style="font-size:15px;"> „Kas see on nii sarnane?” Molander kehitas õlgu. Mäletan vaid seda, et me ei leidnud kunagi seda peidetud seksikoobast, mis kuulujuttude järgi keldris pidi asuma.”
„Mis seksikoobast?” küsis Fabian.
„See oli arvatavasti lihtsalt kuulujutt,” ütles Elvin. „Vähemalt kui uskuda eksperti, kes seda leida ei suutnud.”
„Mida see peaks tähendama?” Molander pöördus Elvini poole, paistes põhjalikult solvatuna.
„Lihtsalt seda, et isegi parimatel jääb aeg-ajalt midagi kahe silma vahele.” Elvin naeratas Molanderile. „Minu mõte on see, et nii Brise kui Halen olid rikkad. Peale selle olid nad mõlemad ainukesed lapsed ja vallalised.”
„Okei, aga kui Patsil on õigus, ei võtnud Brise ise endalt elu,” meenutas Fabian.
„Ära ütle seda,” sõnas Cliff.„Kes teab, ta võis ennast kaks kuud tagasi ära külmutada ja kummitusena autot juhtida,” itsitas ta.
„Oled sa tõesti nii veendunud, et ta eksib?” küsis Lilja.
„Ei, ma pole milleski veendunud. Aga …” ohkas Cliff.„Okei, ma ei taha olla see, kes seda ütleb. Oletame, et Patsil on õigus ja Brise mõrvati üle kahe kuu tagasi. Olen kindel, et motiive tema mõrvamiseks on rohkem kui kroone ta pangakontol. Aga milleks hoida teda mitu nädalat külmutatuna lihtsalt selleks, et ta seejärel lugematute tunnistajate silme all üle kai ääre visata?”
Küsimus jäi vastuseta ja taas laskus vaikus üle ruumi. Seekord oli see nii raske, et ventilatsioonisüsteemi vaikne undamine hakkas juba kaugeneva reka mootori ulgumisena kõlama.
Nagu teisedki laua ümber, püüdis Fabian sündmuste kummalist jada mõista. Probleem tundus sama võimatu nagu kokku panna Rubiku kuubik, mille värvikleepsud on sassi läinud.
7
TEADAANNE VERISEST naisest Helsingöris saabus täpselt siis, kui Dunja Hougaardi ja tema kolleegi Magnus Rawni varahommikune vahetus lõppema hakkas. Nad olid pärast sündmustevaest ööd autos ja teel Provestensvej 1 asuvasse politseijaoskonda.
Dunja oli lasknud Magnusel kogu vahetuse ajaks rooli taha jääda. Mitte sellepärast, et mees on parem juht; seda ta ei olnud. Aga alati, kui naine oli autot juhtida tahtnud, muutus mees nii närviliseks ja rahutuks, et ahmis lausa iga reavahetuse peale õhku. Nii et kuigi nende tööpiirkond hõlmas kogu Sjællandi saare põhjapoolset osa ja nad läbisid vahetuse ajal vähemalt 200 kilomeetrit, oli roolis enamasti Magnus.
Ja nagu alati, kui nädalavahetus lähenemas, oli Magnus naise plaanide kohta hakanud infot õngitsema – ta ei olnud seda tehes isegi kuigi tagasihoidlik. Kas Dunja plaanis koju jääda ja teleri ees vegeteerida või mõne sõbraga kohtuda ning võibolla välja tantsima minna? Et mitte mehe tundeid riivata, juhtis Dunja vestluse kõrvale – selles oli ta viimase kuue kuu jooksul eriti osavaks saanud.
Aga seekord ei andnud Magnus nii lihtsalt alla. Kongevejeni Jeti bensuka juures pööras mees end tema poole ja küsis otse, kas ta võiks naise välja kutsuda, Baron von Dy söö-palju-jaksad fondüürestorani, mis asus Kopenhaageni kesklinnas. Ainus, mille eest eraldi juurde maksma pidi, olid joogid.
Pärast kiiret arupidamist otsustas Dunja härjal sarvist haarata ja selgitada, et Magnus meeldis talle kui kolleeg, aga mitte kui kohtingumaterjal. Umbes niikaugele ta oma jutuga jõudis, kui raadio elule ragises ja kõiki kaubanduskeskuse vahetus läheduses asuvaid üksusi kutsus.
„See läks napilt.” Magnus piilus kella, samal ajal kui sõrmedega roolil trummeldas ja ootas, et tuli roheliseks läheks.
„Misasja? Me ei saa seda lihtsalt ignoreerida,” ütles Dunja, tundes sõrmedes sügelust, kui need rooli enda kätte haarata igatsesid.
„Me ignoreerime seda. Meie vahetus on läbi, peame auto ära pesema ja raportid lõpuni kirjutama.”
„Ei pea.” Dunja haaras raadiomikrofoni. „Tere, Anna. Dunja Hougaard siin. Magnus ja mina võime selle võtta.”
„Okei, super,” vastas naishääl, mille peale Dunja üle kontrollpaneeli kummardus ja sireeni käima lülitas.
„Sa ei soovita meil ometi punasega sõita,” lausus Magnus.
„Täpselt seda ma soovitangi. Liigume nüüd.” Naine avas viimase kotikese Djungelvrali kompvekkidega, võttis kaks tükki välja ja tundis kohe, kuidas supersoolane lagrits ta südamerütmi tõstis.
„Anna, kas sul on infot, kus täpselt see naine Stengadel asub?”
Magnus raputas pead ja vaatas ettevaatlikult üle mõlema õla, enne kui sooritas tagasipöörde Helsingöri suunas.
„Ei, aga nad helistasid sellest Damernes Magasini poest, mis on kohe Slots Vini kõrval – tead küll, see veinipood, mis kinni pandi,” vastas hääl raadios.
„Olgu, aitäh.” Dunja teadis täpselt, kus see asub. Ta oli veinipoe kohta lugenud Helsingöri päevalehest, kus emotsioonid olid hakanud üle keema teemal, mida ette võtta selle päevinäinud poekesega, mis iga mööduva kuuga oli saanud üha suuremaks pinnuks silmas. Kauplus oli olnud mitu aastat suletud, selle omanik oli üle võtnud ühe teise poe kaubanduskeskuse kaugemas otsas. Probleem oli selles, et nüüd juba kaheksakümmend aastat vana poeomanik kontrollis kogu hoonet ja mingil põhjusel ei olnud ta huvitatud vabade ruumide – need olid muutunud piirkonna kodutute ajutiseks elupaigaks – müümisest ega rentimisest.
„Olgu, aga mida sa minu ettepanekust arvad?” küsis Magnus.
„Mis ettepanekust?”
Baron von Dy. Ma olen kuulnud, et see pidi olema tõesti …”
„Kas me võiksime palun sellele siin keskenduda? Siit, keera Bramsgadele,” osutas Dunja, samal ajal kui oma turvavöö avas.
„Aga see on ju jalakäijate tänav. Kas me ei peaks ringi sõitma?”
„Ei, ma tahan täna sinna jõuda.”
Patrullauto keeras kitsasse põiktänavasse ja enne kui Magnus parkida ja sireenid välja lülitada jõudis, oli Dunja juba autost väljas, teel Stengade poole, kus ta endale jäätistega turistide vahel teed rajas.
Suletud veinipood oma halli pragunenud fassaadiga erines märgatavalt ülejäänud ümbrusest, kus kõik poed nägid kõvasti vaeva, et atraktiivsed välja näha. Silt Slots Vin nägi välja, nagu oleks iga hetk alla kukkumas, ja vanade määrdunud kontserdiplakatitega kaetud akende taga paistsid trellid.
Dunja vaatas üles teise korruse poole ja leidis, et kogu hoone oli sama viletsas seisus. Kui keegi kiiresti midagi ette ei võta, tuleb see maha lammutada. Aga ta ei näinud ühtegi neetud naist. Ei akendel ega ka siis, kui plakatite vahelt läbi väikese avause räpasesse pimedusse üritas piiluda.
„Siin on täiesti vaikne,” ütles Magnus ringi vaadates.
„Siin on natuke liiga vaikne, kui minult küsida.” Dunja kõndis ukseni kahe piltakna vahel ja katsus linki. See oli lukus, nii et ta liikus edasi ukseni, mis asus kaugemal vasakul. Selle ette oli langetatud hall võre, aga kui Dunja kummardus, et seda proovida,
