tükk aega teineteisele otsa. Heldin oli põnevusest lõhkemas ja tundis, et hakkab tõsiselt vihastama, kui need kaks sõnadeta suhtlemist jätkavad – sest ilmselgelt oli seal niipalju seda, mida nad omavahel ja ka kõigi teiste täiskasvanutega rääkinud olid ja mida nad laste kuuldes kunagi ei arutanud. Ilmselgelt pidasid need kaks dialoogi väljaütlemata sõnade keeles, vaidlesid ja väitlesid ja kaalusid seisukohti…
„Rahe…” alustas ema, kuid Tume katkestas teda:
„Ta ei ole seda maailma kunagi mõistnud. Neeme lugu – ta ei ole selles osas just parim nõuandja. Mida ta ütleb, kui nõiakütid sinuni jõuavad? Rõhk sõnal ütleb – ta ei tee midagi.”
„Ja sina teed?”
Tume langetas pilgu. „Sa tead, et ma vähemalt üritan,” pomises ta vaikselt.
Ema ohkas ja langetas pilgu. Nad lõpetasid lõunasöögi vaikuses.
Või suhtelises vaikuses, sest poisid nagistasid omavahel. Ustus alustas ja Valev muutus tagasi titeks, nagu ema ja Heldin tavatsesid öelda. Tõsi, täna oli Valev hulga hillitsetum. Mõtlik selline. Korraga taipas Heldin, et ka vend teab midagi. Temaga peab ju olema räägitud õpingute jätkamisest kusagil mujal.
„Kas te meie käest ka küsite?” pahvatas tüdruk.
Viis sekundit valitses vaikus. Ema ja Tume vahetasid jälle pilke. Tume avas suu, kuid ema vangutas vaevumärgatavalt pead. Mees pani suu kinni ja nõjatus toolileenile.
„Lapsed,” alustas ema kobamisi. Paistis, et ta kogus aja võitmiseks taldrikud kokku ja toppis nõudepesumasinasse – tavaliselt tegi seda Heldin. Ta tõstis lauale vaarikakoogi ja koogitaldrikud. Kallas poistele mahla klaasidesse, siis endale ja Heldinile teed. Tume oli juba söömaaja alguses palunud suure klaasi külma vett, nüüd ta raputas tee ja mahla pakkumise peale pead.
„Lapsed,” alustas ema uuesti. „On nii palju asju, mida ma ei ole teile rääkinud. Me oleme siin põgenikud, seda te teate. Meie pettelood on toiminud, kuid nii palju on muutunud. Me oleme siin mõelnud, kuidas oleks kõige parem teha ja… Noh, ma ei tea. Ma… Aga te ju kindlasti tahate suveks kuhugi ära minna? Kuhugi, kus on soe ja… hea. Kindlasti on seal mõnus.”
„Ema, kuula ennast,” porises Valev. „Nii umbmäärase juraga ei müü sa meile midagi.”
„Ühesõnaga, me peame hakkama ettevalmistusi tegema,” võttis ema asjad kokku.
„Kuid kool on veel pooleli?” imestas Ustus.
„Ma olen kindel, et asjad saab korda ajada,” lausus ema kerge muigega.
4: Heldin, Maa
Saigi. Kui ema sekkus, hakkasid laabuma asjad, kus kedagi veenma pidi. Kuidas, sellest ei saanud Heldin aru. Kuigi ta ise ka suutis teinekord asju sedasi korda ajada. Kuidas, seda ta ei teadnud. Ema teadis. Ja hoiatas, et ta niimoodi ei teeks. Ema ei öelnud seda otse, kuid nad kõik – isegi Ustus – said aru, et see on ohtlik.
Igatahes sulgesid nad ühel aprillihommikul oma kodu välisukse ja istusid ootavasse autosse. Neil oli palju asju ja nende paigutamine võttis omajagu aega. Lisaks oli Tume auto otse nende treppi ajanud ja ruumi oli seal kohutavalt vähe. Heldin sai muidugi hetkega aru, milles asi – täiskasvanud ei tahtnud, et möödakäijad näeksid, kuidas nad kogu oma kohvrilasu autosse topivad, ilmse kavatsusega pikalt ära olla.
Auto veeres kitsast munakivisillutisega tänavast alla, trügis läbi turistide summa, kes üritasid kibekülma põhjatuult trotsides keskaegse linnasüdame vastu huvi tunda, veeres raagus puude ja hallide moodsate plekkmajade vahelt tihedasse liiklusvoolu, jõnksus aegamööda hommikuste miinuskraadidega kivikõvaks tardunud lumesodist vallide vahel, pääses fooriderägast välja maanteele ja suurendas kiirust kõlekollaste põldude vahel. Tugev külgtuul kõigutas neid vahetevahel, rabistades vastu autokülgi halli tolmu, milleks pilvitus taevas lõõmav päike oli muutnud kuivanud pori ja lume alt väljasulanud talvesaasta. Ema avas šokolaaditahvli, jagas selle nende kõigi vahel ja kui ta akent paotas, et nutsakuks keeratud paberit välja visata, raputas neid vastikvalusalt noana lõikav jäine õhujuga, tuletades meelde, kui elamiskõlbmatu see aknatagune ikkagi on…
„Prahti ei tohi välja loopida!” teatas Ustus.
Kõik teised vaikisid. Jah, mõnikord käitus emme hullemini kui titt… Heldin leidis end mõtlemas, et kuigi sellest mingit märgatavat kasu ei tõuse, tuleb kasvõi põhimõtte pärast üritada emmelegi kombeid õpetada, ja selles on Ustus tõesti parim. Ja tema peale Pääsu ei vihasta ka… Jah, näe – sellistel hetkedel mõtles ta emast kui Pääsust…
Auto keeras suurelt maanteelt ära väiksemale kõrvalteele. Asfaldiriba keerles madala võseriku vahelt tihedasse kuusemetsa.
Ja siis vajutas Heldin käed meelekohtadele. Nii ema ja Valev kui autot juhtiv Tume vaatasid tema poole; Tume, kelle selja taga ta istus, heitis muidugi vaid peeglist pilgu. Ustus, kes istus taga keskel, uuris teisi autosistujaid. Tema oli muide ka nägu krimpsutanud.
„Mis juhtus? Naljakas jõnks oli… Kas teie ei tundnud?”
„Tundsime,” poetas lõpuks Valev.
Tee oli pealtnäha seesama. Ainult asfalt oli kuidagi palju kitsam ja auklikum. Ja siin paistis kevad hulga edenenum olevat, kohati oli metsaalune üsna roheline.
Tume vähendas kiirust. Heldini peast puuris läbi järjekordne valuhoog, mis silme ees virvendama pani ja tekitas sekundiks-paariks tunde, et kogu ta hommikusöök tuleb välja.
„Need on need kohad, kus rada salarajaks üle läheb,” kuulutas Ustus rõõmsalt. „Ma tean! Heldini pea on valesti häälestatud. Puberteet!”
„Kes ütles, et Heldini pea on valesti häälestatud?” küsis istmel pöördunud ja neid ikka veel silmitsev Pääsu kurjalt.
„Mis valesti on?” tahtis Ustus teada. Ta mõtles hetke ja haaras siis Heldini käe. „Heldin, on sul väga valus?”
Heldin tõmbas selle järsult ära, ent nähes, kuidas väikevend selle peale solvus, silitas tal korraks pead ja naeratas vabandavalt.
„Hea, et see niimoodi mõjub,” märkis Valev elutargal toonil. „See annab lootust, et sa suudad ühel päeval ise ka haldjaradu leida.”
Heldin surus huuled kokku ja põrnitses välja. See kõik ärritas teda. Muidugi teadis ta seda kõike. Vähemalt sellest asjast oli neile räägitud. See oli nende perekonna eripära. Nende võime, mis eristas neid peaaegu kõigist teistest seal selles külmas, kõledas ja lagunevas linnas. Selles maailmas või reaalsuses, nagu mõned täiskasvanud ütlesid. Ja rõhk on sõnal peaaegu – selles maailmas oli inimesi, kes siiski suutsid sedasama, mis nemad, ja mingi osa neist inimestest olid millegipärast väga kurjad kõigi teiste peale, kes ka oskasid. Heldin oli mõnda sellist ainult korraks näinud ja sellest piisas, et neid karta; õnneks oli tookord Tume kohal. Midagi ühtaegu hirmunut, vägivaldset ja mingil viisil ka imetlev-kadestavat keris end tema ajus lahti ja siis tuli sõna: „Nõid!”
Nii neid kutsuti. Nad olid nõiad.
5: Ustus, Nünd, Ent-Minnu
„Ma tahan pissile!” Ustus ei
