„lohakast” ja „täiesti väärtusetust”.
See oli pigem reegel kui erand, et Arne jättis midagi märkamata.
Enamasti oli see mõni detail, mis otseselt tema tulemuslikkust ei mõjutanud. Selleks ei pidanud olema geenius, et lugeda surma põhjuseks ekstreemset peatraumat ja sisemist verejooksu või läbistatud kõhuõõnt, kui tegemist oli autoõnnetusega.
Aga aeg-ajalt jäi Arnel märkamata midagi palju olulisemat.
Nagu tookord kaks aastat tagasi, kui ta oli keset käimasolevat juurdlust eeldanud, et üks paljudest Torgny Solmedali ohvritest oli hukkunud tavalises autoõnnetuses, kuigi naise mõlemad silmad olid nii suures ulatuses põlenud, et see ei oleks mitte mingil juhul saanud olla õnnetus. Tegelikkuses oli naise silmade vigastus põhjus, miks ta üldse õnnetusse oli sattunud.
Ja täna olid nad saanud värske liiklussurma, millele oli eelnenud tähelepanuväärne tagaajamine läbi kesklinna, enne kui autoroolis olnu sadamakai ääres merepõhjas oma lõpu leidis. Muidugi, justkui oleks jumal ise seda iroonilist mängu juhatanud, oli keha maandunud Arne Gruvessoni laual, samal ajal kui Greide oli olnud hõivatud väga põneva juhtumiga, milleks oli Gerda Nilsson, vanus üheksakümmend neli.
Tema sees oli juba terve pärastlõuna idanenud üks mõte, aga alles nüüd puhkes see õide. Ja miks mitte? Lõppude lõpuks ei olnud Greidel midagi paremat teha, nii et ta luristas oma viimase tilga jahutavat rooibose teed alla ja lahkus puhkeruumist.
Kõik oli täpselt nii, nagu ta oletas. Toksikoloogiaaruanne näitas vere alkoholisisalduseks 0,275 promilli, mis toetas teooriat, et joobes juht kaotas auto vette plartsatamisel teadvuse ja uppus. Teooriat näisid kinnitavat ka ulatuslikud näovigastused. Greide arvas, et täpselt nii see oligi juhtunud, aga jällegi polnud tal midagi paremat teha.
Greide viibutas oma turvakaarti, avas surnukuuri ukse ja hingas sisse jahedat kuiva õhku, lähenedes jahutatud sahtlitega seinale. Ta avas selle, mille Gruvesson oli märgistanud nimega Peter Brise ja kuupäevaga. Kohe oli teda jahmatanud see, kuidas mõlemad jalad olid konksu tõmmatud, looteasendisse, nagu koolnukangestus oleks ikka veel jäsemetes olnud, kuigi külm vesi pidanuks keha jäikust vähendama.
Greide märkas ka, et keha tundus olevat suhteliselt vigastamata. Eriti kui arvestada, et auto pidi vett olema tabanud küllaltki suurel kiirusel. Turvavöö ei olnud jätnud vasakule õlale isegi jälge, mis oli peaaegu alati kõikide tugevate kokkupõrgete puhul, eriti juhtudel, kus turvapadi ei olnud avanenud – seda juhtus sagedamini, kui võiks arvata. Muidugi ei olnud turvapadja seisukord praegusel juhul midagi sellist, mille uurimiseks Gruvesson oleks energiat leidnud.
Erinevalt kehast oli hukkunu nägu vigastatud ja paistes. Identifitseerida tuleks mõnel muul viisil. Need vigastused olid enam kui piisavad, et põhjustada teadvuse kaotust mehel, kes ei paistnud kaaluvat rohkem kui seitsekümmend viis kilo. Ja täpselt nagu Gruvesson oma selgelt liiga lühikeses aruandes oli märkinud, tundus, et vasak põsesarn koos avatud haavaga otse silma all oli saanud kõige tugevama löögi.
Parema ja vasaku segamini ajamine oli klassikaline Gruvessoni viga.
Või äkki polnudki siin sellega tegemist. Greide heitis selle mõtte eemale ja kummardus lähemale, et haava põhjalikumalt uurida. See tundus üsna puhas, verd peaaegu polnudki. See ei olnud ebatavaline, kuna keha oli tund või kaks vee all veetnud. Kummaline oli, et seal olnud veri paistis mingil põhjusel olevat hüübinud.
Greide võttis skalpelli ja kraapis ettevaatlikult piki haava serva. Kindel see, veri oli kuiv. Kuidas see võimalik oli? Greide ei suutnud sellele vastust leida, ent tundis värinat oma keha läbivat. Üks idee hakkas kuju võtma. Aga enne, kui ta kindel sai olla, pidi ta veel mõne testi tegema. Võibolla looteasend ei olnudki tingitud koolnukangestusest.
Tema pulss tõusis ja adrenaliin purskus vereringesse, Greide haaras rinnataskust hemostaatilised tangid ja suunas kogu oma tähelepanu torso alumisele osale, mis ilmutas rasva ladestumise esimesi märke, kuigi keha oli muidu kõhn. Skalpell lõikas ihusse ilma vastupanuta ja pärast paari hästisooritatud lõiget eemaldas Greide tangidega suhkrutükisuuruse koeproovi.
Greide tormas mööda koridori laborisse, kus ta lõikas proovist õhukese viilu, asetas selle slaidi keskele, kattis selle ja pani mikroskoobi käima.
Tema kahtluste kinnitamiseks kulus vaid hetk. Hüübinud verele, suuremalt jaolt kahjustamata kehale ja kägarasse tõmbunud asendile oli selgitus. Kuidas see juhtunud oli, seda ei osanud Greide öelda. Aga tema töö polnud seda seletada. Ja muidugi pidi ta avama rinnaõõnsuse ja põhjalikult kopse uurima, enne kui oma avastustest võis teatada. Kuid temas polnud kübetki kahtlust. Ta oli veendunud, et Arne Gruvesson oli taaskord süüdi katastroofilises valehinnangus.
Tundus, nagu oleks suur koorem Greide õlgadelt langenud, ja ta lausa tundis, kuidas tema suunurgad enam gravitatsiooni mõjul allapoole ei rippunud. Lõpuks ometi sai ta pärast pea kahte aastat punuda oma esimese patsi.
4
MUSTVALGE FOTO MÕÕTMED OLID 180 × 135 sentimeetrit ja see kujutas mangroovipuid džunglis ning nende lõputus kaoses madudena looklevaid maapealseid juuri. Peale selle oli sel tinaraam, mis kaalus tunduvalt rohkem, kui arvata võiks.
Fabian Risk luges vaikse palve, kui ta kolmesest seeriast viimase üles tõstis ja oma kohale riputas.
Tema nimmepiirkond oli viimase tunni jooksul töökoorma all valutama hakanud ja kui ta varsti puhkust ei saa, ähvardas see peagi korralikuks lumbalgiaks puhkeda.
Aga Fabian ei tahtnud head tuju rikkuda ja Sonjale midagi öelda. Lõppude lõpuks oli ta siin naise pärast. Fabian oli Sonjat üllatanud, võttes kogu päeva töölt vabaks, et olla abiks naise esimese suure kunstinäituse üles riputamisel.
Tõsi, tegemist oli Dunkeri kultuurimaja kolmest näitusesaalist väikseimaga, aga ikkagi oli see suur asi. Pärast kõiki neid aastaid rasket tööd ja eneses kahtlemist oli Sonjal lõpuks ometi võimalus läbimurdeks. Kui kõik läheb plaanipäraselt, teeb ta endale nime. Fabian mõistis, miks see naisele nii tähtis oli, et kõik oleks täiuslik, kuni peenima detailini välja.
Aga see ei takistanud tal mõtlemast politsei sireenidele, mis Hamntorgeti majade fassaadidelt vastu kajasid, kui ta viimaseid asju sisse tassis. Tänu telefonile oli Fabianil olnud võimalik ligi pääseda P4 Malmöhuse raadio kohalikele uudistele, mis teatasid tagaajamisest läbi Helsingborgi kesklinna ja mis lõppes, kui üks juhtidest üle kai ääre sõitis ja vette kukkus.
Umbes tund aega hiljem, kui hukkunud juhi isik avalikustati, jõudis uudis riiklikesse majandusuudistesse Eko. Tundus, et Peter Brise oli riigi üks säravatest IT-sektori tähtedest. Tema firma Ka-Ching oli viimase aasta jooksul oma tulusid mitu korda kahekordistanud ja talle oli väga helget tulevikku ennustatud. Fabiani silmis tegi see sündmuste ahela veelgi kummalisemaks. Ka ei saanud ta aru, miks teise auto juhti ainsalgi korral ei mainitud.
„See on natuke liiga paremal.”
Sonja hääl tõi Fabiani tagasi reaalsusesse ja ta kohendas raami mõne millimeetri võrra.
„Ei, oota, see on liiga kaugel.”
Mees jõudis raami vaevalt sõrmeotsaga silitada, kui Sonja hüüdis, et see on täiuslik, ja liikus tagurpidi näitusesaali keskele. Sinna jõudnud, hingas naine sügavalt sisse ja pöörles siis nii aeglaselt ümber oma telje, et Fabianil oli aega oma palvet mitu korda korrata. See polnud juhtumisi esimene kord,
