pikali. Paistis, et Tume ja Pääsu olid varem tagasi jõudnud ja neid oodanud, sest Pääsu ilmus peaaegu kohe uurima, kuidas neil läks. Nad ära kuulanud, ta ainult noogutas ja teatas, et nad lähevad paari tunni pärast paadiga sõitma.
9: Ustus, Nünd, Ent-Minnu
„Ärka ometi, unekott! Pärast magad. Või jätame su siia?” Ustus tundis, et keegi näpistab teda kõrvast. See ajas ta üles, silmalauge avama sundis vihane uudishimu, et kes see õieti on, kes söandab nii teha. Kõige parema meelega oleks ta unne tagasi vajunud, kuid tahtmine vihastada, rusikaga virutada ja midagi väga halba karjuda ajas ta mõnusast rambest soojusest välja. Mitte ähvardus maha jätta, seda ta lihtsalt ei uskunud, ega ka mitte lubatud paadisõit, mis talle hetkel isegi ei meenunud…
Nad kõik olid toas ja askeldasid ringi – Heldin ja Valev, ema ja onu Tume.
„Kes mind näpistas?” See ei tulnud välja ähvardavalt ja vihaselt, pigem pahura pominana.
Pääsu naeratas talle. „Ärka, kullake. Sa oled natuke liiga suur, et sind tassida. Ole hea, käi pissil ära, siis ma aitan su riidesse.”
Nüüd alles meenus Ustusele, et nad pidid paadiga sõitma minema. Ta käis vannitoas ära ja asus end riidesse panema. Ta ei ole tita, ei vaja ema abi. Ei vaja kellegi abi. Särginööpidega pusides vaatas ta ringi ja sai aru, et kõik nende asjad on kokku pandud ning Valev ja Tume kannavad kohvreid välja. Taga targemaks… „Kas me ikka läheme paadiga sõitma?”
„Jah.” Emme naeratas viltuselt, kontrollides, kas kapid on tühjad ja midagi kusagil voodite all ei vedele. „Heldin, ole hea, kui poiss riidesse saab, minge auto juurde.” Ta kiirustas toast välja.
„Mis kell on?” küsis Ustus õelt, kes natuke kannatamatult ta ees seisis. Heldin ei proovinudki teda aidata – ta teadis, et ta seda ei salli – ja hoidis vaid jakki käes, oodates, kuni ta saapaid jalga topib.
„Pool kolm öösel. Nad ütlesid, et see sõltub tõusust.” Õe hääletooni järgi sai Ustus aru, et õdegi ei tea rohkem. Miskit oli teoksil. Ustus lasi endale jaki selga aidata ja vaatas ringi. Kui kõik nende asjad olid läinud ja tuba tühi, ei kutsunud voodi enam üldse.
Tõepoolest oli auto jälle kohvreid täis, nii et paistis, et siia nad tagasi ei tule. Sõit oli lühike, vaevalt kümmekond minutit. Ustus tundis ära isegi ühe väljaku, kus nad päeval käinud olid, kuigi öösel paistis kõik teistmoodi. Nad sõitsid suhteliselt otse linnast välja ja korraga oli mõlemal küljel vesi. Eespool paistis mingi heledam valgus, olid näha vaid suur tume kogu, askeldavad inimesed, ja siis sõitsid nad kuhugi… küüni, arvas Ustus. Ainult et selline veider küün, millel oli natuke katust kahes otsas uste juures…
Tume parkis auto teiste vahele. Ta avas akna ja rääkis kellegagi võõras keeles. Ustus nägi vaid avarat mantlit ja habet. Keegi parkis auto otse nende oma taha ja mõneks sekundiks oli kogu nende auto sisemus täis heledat valgust, kuni tagumine auto tuled kustutas.
„Püsige paigal.” Tume vaatas avatud autoaknast alla, ajas end siis istmelt üles ja ronis aknast välja. See tundus põnev.
„Miks ta uksest ei läinud?” küsis poiss tasakesi Valevilt.
„Meid kinnitatakse,” vastas vanem vend samuti peaaegu sosinal. „Et me veerema ei hakkaks. Varsti tuleb meil ka ronida.”
„Te ei lähe kuhugi!” napsas Pääsu teravalt.
„Ah, ära jama!” vaidles Valev vastu. „Me ei saa tunde siin istuda. Me peame lihtsalt kiiresti õigel ajal siia tagasi saama.”
„Ei vaidle!”
„Emme, tõepoolest,” sekkus nüüd ka Heldin. „Mis paadisõit see on, kui me siin autos istume? Ja Ustus hakkab virisema. Ustus, palun natuke virinat!”
„Üüü-üü,” tegi Ustus. Virin ei taha välja tulla, kui pole õiget tuju, see võib vaid naerma ajada. Antud juhul aga oli vist just seda vaja.
Pääsu turtsatas üldse mitte kurjalt. „No vaatame, kui Tume tagasi tuleb.”
„Ta on muide siinsamas. Me anname kohe otsad. Näe, kõik teised on parda ääres.” Valev keeras oma klaasi alla. „Tume, kas me võime nüüd ka sinna parda äärde minna?”
Tume heitis nende poole ainult ühe pilgu ja viipas pisut kannatamatult lubavalt peaga.
„Tule ka, me hoolitseme sinu eest,” ütles Valev Pääsule, ise juba poolel teel aknast välja. Ta sättis end natuke, jalge alla vaadates, ja sirutas siis Ustusele kutsuvalt käed. Poiss muidugi ei kõhelnud hetkegi, vudis aknani ja lasi end maha tõsta. Järgmiseks ronis aknast välja Heldin ja kõige lõpus Pääsu ise; Valev aitas ka ema ja õde. Siis ronisid nad üle köite ja mingite veidrate raudjurakate terasest piirde juurde. Selle taga loksus tume vesi ja seda oli Ustus arvanudki.
„Aga kus paat on?”
„Me olemegi paadis,” turtsatas Valev.
Hetkeks vaatas Ustus kahtlustavalt ringi, kuid keegi ei paistnud tema kulul nalja tegevat. Noh, ta oli kunagi olnud hulga suuremas laevas, kuhu autod sisse sõitsid. Siin olid nad lageda taeva all, pea kohal olid ainult mingid konstruktsioonid, mida eriti ei näinud, sest nende küljes olid ka pimestavad tuled. Keegi hõikas midagi, keegi askeldas trossidega, kiiresti kerkis üles jupp teed neist kümmekond meetrit tagapool – seal, kust nad olid tulnud – ja moodustas seina, ja siis sai Ustus aru, et see on tõepoolest suur paat, sest korraga õõtsus see täiesti paadi moodi ja tuled pöördusid kaugemale teest, mida mööda nad olid sõitnud. Muidugi ei pöördunud maailm, kuigi see hetkeks nii tundus – hoopis nemad kiikusid jõevoogudel.
Paari minuti jooksul jäi ümberringi vaiksemaks, kui askeldamine autode ümber lõppes ja parda ääres uudistajatest esimesed tüdinema hakkasid. Kuulda oli vaid tasast tuksuvat podinat, mis isegi vee loksumist ei summutanud. Tuul oli jahe, kuid suviselt jahe. Ustus väristas õlgu, Valev pani seda tähele ja tõmbas ta seljaga endale vastu kõhtu. Niimoodi, vastu suurt sooja venda oli parem seista küll. Suurem osa tulesid laeval kustus ja kui silmad pimedusega harjusid, märkas poiss, et taevas üksikute pilveräbalate vahel oli täis tähti. Keegi ei lausunud midagi. Niimoodi oli tegelikult väga põnev seal seista. Ainult kahju, et seda sõpradele rääkida ei saa… See tegi Ustuse natuke kurvaks, sest ema öeldud „no võib aega minna, enne kui me siia tagasi tuleme” kõlas kuidagi niimoodi, et ega nad tule. Nii et ta sai vaid kujutleda, kuidas ta sõpradele seda kõike jutustab…
Ta oli vist püstijalu magama jäänud, sest korraga sosistas vend talle kõrva: „Ustus, autosse. Pea püsti!”
Ta ärkas päriselt alles siis, kui kohmakalt aknast sisse ronis. Tume tegi enne sisseronimist veel tiiru ümber auto, kontrollides kinniteid, vangutas siis pead ja puges kah oma esiaknast sisse.
„Võtke rahulikult, ega keegi täpselt ei tea, millal meile vesi peale tõmmatakse,” poetas ta akent kinni keerates. „Valev.” Ta osutas lõuaga nende aknale. Valev noogutas ja sulges selle. Ukselukud klõpsatasid, Tume oli vajutanud keskluku nupule. „Rihmad peale.”
Asi tõotas põnevaks minna… Aga siis ei juhtunud jälle tükk aega midagi. Ustus ei näinud välja, tasapisi hakkas tal igav ja siis jäi ta ilmselt jälle magama.
10: Ustus, Tsäleek,
