rumal.”
„Rumal?” ei saanud poiss aru.
„Eesti keeles ei ole paremaid sõnu. Nõiakunst… sa ju tead ka, et see on hoopis midagi muud, kui Maal arvatakse. Sa suhtled kuidagi selle… noh, eetriga, millel maailm seisab. Ei, see on nii vale… Te elasite Maal, sest vähesed on võimelised seda teed leidma.”
„Sina leiad?”
„Jah.”
„Pääsu leiab?”
„Jah. Aga… Ei midagi.”
„Mina leian?”
„Kui sa õpid. Kõigepealt pead sa läbima Mustri, mis lisaks kõigele muule annab sulle võime leida teed maailmade vahel, ja siis õppima.”
„Mustri? Ma arvasin, et…”
„Äh, see on tobe nimi, mida viimastel aastakümnetel Maal kasutatakse mingi raamatu järgi. Leusänanktueküfält. Täpsemalt on see ilma nimi. Või lühidalt Fält. „Kristalliks tardunud draakon” vanas sanehadi keeles. Heleloor enamikus keeltes ja tegelikult peaks seda nii nimetama.”
„Ma olen sellest kuulnud. Pooled lähevad hulluks.”
„Hulluks lähevad need, kes… pole õigest verest. Sa tajusid üleminekuid. Heldin tajus ka. Teil ei ole praktiliselt mingit riski.” Aga miski Tume hääles ütles teisiti.
„Kas Pääsu on ka sellest läbi käinud?” küsi Valev edasi.
„Jah.”
„Miks ta siis ei taha mind lasta?”
„Ta ei taha sind veel lasta. Ta arvab, et sa ei ole valmis.”
„Ja kuidas ma valmis saan, kui keegi midagi ei õpeta ega räägi? Te olete ikka parajad jobud küll.”
Tume ohkas. „Elu ei ole nii lihtne. Sa tead, et oli sõda…”
„Jah, ja meie põgenikud. Tean. Aga edasi? Mis sõda? Seda, et meie peksa saime, võib muidugi arvata selle järgi, et me end Maa-taolises peldikus peidame. Aga edasi hakkavad kõik ainult pilke vahetama, nagu oleksin söögilauale hunniku teinud. Miks me võitlesime? Kus? Ma ei tea sedagi, kes mu isa on.”
Tume ohkas veel kord. „Sa saad vastused. Aga mitte siin autos just praegu.” Heldin kuulis, kuidas ta end istmel pööras; ilmselt pööras ta end ette vaatama selgeks märgiks, et vestlus on läbi.
Ent viis sekundit hiljem pöördus ta veel korraks ümber, et Valevi poole vaadata. „See oli Sällaraas. Su isa ja mina olime Õrfuka sõdurid. Krumpa lahingus saime Tössinilt lüüa. Su isa sai surma ja täites temale antud lubadust, aitasin teid põgenema. Mõned peavad mind selle pärast reeturiks. Kas sa tõesti isegi seda ei tea?”
Valev vaikis paar sekundit. „Tume, kui sa seda ütled, tuleb… olen ma… noh, justkui pole midagi uut. Aga ausalt, sa oled esimene, kes seda mulle ütleb.”
12: Heldin, Tsäleek, Rähipolimes
Heldinile ei meeldinud üldse riided, mis ema ja tädi Ida talle päevaks valmis olid pannud. Värvid olid valed ja tegumood oli vale. Kõik oli kuidagi vale ja seljas olid need ebamugavad. Vähemalt juuksed võis ta lahti jätta, ainult kaks klambrit meelekohtadele, et salgud silmile ei vajuks. Jakis hakkas tal palav juba teel söögituppa. Oli otsustatud, et küll nad oma köögi ja kõik muu saavad, aga esialgu lausa tuleb neil süüa Ida juures.
Sinna läks tee väljastpoolt. Ja milline tee! Tuli tõusta üks korrus ja minna mööda kitsast kiviseintega koridori tornikambrisse, kus vist keegi sajandeid ei olnud käinud. Sealt tuli minna rõdule. Selle tagaosast viisid ülespoole astmed, mis keerdusid ümber torni. Tuli lahti lükata raudvõre ja olid väikeses müürisopistuses, kust avanes uks otse Ida ja Rahe maja ühte külalistetuppa, mida samuti ammu polnud kasutatud, ja sealt siis sai juba mööda sisetreppi alla kööki. Loomulikult oli kõik korras ja puhas, kuid kõigil neil hüljatud rõdudel oli selgelt näha, et ronitaimedesse on alles hiljuti augud lõigatud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
