küsin.
Tal on lahkumise üle hea meel. Henry armastus tema vastu on jõhker ja täiusest kaugel. Mees on riivanud June’i uhkust, himustades tema vastandeid: inetuid, harilikke, passiivseid naisi. Ta ei suuda taluda naise elujaatust, tema tugevust. Korraga tunnen, et vihkan Henryt kogu südamest. Ma ei salli mehi, keda heidutab tugev naine. Küllap armastas Jeangi just June’i tugevust, tema hävitavat jõudu. Sest June külvab hävingut.
Minu jõud – nagu ütleb mulle hiljem Hugo, kes, nagu selgub, ei salli June’i silmaotsaski – on pehme, kaudne, õrn, looritatud, loominguline, hell, naiselik. Aga June’is on mehelik jõud. Hugo arvates on tal mehelik kael, mehelik hääl ja karedad käed. Kas ma siis ei näe? Ei, ma ei näe – ja kui näengi, siis ei hooli. Hugo tunnistab, et on armukade. Esimesest hetkest peale oli selge, et nad ei salli teineteist.
„Kas ta tõesti arvab, et naiselik intuitsioon ja õrnus aitavad tal leida mõnd külge, mida mina juba ammu enne teda ei armasta?“
Tõsi ta on. Hugo on minu vastu olnud ääretult õrn, ometi mõtlen praegu teda kuulates June’i ja enda ühendatud kätele. June ei taba erinevalt mõnest mehest minu olemuse seksuaalset keset, ta ei puuduta seda. Miks ta siis mulle naha alla poeb? Tahan mehelikul kombel teda enda omaks teha – samal ajal tahan, et ta armastaks mind oma silmade, käte ja meeltega, mis on omased ainult naistele. Tal on õnnestunud mind pehmelt ja õrnalt ümber sõrme keerata.
Mind vihastab Henry puhul asjaolu, et ta söandas riivata June’i hiigelsuurt ja pealiskaudset uhkust iseenda üle. June’i üleolek tekitab Henrys raevu, isegi kättemaksuiha. Mees paneb pilgu peale mu õrna olemisega lihtsale koduabilisele Emiliale. See solvang süvendab veelgi mu armastust June’i vastu.
Armastan June’i selle eest, kes ta on julgenud olla: tema karmuse, julmuse, egoismi, pahelisuse, deemonliku hävituskire eest. Ta võiks mu silmagi pilgutamata maatasa teha. Tema isiksus on viimse piirini paisutatud. Jumaldan tema julgust teha haiget ja olen valmis end sellele ohvriks tooma. Küllap võtab ta mu olemusest mõõtu ja täiendab sellega omaenda isiksust. Tulevikus on sellelesamale June’ile juurde pandud kõik seegi, mida mina endast kujutan.
Jaanuar 1932
Saime June’iga American Expressis kokku. Teadsin, et ta hilineb, ega pannud seda pahaks. Olin juba varakult kohal, pinge ajas mul vaat et südame pahaks. Peatselt näen teda päise päeva ajal rahva seast välja ilmumas. On see võimalik? Kartsin, et seisan seal samamoodi, nagu olin seisnud teisteski kohtades, vaadates rahva sekka ja taibates, et mingit June’i ei ilmugi, sest ta on mu kujutlusvõime vili. Mul oli raske uskuda, et ta tulebki mööda neid tänavaid siiapoole, ületabki selle puiestee, ilmubki hämara ja näotu rahvahulga seast nähtavale, jalutabki meie kohtumispaika. Milline rõõm oli näha teda kiirustava rahvahulga seast särava ja imelisena minu poole astumas. Võtan tema soojast käest kinni. Ta läheb posti järele. Kas American Expressis töötav mees ei näe siis, kui imeline June on? Iial varem pole keegi temasarnane posti järel käinud. Kas eales on mõni naine kandnud kulunud kingi, kulunud musta kleiti, kulunud tumesinist keepi ja vana lillat kübarat nii, nagu June neid kannab?
Ma ei suuda June’i juuresolekul süüa. Ometi püsin näiliselt rahulik, lasen välja paista oma idamaisel tasakaalukusel, mis on ju niivõrd petlik. June joob ja suitsetab. Ta on teatud mõttes üsna sõge, kannatab hirmude ja maaniate käes. June’i jutt, enamasti alateadlik, paljastaks psühhoanalüütikule nii mõndagi, kuid mina ei oska seda analüüsida. Peamiselt koosneb see valedest. June peab oma kujutlusvõime vilju tegelikkuseks. Aga mida ta siis nii hoolikalt ehitab? Oma isiksust veelgi suuremaks, ta tugevdab ja ilustab seda. Minu imetluse ilmselges ja osavõtlikus soojuses läheb ta silmanähtavalt puhevile. June paistab ühteaegu hävitav ja abitu. Tahan teda kaitsta. Kui naeruväärne! Mina, ja kaitsen June’i, kelle jõud on piiritu. Tema jõud on nii tugev, et ma tõesti usun, kui ta väidab, et ei külva meelega hävingut. Kas ta on püüdnud mindki hävitada? Ei, ta tuli minu koju ja ma olin valmis kannatama ära kogu valu, mis tema käe läbi võis sündida. Kui temas on ka mingit külma kaalutletust, siis ilmub see välja alles hiljem, kui ta muutub teadlikuks oma jõust ja mõtleb, kuidas seda kasutada. Ma ei arva, et ta usub oma võimesse kurja teha. See hämmastab teda ennastki.
Minu jaoks on ta nüüd keegi, kellele kaasa tunda ja keda kaitsta. June ei tule toime nende pahede ja tragöödiatega, millesse ta on segatud. Lõpuks ometi olen tabanud tema nõrka kohta. Tema elu on tulvil fantaasiaid. Tahan sundida teda reaalsusesse naasma. Mul on tahtmine tema vastu vägivaldne olla. Mind, kes ma hulbin unistustes, pooltoorestes kujutluspiltides, on vallanud raevukas plaan: tahan haarata – oo, ja veel millise jõuga! – June’i puiklevatest kätest kinni, viia ta hotellituppa ning teha teoks meie mõlema unistuse – unistuse, mille eest ta on terve elu kõrvale põiganud.
Kui Eduardoga kohtuma läksin, olid June’iga veedetud kolm tundi ajanud mu pingesse ja endast välja. Eduardo mõistis tema nõrkust ja innustas mind oma tugevust rakendama.
Suutsin vaevu selgelt mõelda, sest taksos oli June tugevasti mu kätt pigistanud. Ma ei häbenenud oma alandlikkust ja imetlust. Tema žest polnud siiras. Ma ei usu, et ta suudaks armastada.
June ütleb, et tahab endale jätta roosa kleidi, mida kandsin tol õhtul, kui ta mind esimest korda nägi. Kui ütlen, et tahan talle lahkumiskingituse teha, lausub ta, et soovib natuke seda parfüümi, mida ta mu kodus tundis – et hiljem mälestusi elustada. Veel on tal vaja kingi, sukki, kindaid, aluspesu. On see sentimentaalsus? Romantilisus? Kui ta seda tõesti tõsiselt mõtleb … Miks ma ülepea temas kahtlen? Ehk on ta lihtsalt väga tundlik, ülitundlikud inimesed jätavadki võltsi mulje, kui teised neis kahtlevad – nad kõhklevad. Siis peetaksegi neid ebasiiraks. Ometi tahan teda uskuda. Teisalt ei näi kuigi oluline, et ta mind armastaks. June’i tähtsus ei seisne selles. Armastus tema vastu on niivõrd hingemattev. Samal ajal on mul tunne, nagu oleksin suremasuus. Meie armastus tähendaks surma. Kujutluste embust.
Kui räägin Hugole June’ilt kuuldud lugusid, arvab ta, et need on lihtsalt odavad valed. Ma ei tea.
Siis veedab see kuratlik psühhoanalüütik Eduardo kaks päeva siin ja teeb mulle selgeks, millist kriisi ma parasjagu läbi elan. Tahan June’i näha. Tahan näha tema keha. Ma pole julgenud tema kehale pilkugi heita. See on kindlasti ilus.
Eduardo küsimused ajavad mind hulluks. Ta püüab väsimatult demonstreerida, kui väga olen end alandanud. Ma pole oma kordaminekutest kasu lõiganud. Ta meenutab mulle, et isa peksis mind, et esimesed mälestused temast on seotud alandusega. Eduardo tuletab meelde, kui inetu olin pärast tüüfuse põdemist. Olin kaotanud oma lokid ja kaalus alla võtnud.
Mis siis nüüd mu tervisele nii halvasti mõjub? June. June ja tema paheline külgetõmbejõud. Ta on tarbinud narkootikume, ta on armastanud naist, ta kasutab lugusid rääkides tänavapoisi kõnepruuki. Ometi on ta alles hoidnud tolle uskumatu ammuste aegade sentimentaalsuse, milles pole mingit kaledust: „Anna mulle see parfüüm, mida su kodus tundsin. Pimeduses ülesmäge su maja poole kõndides olin ekstaasis.“
Küsin Eduardolt: „Kas sa tõesti usud, et olen lesbi? Kas sa mõtled seda tõsiselt? Või on see lihtsalt vastureaktsioon Drake’i-kogemusele?“ Ta pole päris kindel.
Hugo võtab kindla seisukoha ja ütleb, et tema arvates on kõik, mis jääb väljapoole meie armastust, kõrvaline – kõigest vahepalad, põletav uudishimu. Ta tahab oma ellu kindlustunnet. Rõõmustan, et ta selleni jõudis. Ütlen, et tal on õigus.
Viimaks ütleb Eduardo, et ma siiski pole lesbi, sest ei vihka mehi – otse vastupidi. Eile öösel nägin unes, et tundsin iha Eduardo, mitte June’i vastu. Üleeile, kui June’i unes nägin, olin parasjagu pilvelõhkuja otsas ja pidin hakkama mööda selle fassaadi väga
