kohutavat ja isekat naudingut. Millest ma kamina ees istudes mõtlen? Et võiksin osta Henryle hunniku rongipileteid, osta talle raamatu „Albertine disparue“. Kas Henry tahab „Albertine disparued“ lugeda? Ruttu-ruttu, ma ei saa rahu enne, kui ta selle raamatu saab. Olen täielik tohman. Kellelegi ei meeldi, kui nende heaks selliseid asju tehakse – ainult Eduardole, kuigi isegi tema eelistab ülimat ükskõiksust, eriti teatud tujus olles. Tahaksin pakkuda Henryle kodu, imemaitsvat toitu, kindlat sissetulekut. Kui oleksin rikas, jääksin ilmselt üsna ruttu vaeseks.
Drake ei huvita mind enam karvavõrdki. Oli kergendus, et ta täna ei tulnud. Henry huvitab mind, aga mitte füüsilises mõttes. On see võimalik, et lõpuks ometi olen rahul eluga Hugo kõrval? Mulle tegi haiget tema tänane sõit Hollandisse. Tundsin end vana ja üksildasena.
Ehmatavalt kaame nägu, põlevad silmad. Selline on June Mansfield, Henry naine. Kui ta aia pimedusest minu ette valgustatud ukseavasse astus, nägin esimest korda kõige kaunimat naist maamunal.
Aastaid tagasi, mil püüdsin tõelist ilu ette kujutada, olin oma peas loonud pildi just sellisest naisest. Kujutasin ette isegi seda, et ta on juut. Tema nahatoon, profiil ja hambad olid mulle ammusest ajast tuttavad.
June’i ilu rabas mind täielikult. Tema vastas istudes tundsin, et saadaksin tema nimel korda kõiksugu hullusi, mida iganes ta minult paluks. Henry tuhmus tema kõrval. Naine lausa pakatas värvidest, särast, veidrusest.
Tegelikult annab June’i tegelaskuju talle päriselus juba iseenesest küllalt tegevust. Teadsin ka, miks see nii on: tema ilu külvab draamat ja toob temani kõiksugu juhtumisi. Ideed ei tähenda siin kuigi palju. Nägin temas mõne dramaatilise näitemängu tegelase karikatuuri. Kostüüm, hoiakud, kõnemaneer. June on suurepärane näitleja. Ei midagi enamat. Ma ei suutnud tema olemust tabada. Kõik, mida Henry oli tema kohta rääkinud, vastas tõele.
Õhtu möödudes tekkis mul tunne, nagu oleksin mõni mees – olin kohutavalt armunud naise näosse ja kehasse, mis paistis niivõrd paljulubav, ning olin pahane isiksuse peale, mille teised inimesed olid talle külge pookinud. Just tema tekitab teistes inimestes tundeid, ajendab neid luulet kirjutama; tema põhjustab teistes inimestes raevu; on neidki, nagu Henry, kes armastavad June’i iseenese kiuste.
June. Öösel ilmutas ta end mulle unenäos väga väikese, väga haprana, ja minus tärkas tema vastu armastus. Jumaldasin seda väiksust, mis mulle kangastus, kui teda kõnelemas kuulsin: mõõdutundetu uhkus, riivatud uhkus. Vankumatu enesekindlus on talle võõras, ta ihkab täitmatult teiste imetlust. Ta toitub enese peegeldusest teiste silmis. Ta ei julge olla tema ise. June Mansfieldi pole olemas. Ta teab seda hästi. Mida rohkem teda armastatakse, seda paremini ta seda teab. Igati eneseteadlikuna saab ta väga hästi aru, et on ilus naine, kes võttis eile õhtul tuld minu kogenematusest ja püüdis varjata oma sügavaid teadmisi.
Ehmatavalt kaame nägu, mis taandub aia pimedusse. Lahkudes võtab June minu ees sisse poosi. Mul on tahtmine õue joosta ja kogu tema lokkavat ilu suudelda, suudelda ja öelda: „Sa viid endaga kaasa minu peegelduse, osakese minust. Ma nägin sind unes, tahtsin, et oleksid olemas. Sa jääd igavesti minu elu osaks. Kui ma sind armastan, siis seepärast, et oleme mingil ajajärgul jaganud samu kujutlusi, sama hullust, sama lava.
Ainus jõud, mis sind ühes tükis hoiab, on armastus Henry vastu – ja selle eest sa teda ju armastadki. Ta teeb sulle haiget, aga hoiab su keha ja hinge koos. Ta seob sind kokku. Ta lööb ja piitsutab sind ajuti tervikuks. Minul on selleks Hugo.“
Mul tekkis tahtmine June’i uuesti näha. Arvasin, et Hugolegi meeldiks ta väga. Tundus loomulik, et ta meeldib kõigile. Rääkisin temast Hugole. Ma ei tundnud seejuures mingit armukadedust.
Kui June taas pimedusest välja astus, tundus ta mulle varasemast veelgi ilusam. Ta paistis ka siiram. Mõtlesin isekeskis: „Hugo seltskonnas on inimesed alati siiramad.“ Samuti oletasin, et June on siiram, sest tunneb end vabamalt. Ma ei osanud arvata, mida Hugo sel hetkel mõtles. June läks ülemisele korrusele meie magamistuppa, et mantel ära panna. Seisatas hetkeks poolel trepil, kus valgus ta türkiisikarva seina taustal särama pani. Heledad juuksed, kahvatu nägu, deemonlikult teravad kulmud, julm naeratus ja relvituks tegevad põselohud. Reetliku, lõpmatult ihaldusväärsena tõmbas ta mind enese poole nagu otse surmasuhu.
Alumisel korrusel tegutsesid Henry ja June tandemina. Nad jutustasid meile oma tülidest, murdumistest, omavahelisest sõdimisest. Hugo, kelle emotsioonid rahutuks muudavad, püüdis teravamad nurgad naljaks pöörata, siluda lahkhelisid, inetusi, kõike hirmuäratavat – püüdis näidata paari paljastusi helgemas valguses. Ehtsa prantslase kombel hajutas ta sujuva ja mõistlikuna igasuguse võimaluse stseeni puhkemiseks. June’i ja Henry vahel võinuks ehk lahvatada tuline, ebainimlik, kohutav tüli, ent Hugo pärast ei saanudki me sellest kunagi osa.
Hiljem heitsin Hugole ette, et ta oli meil kõigil takistanud täiel rinnal elamast, et ta oli lasknud elul endast mööda minna. Mul oli häbi tema optimismi ja püüete pärast kõike üha siluda. Hugo mõistis mind. Ta lubas seda edaspidi silmas pidada. Ilma minuta jääks ta oma konventsionaalsusharjumuse tõttu kõigest kõrvale.
Meie ühine õhtusöök kulges rõõmsas meeleolus. Henry ja June olid mõlemad näljased nagu hundid. Siis läksime Grand Guignoli. Autos istusime June ja mina kõrvuti ning vahetasime üksmeelselt mõtteid.
„Kui Henry sind mulle kirjeldas,“ ütles June, „jättis ta kõige olulisemad osad rääkimata. Ta ei saanud su olemusele üldse pihta.“ Ta taipas seda otsekohe; me mõistsime teineteist, mõistsime teineteise iga detaili ja nüanssi.
Seejärel läksime teatrisse. Küll on raske teha Henryst välja, kui June’i maskilaadne näolapp särab täies ilus siinsamas kõrval. Vaheaeg. June ja mina tahame suitsu teha, Henry ja Hugo mitte. Millist furoori me koos välja jalutades tekitame! Ütlen talle: „Sa oled ainus naine, kes vastab mu kujutlusvõime ootustele.“ Tema vastab: „Hea, et ma varsti siit lahkun. Muidu paljastaksid sa mind üsna pea. Teise naise ees olen relvitu. Ma ei tea, kuidas naistega ümber käia.“
Kas ta räägib mulle tõtt? Ei. Autos rääkis ta oma sõbrannast Jeanist, skulptorist ja luuletajast. „Jeanil oli imeilus nägu,“ ütleb ta ja lisab siis rutakalt: „Ma ei räägi siin mõnest tavalisest naisest. Jeani nägu, tema ilu oli pigem mehelik.“ Ta katkestab hetkeks jutu. „Jeani käed olid nii kenad, niivõrd õrnad rohke savitöö pärast. Tema sõrmed olid teravad.“ Mis viha see minus ometi keeb, kui June Jeani käsi ülistab? On see armukadedus? Ja June’i kinnitus, et tema elu on olnud tulvil mehi ja ta ei tea, kuidas naise seltskonnas käituda … Vale puha!
Ainiti mulle otsa vaadates ütleb ta: „Arvasin, et su silmad on sinised. Need on kaunid ja ilusad, hallikaskuldsed, pikkade ripsmetega. Sa oled kõige graatsilisem naine, keda olen eales näinud. Sa lausa liugled kõndides.“ Räägime oma lemmikvärvidest. June kannab alati musta ja lillat.
Naaseme oma kohtadele. Selle asemel et Hugo poole vaadata, pöördub ta alati minu poole. Teatrist väljudes võtan tal käe alt kinni. Siis libistab ta käe minu omale, need sulguvad kindlasse haardesse. June lausub: „Mulle tegi hiljuti ühel Montparnasse’i-õhtul sinu nime kuulmine väga haiget. Ma ei taha, et mingid odavad mehed su ellu roomaksid. Tunnen, et tahaksin … sind kaitsta.“
Kohvikus näen tema näonaha tuhkhalli jumet. Lagunemine. Mind tabab kohutav ärevus. Tahaksin tal ümbert kinni võtta. Mul on tunne, et ta taandub surma rüppe ja olen valmis ka ise talle otse surmasuhu järgnema, et teda emmata. Ta on otse mu silme all suremas. Tema õrritav ja sünge ilu hääbuvad. Nagu ka tema veider mehelik jõud.
Ma ei taipa tema sõnade sisust mõhkugi. Mind lummavad tema silmad ja kehvasti jumestatud suu, millelt on värv maha
