Arvuti kuuletus. Liiklusjuhtimiskeskuses muutus üks roheline tuli äkki punaseks ja häiresignaal hakkas lärmama. Inimesed ja masinad said esimest korda teada, et kusagil Kuul on probleem.
Algul levisid uudised aeglaselt, sest peaadministraator suhtus asjatusse paanikasse väga halvasti. Ja turismivolinik veelgi halvemini: miski ei mõjunud ärile kehvemini kui häired ja hädaolukorrad, isegi kui neid põhjustasid läbi põlenud korgid, lahti tõmmatud juhtmed või ülitundlik alarm, nagu üheksal juhul kümnest. Aga Kuu-suguses paigas tuli alati valvel olla. Parem kujuteldavate kriiside pärast ehmuda kui tõelised tähelepanuta jätta.
Möödus mitu minutit, enne kui volinik Davis vastumeelselt tunnistas, et see tundus tõeline. Selene automaatmajakas oli ka korra varem vastamata jätnud, aga Pat Harris vastas niipea, kui temaga ristleja sagedusel ühendust võeti. Seekord valitses vaikus. Selene ei reageerinud isegi signaalile, mis saadeti hoolikalt valvatud ja ainult hädaolukordadeks mõeldud KUUKRIISI kanalil. See uudis pani voliniku piki maa-alust hõljukteed Turismitornist Clavius Citysse kiirustama.
Liiklusjuhtimiskeskuse sissepääsu juures kohtas ta Maakülje peainseneri. See oli halb märk – järelikult pidas keegi päästeoperatsiooni vajalikuks. Kaks meest vahetasid tõsise pilgu ja neid mõlemat painas sama mõte.
«Loodan, et teil ei lähe mind vaja,» lausus peainsener Lawrence. «Milles häda? Kuulsin ainult, et saadeti KUUKRIISI signaal. Millisele kosmoselaevale?»
«Mitte kosmoselaevale. Selenele. Ta ei vasta Janu merest.»
«Jumala eest… Kui temaga seal midagi juhtus, saame ligi ainult tolmusaanidel. Ma rääkisin kogu aeg, et peaksime kaks ristlejat liinile panema, enne kui turiste sõidutama hakkame.»
«Ma ütlesin sama, aga Majandusosakond pani veto peale. Nad väitsid, et me ei saa teist enne, kui Selene kasumit sisse toob.»
«Loodan, et ta ei too hoopis pealkirju,» tähendas Lawrence süngelt. «Sa tead küll, mida mina turistide Kuule toomisest arvan.»
Volinik teadis vägagi hästi – see oli nende ammune tüliõun. Nüüd mõtles ta esimest korda, kas peainseneri jutus võis olla iva.
Liiklusjuhtimiskeskuses oli väga vaikne, nagu alati. Suurtel seinakaartidel vilkusid pidevalt rohelised ja kuldsed tuled, mille rutiinsed sõnumid jäid üheainsa kiiskava punase kõrval tähtsusetuks. Valveohvitserid istusid kaitseinglitena õhu, voolu ja kiirguse konsoolide taga, vastutades veerandi maailma turvalisuse eest.
«Ei midagi uut,» teatas maaliikluse ohvitser. «Me ei tea ikka mitte midagi. Ainult seda, et nad on kusagil merel.»
Tema sõrm joonistas suurele kaardile ringi.
«Kui nad just kursist kohutavalt kõrvale ei kaldunud, peavad nad olema selles piirkonnas. Kella 19.00 kontrolli ajal olid nad planeeritud marsruudist kilomeetri kaugusel. Kell 20.00 signaal kadus. Mis ka ei juhtunud, see toimus kuuekümne minuti jooksul.»
«Kui kaugele Selene tunni ajaga jõuaks?» küsis keegi.
«Täiskiirusel saja kahekümne kilomeetri kaugusele,» vastas volinik. «Aga tavalise kiirusega kõvasti alla saja. Turismireisil ei kiirustata.»
Ta põrnitses kaarti, nagu üritaks sellest paljalt range pilguga informatsiooni välja pigistada.
«Kui nad on merel, leiame nad peagi. Kas olete tolmusaanid välja saatnud?»
«Ei, sir. Ma ootasin luba.»
Davis vaatas peainseneri poole, kes oli Kuu sellel küljel kõrgeim ametnik pärast peaadministraator Olsenit. Lawrence noogutas aeglaselt.
«Saatke nad välja,» sõnas ta. «Aga ärge niipea tulemusi oodake. Mitme tuhande ruutkilomeetri läbi otsimine võtab aega, eriti öösel. Öelge, et nad sõidaksid viimasest teadaolevast asukohast piki marsruuti edasi, üks saan kummalgi pool, et otsida läbi võimalikult lai ala.»
Kui käsk oli antud, päris Davis õnnetult: «Mis sinu arvates juhtus?»
«On vaid paar võimalust. Kõik pidi kiiresti käima, sest nad ei saatnud sõnumit. See tähendab tavaliselt plahvatust.»
Volinik kahvatas: sabotaaž oli alati võimalik, selle vastu polnud keegi kaitstud. Kosmoselaevad, nagu lennukid enne neid, olid oma haavatavuse tõttu teatud kurjategijatele vastupandamatud sihtmärgid. Davis mõtles Veenuse liinilaevale Argo, mis hävis koos pardal viibinud kahesaja mehe, naise ja lapsega, sest üks maniakk pidas vimma reisijale, kes teda vaevu tundis.
«Või siis kokkupõrget,» jätkas peainsener. «Laev võis mõnele takistusele sisse sõita.»
«Harris on väga ettevaatlik juht,» märkis volinik. «Ta on seda teed palju kordi sõitnud.»
«Igaüks võib eksida. Maa valguses sõites on vahemaid lihtne valesti hinnata.»
Volinik Davis peaaegu ei kuulnudki teda; ta mõtles kõigele, mida tal teha tuleks, kui juhtuks kõige hullem. Alustuseks oleks kõige parem lasta õigusosakonnal
