kui nad ta leidsid,” selgitas Molander.
„Peale selle oli kai täis tunnistajaid, kes nägid autot vee alla vajumas,” täiendas Cliff auravat kohvi rüübates. „Ja kui me usume neid ja vormikandjaid, kes sündmuskohal olid, ei ujunud keegi pinnale. Teisisõnu pidi autot juhtima Peter Brise.”
„Nii et sa ütled, et see oli lihtsalt õnnetus ja mees oli alles eile veel elus, kui auto vette sõitis ja uppus,” nentis Fabian, mõistes, et isegi tema ei suutnud juhtunule selgitust leida.
„Jah,” noogutas Cliff. „Kui ma ei eksi, oli ta veres üksjagu alkoholi. Ma ei tea, mida ülejäänud teist arvavad, aga minu arust kõlab see mõistliku seletusena.” Saates terava naeratuse Elvinile, võttis ta veel ühe sarvesaia. „Ja kui Pats mind praegu kuuleks, seoks ta mind alasti oma tootemisamba külge ja nüliks elusalt.” Cliff kohtas teiste pilke. „Aga ma tõesti ei näe muud võimalust kui öelda, et seekord ta eksib.” Ta tõstis kruusi suule ja jõi.
Nõupidamisruumi laskus vaikus. Selle asemel et pakkuda vastuargumente ja vastuväiteid, nagu tavaliselt, jäi meeskond vaikseks. Mitte sellepärast, et nad temaga nõus olnuks, pigem vastupidisel põhjusel. Keegi neist ei uskunud, et Pats eksis, kui ütles, et Peter Brise oli olnud kaks kuud külmutatud. Isegi mitte Cliff. Ja ometi ei suutnud ükski neist ka välja mõelda uut vaatenurka, mis võiks probleemi lahendada.
Fabiani veendumuse järgi tulenes see sellest, et kõik tundsid täpselt nii nagu tema. Paistis, nagu oleks Brise müstiline ja saatuslik teekond läbi linna äratanud neid kõiki mugavatest vooditest ja nüüd olid nad äsja virgunud või siis alles poolenisti unesegased.
Selle asemel et päevast päeva end läbi oma kohustuste lohistada, pidid nad uuesti päriselt mõtlema hakkama. Nad pidid hakkama küsimusi esitama ja analüüsima, keerates iga tillukest vihjet uuesti ja uuesti peas ringi.
See ei olnud järjekordne rutiinne juhtum, mida lahendada kella üheksa ja viie vahel. Kokkukutsutud meeskond haistis juba hiliseid öötunde, liisunud kohvi ja juhuslikke kontoriuinakuid. Ja see hõõrus ja kriipis nende meeli täpselt sellisel moel, millest nad kõik nii meeleheitlikult puudust olid tundnud, isegi kui nad seda tunnistada ei tahtnud.
Ja siis oli veel üks elevant keset tuba – see, kes ei istunud Astrid Tuvessoni toolil. Asjaolu, et see oli tühi, ei jäänud kellelgi märkamata. Sellegipoolest polnud keegi neist seda maininud, isegi mitte riivamisi. Asi polnud selles, et nad ei teadnud. Nad kõik teadsid, et naine jõi, et see oli pärast tema ja Gunnari lahkuminekut hullemaks muutunud ning Astrid oli hakanud veidratel hetkedel haiguspäevi võtma.
Aga selmet sellest rääkida, võibolla naine isegi faktidega silmitsi seada, olid nad selle teema kõrvale heitnud lootuses, et probleem iseenesest laheneb. Selle tulemusena olid nad lõpetanud temaga arvestamise. Kui Astrid oli läheduses, juhtis ta meeskonda nagu tavaliselt. Kui teda ei olnud, püüdsid nad tekkinud lünga ühiselt täita.
Kindlat juhti nende grupil ei olnud. Tegelikult oli Cliff see, kes juhtimise ametlikult üle pidi võtma, ja aeg-ajalt tegigi ta pooltõsiseid katseid rooli haarata.
Kuid ei Cliff ise ega keegi teine meeskonnast saanud mehe juhirolli päris tõsiselt võtta.
Kuni praeguse hetkeni ei olnud Astridi eemalviibimine suuremaid probleeme tööl kaasa toonud – peamiselt seetõttu, et nende uurimised olid jäänud üsna elementaarseks. Ent kui Fabiani intuitsioon osutus õigeks, oli olukord talumatuks muutumas.
LILJA KATKESTAS VAIKUSE. „Enne kui me Brise juhtumiga tegelema hakkame, on mu laual midagi, millega ei anna oodata. See ei ole mingi suur asi, aga kuna me pole viimasel ajal just tööga ülekoormatud olnud, lubasin kohtuda naisega, kelle abikaasa on esmaspäevast saadik kadunud.”
„Kas on mingit põhjust kuritegu kahtlustada?” küsis Elvin.
„Seda ma üritangi välja uurida. Sellele leidub ilmselt täiesti mõistlik selgitus. Naise nimi on Ylva Friden ja mees on Per Krans. Ega keegi teist neid tunne, ega ju?”
Elvin ja teised raputasid pead.
„Okei, küsimus on, kuidas ülejäänud meist peaksid asjaga edasi liikuma,” ütles Fabian, kes oli otsustanud koosoleku juhtimise oma kontrolli alla võtta.
„Kell on juba veerand üle täistunni. Kas keegi teab, kas Tuvesson on teel siia?”
Ülejäänud vahetasid pilke, nagu oleksid nad samale asjale mõelnud.
„Sel juhul soovitan alustada ilma temata.” Fabian jalutas tahvli juurde ja kustutas ära Clifi kriipsujukud selle kohta, kelle kord oli tuua suupisteid kohvipausideks, ja viis kuud tagasi toimunud jõuluviktoriini tulemused. „Peter Brise. Mida me tema kohta teame peale selle, et ta sai ratsa rikkaks selle „Tapjanälkjate” mänguga?”
„Ta elas kesklinnas Trädgårdsgatanil.” Cliff ulatas Fabianile Brise foto. „Aga tema ettevõte … mis selle nimi oligi?”
„Ka-Ching,” teatas Molander pead raputades. „Kui nutikas.”
„Just. See asub ilmselt Lundis. Niipalju ma tean.”
„Lugesin kusagilt, et nad neljakordistasid viimase kuue kuu jooksul oma töötajate arvu ja saavutasid aasta müügieesmärgi juba veebruari alguses,” ütles Lilja. „Kõik, mida nad müüvad, on lihtsalt väike rakendus, mis maksab kõigest seitse krooni.”
„Ja see on tohutult igav,” sekkus Molander.
„Ma ütleksin, et see tekitab sõltuvust. Ma ei suuda selle mängimist lõpetada.”
„Just sellepärast ma ei tahagi seda proovida,” lausus Cliff. „Berit on paar korda üritanud lõpetada, aga kõigest paar tundi hiljem taob ta jälle oma telefoni ekraani, nii et sõrmeotsad villis.”
„Jah, ma ei saa aru, kuidas see peaks lõbus olema,” ütles Molander.
„Võibolla oleme ühel nõul selles, et ta oli rikas nagu kuningas,” tähendas Elvin silmi pööritades.
Fabian tänas mõttes Elvinit, samal ajal kui joonistas dollarimärgi Brise foto kõrvale – oma valge särgi, siledaks raseeritud pea ja sarvraamidega prillidega nägi too välja pigem riskikapitalisti kui arvutinohiku moodi. „Veel midagi? Kas tal oli perekond? Kas ta oli abielus? Õed-vennad ja nii edasi?”
„Vallaline, ainus laps, ja kui minu arvamust küsida, siis gei,” tutvustas Lilja.
„Kuidas sa seda tead? Kas ta rääkis sellest avalikult?”
„Ei, aga piisab, kui seda mängu mängida. Seal leidub tonnide viisi vihjeid. Peaksid nägema näiteks 33. tasandi roosasid nälkjaid.”
„Täpselt,” ütles Cliff.
„Näed nüüd. Sa mängidki seda.” Lilja tegi grimassi.
„Pidage korraks kinni.” Elvin nõjatus oma toolil tahapoole – see oli üks kahest istmest, mis tema seljaprobleemide leevendamiseks oli kohandatud ja pidi kuulujuttude järgi maksma viiekohalise summa. „Kas see ei meenuta mitte kellelegi Johan Halenit? Teate küll, seda meest, kes enda paar aastat tagasi oma garaažis surnuks gaasitas.”
„Sa mõtled laevaomaniku poega?” küsis Cliff.„Seda,
