libistas pilgu lastest üle. „Muidugi. Isegi kui me neile Meku kardiganid selga paneksime, näeksid nad Maalt välja. Olemisega pole midagi peale hakata. Las olla, peame lihtsalt rohkem pingutama. Läheme.”
Valev pilgutas silmi, sest Tume enda juures oli midagi teisiti. Midagi olulist… Tal kulus õige mitu sekundit taipamiseks – mees kandis frakki ja relva. Valev muidugi taipas, et küllap nimetati seda pealiskuube siin teisiti, kuid selle tagapool peaaegu põlveõnnaldeni ulatuvate siilude vahelt oli väga hästi näha käepäraselt just peopesa kõrgusel rippuva päraga raske püstol.
Korraga haaras Heldin tal käest. Seda juhtus enamasti ainult siis, kui ta kaitset otsis, ja õe poole vaadates nägi ta teda peaaegu kuuldavalt neelatamas; kahvatu oli ta ka. Küllap tajusid midagi ka täiskasvanud, sest mõlemad, nii Tume kui Pääsu heitsid neile kiire terava pilgu. Ent nad ei küsinud midagi, seda enam, et Heldin võttis end hetkega kokku. Tume lasi Pääsu enda ees uksest välja ja Valev avastas end Heldini puhul samamoodi käitumas. Vaadates nüüd Heldinit rahulikult ja pealtnäha sundimatult ees lipsanud Ustuse järel trepist alla minemas, oli ta endaga väga rahul, et oli õde esimest korda elus daamina kohelnud.
Ja siis sai ta veel millestki aru. Kodus oli Tume alati külaline ja Pääsu majaperenaine. Siin olid osad vahetatud. Näiteks kuidas ema rahulikult eemal ootas, kuni Tume võõrastemajapidajaga rääkis, ja kuidas ta oli küsinud Tume arvamust riietuse kohta. Tegelikult oli veel midagi sõnades väljendamatut, mis on nii ilmselge, kui oled kellegagi eluaeg koos elanud.
Ja korraga mõistis ta, mis oli Heldinit ehmatanud. Õde kippus sellistes asjades olema kiirema taipamisega ja nüüd oskas Valev jälgida, kuidas Heldin võttis mõttes arvele ja analüüsis, kuidas Tume juhatas nad suure aknaaluse laua juurde, uuris menüüd, viipas kelnerile ja tellis, pidades Pääsuga ainult paar sõna nõu. Ja kõike seda võõras keeles, mida keegi neist kolmest ei mõistnud.
Kui kelner oli läinud, pöördus Tume nende poole. „Esimeseks tellisin natuke kohalikke toite. Kui kohale tulevad, näete ise. Nende maitse võib olla ebatavaline, kuid te peate harjuma. Mis teil üle jääb.” Ta mühatas pisut vabandavalt. „See polegi nii hull. Supp on ka kohalik. See loodetavasti maitseb teile, midagi erilist ei ole. Pearoaks võtsin võimalikult maise maitsega linnuliha. Puuviljajäätis ei tohiks ka midagi jubedat olla.”
7: Heldin, Nünd, Ent-Minnu
Kui Heldin palju hiljem sellele lõunasöögile – esimesele Ent-Minnus, esimesele väljaspool Maad tema teadlikus elus, kui varase lapsepõlve ähmased mälupildid välja arvata – tagasi mõtles, mäletas ta veidrat segu ärritusest, põnevusest ja pettumusest. Kõik oli nii teistmoodi ja samas ei leidnud ta neis salatites, pirukakestes ega mingis – küll üsna teravas – kastmes ujuvates kevadrullide moodi asjandustes midagi erilist. Jah, kõik oli teistmoodi, aga… noh, ta oli valmistunud halvemaks. Supp oli ainult juurviljasupp, kana riisiga tundus ka tuttavana ja ainult jäätisel oli mingi terav mõru maitse, mis Ustuse loobuma sundis. Teisalt, kõhud olid neil selle aja peale korralikult täis.
„Nii, me peame linna peale minema,” teatas Pääsu söömaaja lõpul. „Te oodake ilusti oma toas. Õhtul ehk läheme välja.”
Valev tegi kõhuvalu häält ja sellest julgustust saanuna küsis Heldin kiiresti: „Kas me ei võiks natuke linnas ringi vaadata?”
„Ei,” ütles Pääsu teravalt.
„Kas siin on väga ohtlik?” küsis Valev Tume relvale osutades. Tekkis pisut ebamugav vaikus.
Heldin asus kohe vennale appi: „Nagu Metsik Lääs, niipea kui nina välja pistad, hakkavad kuulid lendama? Tulge siis ikka elusalt tagasi, eks! Me jääme teid alati mäletama!”
Pääsu oli loomulikult taas selle ilmega, et miks te ometi ei taipa vait jääda, kuid Tume puudutas rahustavalt ta kätt. „Tehke taskud tühjaks. Dokumente ega mobiile ega midagi muud pole vaja… nendega pole siin niikuinii midagi teha.” Tume ajas käe taskusse ja võttis peotäie münte. „Valev – need on skingud ja need on terkarid. Üks terkar on kakskümmend seitse skingut. On veel tzulendid, mis on 27 terkarit. Meie toad maksavad poolteist tzulenti ööpäev. Mingi väike toidupala maksab paar skingut, mõni suveniir ka. Ma soovitan mitte raha kulutada, aga igaks juhuks võiks taskus olla. Kui te kulutate pisut skingusid, on tegelikult kõik korras, kui hakkavad kuluma terkarid, olete lasknud end alt tõmmata. Püsite koos, see on vältimatu eeltingimus. Eriti sina, Ustus – teistest ei tohi üle kümne sammu eemale minna. Mitte kunagi, mitte kordagi ega mitte mingil põhjusel ei tohi kaotada teistega silmsidet. Poiss, kas sa saad aru?” Nüüd oli mehe hääles terast, kui ta Ustusele otse silma vaatas. Too neelatas ja noogutas.
Tume vaatas Valevile otsa. „Sina vastutad selle pundi eest. Vaata, et nad ära ei kao.”
Vanem vend noogutas tõsiselt.
Tume pöördus Pääsu poole. „Päevaajal ei ole siin mingit ohtu. Keegi ei oska meid siin oodata. Las vaatavad ringi, see on ainult õiglane. Mis nendega ikka juhtub.”
Pääsu vaatas talle paar sekundit otsa ja noogutas rabedalt.
8: Ustus, Nünd, Ent-Minnu
Muidugi oli Tumel õigus, nendega ei juhtunud linnas hulkudes midagi halba. Suurema osa ajast näisid nad nähtamatud olevat. Alles siis, kui inimesed neile lausa otsa põrkasid, jäädi neid imestunult vahtima. Mõni isegi üritas midagi küsida, kuid loobus, mõistes, et nad ei oska kohalikku keelt. Valevi õhutusel ostsid nad jõe ääres kohvikus endale joogid. Valev kauples ja see osa läks päris hästi – ta osutas joogile, mida just oli võtnud üks teine vanuselt umbes Heldini ja Ustuse vahepeal olev laps, ja münte üle laua libistades tegi selgeks, palju see maksab. Nende joogid kokku olid üheksa skingut, ainult et need ei maitsenud neile kellelegi.
„Nädalavanune Coca-Cola pärnaõieteega,” võttis Ustus asja kokku.
Paljud asjad tundusid ka imelised või lausa arusaamatud. Nad ei olnud varem näinud suuremat hulka neist loomadest, mida müüdi ühes hoovis ülesjõge nii kaugel, kui nad minna söandasid; linn tegelikult juba lõppes seal, suured, kõrge planguga piiratud ehitised olid kas mingid kaubalaod või peitsid endis selliseid imesid; kaugemal olid jõekaldal ainult väikese lossi mõõdus, päratu aiaga ümbritsetud villad. Nad nägid sõidukeid, millest nad aru ei saanud, kuidas need liiguvad, nad nägid masinaid, millest nad aru ei saanud, kuidas need töötavad. Mõnest kohast aeti neid ära ja kord peatas neid kolmemeheline relvastatud seltskond. Ent nood jätsid nad rahule niipea, kui Valev taipas näidata võõrastemaja võtit.
Linn ise oli kummaline segu eri stiilidest ja ajastutest. Ühe uhkema ehitise katuselt muudkui tõusid ja laskusid kopterid ja muud käsitamatud lennumasinad, sealsamas ukse kõrval seisid lasipuu küljes saduldatud hobused. Enamik maju nägid välja nagu piltpostkaartidel, sealsamas aga laiutas tumedast klaasist risttahukas, sees selgelt näha imeõhukesed põrandad ja seinad, laudadel ilmselt arvutid.
„See kõik on kuidagi liiga heas korras,” porises Valev, kui nad juba võõrastemajja tagasi läksid. „Ainult et ma ei näinud ühtki koristajat. Ma ei näinud isegi ühtki luuda või kühvlit. Ega ühtki prügikasti. Aga ma nägin üht tüüpi toidupaberit lihtsalt kokku käkerdamas ja maha viskamas. Kahju, et meil ei olnud aega oodata, kuhu see kaob.”
„Aga mina tean,” teatas Ustus uhkelt ja rääkis teistele kreemjatest hiirtest.
„Hm,” mõõtis Valev arvustavalt tänavat.
„Kas
