otsa vaadanud?“
June vastas mulle väga vaiksel häälel. „Jean oli liiga mehelik. Olen oma tunnetega silmitsi seisnud ja neist täiesti teadlik, aga ma pole leidnud kedagi, kelle seltsis tahtnuksin neid välja elada – vähemalt mitte siiani.“ Siis viis ta jutu kiiresti mujale. „Küll sa oskad ikka kenasti riides käia. Selle kleidi roosa värv ja kohev seelikuosa, see väike must sametjakk, pitskrae, pitsiline kangas rindade kohal – kõik on nii täiuslik, täiesti täiuslik. Mulle meeldib ka see, et end niimoodi üleni kinni katad. Paljast ihu pole peaaegu üldse paista, tegelikult ainult kael. Ma jumaldan su türkiissõrmust ja korallkõrvarõngaid.“
June’i käed värisesid, ta võbises üle kere. Mul oli oma jõhkruse pärast häbi. Olin äärmiselt närviline. Ta ütles, et restoranis oli ta tahtnud näha mu jalgu, kuid kartis mind ülemäära vahtida. Rääkisin, et minagi kartsin tema kehale pilku heita. Vestlesime katkendlikult. June vaatas mu lahtistes kingades jalgu – tema arvates olid need kenad.
Küsisin: „Kas sulle meeldivad need kingad?“ Ta vastas, et talle on lahtised kingad alati meeldinud – ta kandis neid, kuni muutus liiga vaeseks, et neid endale lubada. Ütlesin: „Tule minu tuppa ja proovi mu teist kingapaari jalga.“
Ta proovis kingi mu voodil istudes jalga. Need olid talle liiga kitsad. Nägin, et tal olid jalas puuvillased sukad – ja mulle tegi vaatepilt June’ist puuvillastes sukkades haiget. Näitasin talle oma musta keepi, mis oli tema arvates väga ilus. Veensin teda keepi proovima ning nägin siis tema keha ilu kogu täidluses ja raskuses, olin sellest täiesti lummatud.
Ma ei suutnud mõista, miks oli June niivõrd kohmetu, nii uje, nii hirmul. Ütlesin, et lasen talle teha samasuguse keebi nagu mul endal. Puudutasin korraks ka tema kätt. Ta tõmbas selle ära. Kas ma hirmutasin ta ära? Kas keegi võis tõesti olla minust veelgi tundlikum ja kartlikum? Mul oli raske seda uskuda. Tol hetkel ma ei kartnud. Mind valdas meeleheitlik tahtmine teda puudutada.
Kui June alumise korruse sohval istus, paistis tema rindade ülemine osa kleidi dekolteest välja – tahtsin teda sinnasamma suudelda. Olin täiesti endast väljas ja värisesin. Hakkasin mõistma, kui tundlik ta on ja kui väga ta omaenda tundeid kardab. June jätkas juttu, aga nüüd teadsin: ta räägib, et vältida sügavamat ja isiklikumat vestlust – kõike seda, mida me ei tohiks teineteisele öelda.
Kohtusime järgmisel päeval American Expressis. Ta kandis seljas pükskostüümi, sest olin öelnud, et see meeldib mulle.
June ütles, et ta ei taha minult mälestuseks muud kui parfüümi ja minu veinipunast taskurätti. Meenutasin talle siiski, et ta oli lubanud mul endale uued kingad osta.
Kõigepealt läksime minu mahitusel naiste tualettruumi. Tegin koti lahti ja tõmbasin sealt välja paari õhukesi sukki. „Pane need jalga,“ anusin. June kuuletus. Samal ajal avasin parfüümipudeli. „Pritsi seda peale.“ Teenindaja oli sealsamas, vahtis pealt ja ootas jootraha. Ta ei huvitanud mind karvavõrdki. June’i pintsakukäises oli auk.
Olin pööraselt õnnelik. June juubeldas. Rääkisime läbisegi. „Tahtsin sulle eile õhtul helistada. Tahtsin sulle telegrammi saata,“ ütles June. Ta tahtis mulle öelda, et oli rongis end väga õnnetuna tundnud ja kahetsenud oma kohmakust, närvilisust, sisutühja juttu. Ometi oli tal nii palju, tohutult palju öelda.
Me mõlemad kartsime teineteisele pahameelt ja pettumust valmistada. Õhtul kohvikusse minnes oli June olnud otsekui uimas, peas tiirlemas mõtted minust. Ümbritsevate hääled kajasid ta kõrvu justkui kuskilt kaugemalt. Ta oli elevil. Ei saanud magada. Mis temaga ometi juhtunud oli? Ta oli alati olnud nii tasakaalukas, klaari jutuga, inimesed ei viinud teda kunagi endast välja.
Kui mõistsin, mida June mulle paljastada kavatseb, olin rõõmust hullumas. Nii et ta armastab mind? June! Ta istus restoranis minu kõrval, ise nii väike, uje, elukauge, paanikas. Iga kord, kui ta midagi ütles, palus ta öeldu rumaluse pärast kohe vabandust. Ma ei suutnud seda välja kannatada. Ütlesin talle: „Oleme mõlemad veidi segaduses, aga vahel avaneme kõige rohkem just endast väljas olles. Mina ei püüa enam mõelda. Ma ei suuda sinuga koos olles mõelda. Sa oled nagu mina: igatsed täiusliku hetke saabumist, aga see, mida on liiga palju vaimusilmas ette kujutatud, ei saagi maisel viisil täiuslik olla. Kumbki meist ei leia õigeid sõnu. Oleme endast väljas. Ja las me olla pealegi endast väljas. See on ju imetore, lõpmatult tore. Ma armastan sind, June.“
Kui ma ei teadnud enam, mida öelda, laotasin meie vahele pingile veinipunase taskuräti, mida ta oli soovinud, oma korallkõrvarõngad ning türkiissõrmuse, mille Hugo oli mulle kinkinud ja mida mul oli valus ära anda, kuid ma tahtsin tuua väärilise ohvri June’i ilu ja June’i uskumatu alandlikkuse altarile.
Läksime kingakauplusse. Ilmselgelt pahandas meie varjamatu õnn poes teenindavat inetut naist. Hoidsin kindlalt June’i käest kinni. Võtsin kaupa tehes ohjad enda kätte. Püksid olid siin minu jalas. Olin müüjatega suheldes kindlameelne, karm, tahtejõuline. Kui nad mainisid, et June’i jalad on laiad, tõrelesin nendega. June ei saanud aru nende prantsuskeelsete repliikide sisust, ent mõistis, et nad käituvad õelalt. Ütlesin talle: „Kui inimesed on sinu vastu õelad, tunnen, et tahaksin sinu ette põlvili laskuda.“
Valisime kingad välja. June ei võtnud vastu midagi muud, mis polnud mingil moel sümboolne ega esindanud mind. Ta soostus kandma kõike, mida minagi, kuigi polnud varem tahtnud kedagi jäljendada.
Kui käsikäes, kehad teineteise vastu surutud, mööda tänavaid kõndisime, kaotasin kõnevõime. Astusime maailmast ja reaalsusest üle, otse ekstaasi. Kui June mu taskurätti nuusutas, hingas ta sisse minu olemust. Ma rüütasin tema ilu ja tegin ta selle kaudu enese omaks.
June ütles: „On nii palju asju, mida tahaksin sinuga koos ette võtta. Näiteks prooviksin sinuga koos meeleldi oopiumi.“ June, kes ei võta vastu sümboolse tähenduseta kingitusi; June, kes peseb raha eest pesu, et osta endale natukenegi parfüümi; June, kes ei karda vaesust ega luitumust, keda need ei puuduta ja keda ei puuduta ka tema sõprade püsiv joove; June, kes on kapriisne ja valiv ning heidab täie tõsidusega inimesi kõrvale, teades oma lõputuid lugusid vestes, et alati on olemas väljapääs, ja kes varjab selle ülevoolava jutuvadaga enese olemust. Salamisi kuulub ta mulle.
Hugo hakkab midagi taipama. Reaalsus eksisteerib ainult tema ja minu vahel, meie armastuses. Kõik muu on üksnes unenägu. Meie armastusega on kõik selge. Suudan talle truuks jääda. Too öö tegi mind kohutavalt õnnelikuks.
Ent mul on vaja June’i suudelda, mul lihtsalt on vaja seda teha.
Kui June tahtnuks, oleksin eile põrandal istunud, pea tema põlvedele toetumas. Aga ta ei soovinud seda. Ometi anub ta jaamas rongi oodates, et ulataksin oma käe. Ma hüüan tema nime. Seisame lähestikku, näod peaaegu kokku puutumas. Naeratan talle, kui rong minema sõidab. Siis pöördun eemale.
Jaamaülem pakub mulle müügiks heategevuslikke loteriipileteid. Ostan mõned ja annan need mehele head loosiõnne soovides tagasi. Ta lõikab kasu minu soovist teha üha kinke June’ile, kes ei taha ju midagi vastu võtta.
Me räägime omavahel salakeelt, mis on tulvil alatoone, ülemtoone, nüansse, üldistusi ja sümboleid. Siis naaseme Hugo ja Henry juurde, pulbitsedes kirest, mis hirmutab neid mõlemaid. Henry on rahutu. Hugo kurb. Mis võimsale võlujõule me June’iga koos olles ometi andume? See on tõeline ime! Ime! June toob selle endaga kaasa.
Pärast eilset õhtut – pärast June’iga kohtumist, pärast seda, kui olin temast täienisti haaratud – oli mulle niivõrd vastukarva, kuidas Hugo ajalehti luges ning krediidist ja oma edukast päevast rääkis. Ta sai sellest aru – ta saab asjadest ikka aru –, ent ei suutnud mu rõõmu jagada,
